Mobiilne Internet pubis, supermarketis, ootesaalis ja igas teises bensiinijaamas ei eelda enam maksujõulist arvutiomanikku, sest odav hind on viinud traadita WiFi-võrgud massidesse.

Eestis on juba üle 100 tasuta Interneti leviala. Sama palju on tasulisi, mille kasutamine võrreldes kontorisse või Interneti-kohvikusse sõiduga on märksa soodsam. Uusi kohti lisandub nädalas vähemalt kolm.

“Eestist rohkem traadita Internetti levib ilmselt vaid Monacos,” hindas kohalik WiFi-guru Veljo Haamer kohalike traadita võrkude ülikiiret arengut. Nii saab juba praegu võõras linnas mugavalt haarata kotist sülearvuti, lugeda e-posti ja surfata kodulehtedel.

Tehnokratt Peeter Marveti jaoks on Internet sama loomulik kui see, et tal on kodus, kontoris ja pubis olemas kemps, ent ta hindab WiFi-d märksa enam.

Ainsa alternatiivina näeb Marvet mobiiltelefoniga toimivat GPRS-andmesidet, see on aga kallis ja aeglane.

Ideaaltingimustes on WiFi üle 200 korra kiirem kui mobiiltelefon, enamasti aga kümmekond korda. Tõeliseks WiFi-fenomeniks peab Marvet aga selle kasutamise odavust, sest on harjunud töötama püsiühendusega. Internet mobiiltelefoni vahendusel tähendaks ju müstilisi telefoniarveid.

Marvet usub, et veedab traadita Interneti levialas 90% ööpäevast. “Ülejäänud kümme protsenti on töölesõit ja lõuna mõnes kiirsööklas, kus on tore, et WiFi ei levi.”

Tema ainsaks arvutiks on laptop, mistõttu on ta harjunud, et kogu aeg on ühendus olemas. Seepärast on Marvet pannud koju ja paari-kolme kontorisse, kus sagedamini liigub, 1500 krooni maksvad tugijaamad. Marvetile tähendas levialade loomine ühekordset investeeringut. Nelja tugijaamaga katab ta ära enamiku oma igapäevasest trajektoorist.

Marvet on toiminud Veljo Haameri õpetuse järgi: ava oma võrk mulle, ja mina avan oma võrgu sulle. Tema tugijaamad pakuvad vabaleviala, s.t juurdepääs on kõigil ning selle eest ei tule maksta. “Niikuinii on mul kodus ja kontoris püsiühendus olemas,” kommenteeris Marvet. “Nüüd saavad sellest osa ka teised ja ma ei tunne mingit moraalset piina, kui löön Stockholmi suvalisel tänavanurgal läpaka lahti ja loen kellegi Svenssoni koduvõrgu kaudu oma e-posti.” Tänu sedasorti kodanikualgatustele ongi Eestis üle saja tasuta leviala, tekkinud kriitiline mass WiFi-kasutajaid ning aktiviseerunud on ka telekomifirmad.

Soomes ja Lätis on pea kõik WiFi levialad tasulised. Lätlastel võrke kuigi palju ei ole, Soomes aga loetakse neid kokku pool tuhat.

Huvitav on see, et Veljo Haameri arvates on tasuliste teenusepakkujate tase Eestis kõrgem kui naaberriikides. WiFi Internet on Soomes ka uskumatult kallis: päevase ühenduse eest küsitakse 10 eurot (150 krooni) ja enamgi. Tasulisi WiFi võrke rajavad Eestis kõik kohalikud sidegigandid: Elion, Uninet ja Tele2. “WiFi-teenus saab olema nagu krediitkaart – Visaga saab maksta kõikjal, teenustasu jagamisest operaatorite vahel ei tea klient midagi,” selgitas Haamer, kelle hinnangul läheb WiFi-äri sel aastal ühte kappi ehk operaatorid ühendavad oma võrgud. Näiteks kui osta Tele2 käest leviala, siis saab ööpäeva vältel kasutada ka Unineti ja Elioni levialasid. Arve esitab Tele2 ning raha jagavad sidefirmad omavahel.

Sidefirmad seda versiooni veel ei kommenteeri, küll aga on kõigil kolmel tasulise teenuse pakkujal iseseisvalt ambitsioonikad laienemisplaanid. Näiteks Elionil on juba praegu 37 leviala, ent Ain Par-mase sõnul on seda vähe. “Plaanime päris palju juurde ehitada, laiendame levialad kõigisse maakonnakeskustesse ja suurematesse linnadesse.”

Elioni võrgu päevapilet maksab mobiiltelefoniga ostes 22 krooni, Uninetil 10 krooni (24 leviala). Tele2 võrku enam kui 30 Statoili bensiinijaamas saavad tankla kliendid kasutada tasuta.

“Kohvikutes on ilus komme pakkuda lugemiseks ajalehti, aga aeg on edasi läinud ja traadita Internet on nüüd täpselt seesama,” arvas Wilde pubi juhtataja Rain Endra. Tema sõnul on tasuta Internet kogunud juba piisava populaarsuse.

