ELU

---

Õpetaja, kes leiab inimestes üles päikesekillu | Teletornist sai tuletorn | Kaevurid pidasid pidu | Tagumik jäi Soomes hellaks | Võtikverest sai raamatuküla | Jesuiidid ei ole variserid | Tegus külaselts toob raha linnast maale

Õpetaja, kes leiab inimestes üles päikesekillu

AIRI HALLIK

1. septembril 57. õpetaja-aastat alustav Aurelie Kaldoja on olnud algklasside ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja neljas koolis. Kahte kooli – Koila algkooli ja Rakvere õhtukeskkooli Tapa konsultatsioonipunkti – on tal ka juhtida tulnud.

“Ma kõnnin kaheksakümnendat!” naerab Aurelie Kaldoja. “Teisel aprillil saan mina kaheksakümmend,” jätkab ta kelmikalt külaliste üllatuse peale. Tänavu 57. õpetaja-aastat alustav Aurelie Kaldoja usub, et reipuse ja sära on ta säilitanud just tänu tööle noortega.

“Kui mina enam päevakoolis klassijuhataja ei olnud, kas teate, ma jäin järsku nagu üksikuks. Õpilased on väga suur tugi, ehkki nad ise sellest aru ei saa. Nüüd olen mitu aastat tahtnud koolitööst loobuda, aga mul on ju selline süda, et annab järele. Lapsed paluvad jälle ja…”

Tänavused Tapa õhtukooli abituriendid laulsid Aurelia Kaldojale oma sõnadega tuntud ema-laulu:

“Esimest korda Sind nägime tunnis,
olid nii karm ja nii kuri.
Tänaseks oled meil saanud nii armsaks,
ära siis uhkeks veel mine.
Aurelie, Sinu rõõmuks see laul,
ära veel minema mine.”

“Aga kool on kahe kilomeetri kaugusel, ja siin on vahel talvel nii libe tee, et vaata, kuidas edasi saad.” Õnneks on tublisid õpilasi, kes on Aureliet aastaid õhtul autoga koju toonud.

“Ma ei tahtnud üldse õpetajaks hakata. Tõesti! Ma kartsin lapsi, mõtlesin, et mis ma nendega teen. Olin üleni higine, kui esimesest tunnist tulin.” Aurelie oli pärast sõda kodukülas üks väheseid keskharidusega inimesi ning lõpuks andis ta Koila algkooli juhatajale Aina Kaasikule (nüüd Kasema) järele ja nõustus üheks aastaks õpetajaks hakkama. Sealtsaadik on kogu tema elu koolide ümber keerelnud. Ta on õpetanud lapsi esimesest klassist viimaseni, suurema osa ajast on ta olnud ka koolijuhataja. Elurõõmsale Aina Kasemale, kellel hiljuti täitus 88 eluaastat, on ta senini elutee otsale juhatamise eest tänulik.

Oma praeguse kooli kohta arvab Aurelie Kaldoja, et õhtukoolid on väga vajalikud, kuigi tendents on nende kaotamisele. “Kui palju õpilasi jääks tänavale! Möödunud aastal lõpetas Tapal õhtukooli 30 õpilast, seda oli rohkem kui päevakoolis. Tänavu lõpetas gümnaasiumi 22 õpilast, põhikooli lõpetajaid oli 16. Öeldakse, et 9. klassi lõpetaja võiks kohe minna kutset õppima, aga näiteks meil Tapal ei ole ühtegi kutsekooli. Lapsevanem ei taha ju last nii noorelt välja saata. Ohtusid on noortele palju. Kui ta ikka keskkooli lõpetab, on tal rohkem mõistust peas.”

Elu sunnib õppureid õhtukooli vastu võtma juba seitsmendast klassist. “Mis teha, mõni läheb väga noorelt ula peale.” Siiski on 7. ja 8. klassis õnneks vähe õpilasi. Õhtukooli ei pääse enne 17. eluaastat.

Enam ei ole õhtukoolis käijate vanusevahe suur. “Kui 1964. aastal alustasime, siis tulid õppima vanemad inimesed, kellel sõja pärast koolitee pooleli jäänud. Mõned meie praegustest õpilastest on päevakoolis õpetajatega konflikti läinud. On ka neid, kes ei ole keskkooli sisse saanud või sunnitud majandusliku olukorra pärast tööle minema. On tüdrukuid, kellel kodus väikesed titekesed.”

Õpetaja Kaldoja ei arva, et õhtukoolis kergemini läbi saab. “Ütlen ikka, kui teised istuvad päevakooli tunnis, siis teie istute kodus laua taga ja õpite. Programm ja riigieksamid – kõik on ju üks ja sama. Aga päevakoolis on tunde rohkem. See-eest on õhtukooli lapsed hoopis iseseisvamad.”

Eestlased hädas komaga

Selgub, et tihti on kõige hoolsamad just need, kel loogiliselt peaks õppimiseks kõige vähem aega olema – lastega noored. Tänavu lõpetas naine, kellel on kodus kolm väikest last ja kel oli tahtmine kõrgkooli minna. “Aga mõnel, kel ei ole kodus mingeid kohustusi, on vaja ringi joosta, temal ei jää õppimiseks aega,” räägib staazhikas õpetaja.