Mingeid püsikulusid traadita Interneti pakkumine Wilde jaoks ei kätke. Algallikaks olevat Elioni ADSLi kasutati juba varem ning tehnilise toe pakkumine eeldab vaid mõne nipi tundmist. Eraldi inimest selleks tarvis pole.

Endra hindab tasuta teenuse kasulikkust oma ettevõttele kõrgelt. “Katsume igal võimalikul juhul oma reklaamides ära märkida, et pakume kohvi kõrvale ka Internetti, see on konkurentsieelis.”

Tagamaks ühenduse pea kõikjale suures majalahmakas, on pubisse üles pandud kaks saatjat. Kogu investeering tehnikasse, kaablisse ja paigaldusse oli 14 000–15 000 krooni. Praegu saab tagasihoidlikuma leviala rajada ka kolm-neli korda väiksema summa eest.

Juriidilises plaanis on Haa-meri sõnul väikeettevõtjal kõige mõistlikum pakkuda tasuta Internetti. “Kui on tasuline teenus, siis vastutad kvaliteedi eest. Seetõttu on väikeettevõttel parem müüa oma teenuseid ja lubada Internetti vabalt kasutada, väikeettevõtja ei saagi olla kompetentne nii spetsiifilises vallas.”

Traadita Interneti kasutamise eelduseks on arvuti. Soovitatavalt laptop, sest WiFi põhiväärtuseks on liikuvus.

Internetti pääsemiseks tuleb soetada spetsiaalne võrgukaart. Töökinda kaardi saab nii laua- kui sülearvutile vähem kui 1000 krooni eest. Häid kasutatud kaarte järelturul ei liigu.

Haamer hoiatas aga kahtlase tehnika eest, mida tuuakse riiki ja pakutakse kuulutuselehtedes müügiks paarisaja krooniga. “Sellised kaardid töötavad vaid päevavalguses ja õhtul võib need minema visata.” Tänapäevase kaardi võib aga muretult arvutisse sisse lükata ja see hakkab ise tööle, sest Windows XP, Linuxi ja Maci operatsioonisüsteemid tunnevad standardsed kaardid automaatselt ära. Sellega saab hakkama iga arvutikasutaja. Soovitusi, nippe ja täpse ülevaate levialadest leiab Interneti-aadressilt www.wifi.ee

Enamiku kohalike levialade rajamisega seotud Haameri hinnangul takistas seni WiFi levikut eelkõige sülearvutite kallis hind. “See probleem on kadumas. Ameerikas ületab laptoppide müük kohati juba lauaarvuteid ning ka Eestis algavad uute portatiivsete masinate hinnad juba 13 000 kroonist,” märkis ta.

Suuremat tarbijaskonna kasvu ootab ta aga hoopis mujalt. “Traadita Internetti võimaldavate pihuarvutite hind tuleb kordades allapoole ja siis tuleb ka muutus,” ennustas ta.

Haamer viitas uue põlvkonna pihuarvutitele, mis ühendavad nii GPRS-mobiilside kui WiFi traadita Interneti. “Esialgu on nende pihuarvutite hind pisut alla 10 000 krooni, aga me oleme teel sinna, et seade maksab 3000–4000 krooni, odavaim 1500.”

Haamer usub, et innovatsioon muudab elanikkonna paiknemist. Ta armastab tõmmata paralleele Interneti leviku ja elektrifitseerimise vahele ning usub, et võrgutatud väikeasulatel on potentsiaali konkureerida maakonnakeskustega.

Kaks Tartumaa asulat, Kuremaa ja Nõuni, on täielikult kaetud traadida Internetiga. Need omavalitsused on adunud, et Interneti-ühendus on samasugune vajalik infrastruktuuri vorm kui korralik bussiühendus linnaga. See on võimalus muuta asula atraktiivsemaks ning anda elanikele parem potentsiaal töötamiseks.

“Väiksemates asulates on WiFi Interneti levik väga tähtis – keskmisele maaperele jääb Internet muidu juba kuutasu poolest kättesaamatuks,” kiitis Haamer omavalitsusi, kes jagavad elanikega oma ühendusi, mille eest makstakse kuutasusid niikuinii ja mille ressurss õhtuti jõude seisaks.

Paraku on Kuremaa ja Nõuni erandid. “Kurb, et riik tervikuna ei toeta kodanikele kättesaadava Interneti arengut,” lausus Haamer.

Timo Teder

5 asja, mida saab teha WiFi internetiga:
· Lugeda e-posti ja ajada tööasju Interneti vahendusel väljaspool kodu või kontorit.
· Surfata kodulehtedel ja veeta aega Internetis, sõltumata oma asukohast.
· Teha arvutiga tööd seal, kus parajasti meeldib, näiteks magamistoas või tualetis.
· Võtta pihuarvuti vahendusel suvalisest levialast tasuta telefonikõne ükskõik kuhu.
· Ühendada kiirelt oma arvuti võõras kohas Internetti, juhtmetega mässamata.
Allikas: www.wifi.ee