Algklassides kõike õpetanud, aga vanematele õpilastele ainult eesti keelt ja kirjandust andev õpetaja tõdeb, et ega ta isegi kõiki keelega toimuvaid muutusi omaks võtta suuda. “Kui ikka uus ÕS lubab ‘pensioni’ asemel kirjutada ‘pensjon’, on see naljakas. Paljude sõnade kirjutamiseks on nüüd rohkem vabadust. Aga ‘võib-olla’ on ÕSis antud ainult sidekriipsuga, kuigi paljud ajalehed kirjutavad ilma. Eesti keeles on kõige raskem õpetada koma tarvitamist. Kõik muu õpivad lapsed ära, aga seda ei saa selgeks, kuhu koma tuleb panna. Teeme harjutusi ja skeeme, moodustame nende järgi lauseid. Küll ma piinan neid, aga…”

Üks kooliaine, mida endise sõjaväelinna elanik Aurelie pole ise kunagi selgeks saanud, on vene keel. “Kui käisin õpetajate pedagoogilises instituudis, pidin suure vaevaga põhiaegasid pähe õppima. Sinnapaika kõik jäi.”

Õpilasi terve maa täis

Oma kõigi õpilaste arvu ei kujuta õpetaja Kaldoja ette, aga räägib selle kohta ühe loo. “Hakkasin ükskord Tallinnasse sõitma ja Tapa jaamas hüüdis keegi: “Oi, tere, minu õpetaja!”. Hääle järgi tundsin ta ära. Järgmine õpilane astus rongis juurde. Tema tundsin ka ära. Siis sõitsin Ülemistelt Lasnamäele, ja jälle endine õpilane bussis. Aga teda ma enam ära ei tundnud ja ei julgenud küsida ka. Ükskõik, kuhu sa lähed, näiteks suvalisse Lõuna-Eesti kauplusse, ikka kohtad mõnda õpilast.”

Eriti soojalt meenutab Aurelie Kaldoja oma esimest, 1966. aasta lendu, kellega nad tihti kokku saavad, vanu aegu meenutavad ja kunagiste vempude üle naeravad. Lõpetades kinkis too lend õpetajale fotodega albumi, siiani täiendatakse seda märgetega kokkutulekutele ilmunute kohta ning uute fotodega. Enamik toonaseid lõpetajaid on nüüd hõbedaste juustega.

Eksivad aga need, kes arvavad, et õpilased hindavad Aurelie Kaldojat tema leebuse pärast. “Olen väga nõudlik, rusikas on mitu korda lauale ka käinud. Nägin kunagi üht filmi, kus vana õpetaja klassi astudes noorele kolleegile ütleb, et esmalt distsipliin, siis õppimine. Mina ei oleks üldse tunniski, kui seal distsipliini ei oleks. Kuri olen ma ainult selleks, et õpitaks. Muidu meil pole kunagi pahandust olnud.”

“Ära kohta
võõrast õnne noruspäi,
ära võõrast valust
tummalt mööda käi:
päikestki võib peegeldada
pisim kild,
kuristikule võib
sõnast saada sild.”

Neid Kalju Kanguri luuleridu meeldib Aureliele tsiteerida.

Inimesearmastus ja distsipliin käsikäes

Ise sai väike Aurelie tahtejõukasvatust nii kodust kui koolist.

“Kui ma Väike-Maarja keskkoolis käisin, pidid kõik õpilased teatud kellaajal õppima. Õpetajad ja direktor käisid kontrollimas, kas lapsed on määratud ajal kodus.” Aurelie käis mitu korda salaja suusatamas, võrkpalli mängimas ja paadiga sõitmas ning mõnelgi korral pääses vahelejäämisest napilt.

“Kodus pidime lastena kõvasti tööd tegema. Vanematel oli mõisa rendikoht, mille nad alles hiljem päriseks said osta. Isa oli korra suhtes väga nõudlik ja karistas, kui vaja.” Isalt sai Aurelie ka põhialused oma edasiseks eluks: töötamine, töö korralikkus ja teiste inimeste austamine.

Kui aga tuli otsustada, kas jätta tütar maatöid tegema ja kosilast ootama või lasta tal edasi õppida, jäi peale ema kangus: “1934. aasta sügisel ei olnud minul kuhugi minna. Vanem vend oli juba paar aastat Väike-Maarja gümnaasiumis õppinud ja ema ütles, et viin sind ka sinna, võibolla võetakse vastu. Isa hädaldas küll, et nüüd läheb meie koht oksjonile, kahte last majanduslikult koolitada ei suuda, milleks tüdrukule haridust vaja. Ema aga pani kimpsud-kompsud ja lapsed vankrisse ning viis oma otsuse täide. Väike-Maarjasse oli minu lapsepõlvekodust 36 km, emal tuli 72 km vankriga logistada.”

Raske maatöö hirmutaski noore Aurelie oma kodukohast eemale: “Ütlesin, et lähen kas või korstnapühkijale mehele, aga talunikule mitte kunagi.” Abielluski 1940 raudteelasega, kes sõjast tervena tagasi tulles ehitas oma perele Tapale maja ning oli abikaasa arvates kahele pojale väga heaks eeskujuks. Nüüd on just pojad oma peredega kujundanud Kivi tänava elamise nii kauniks, et see juba mitu korda on heakorrakonkurssidel tunnustust leidnud. Lillede eest hoolitseb vanaproua ise. “Kõik tomatid, piprad, kurgid, lilletaimed on minu enda kasvatatud,” teatab ta enesekindlalt.

Haridus on elu alus

Aurelie Kaldoja on veendunud, et kõige tähtsam on haridus. “Tunnistus on elu aluseks. Haritus võib inimesel olla, aga ainult sellega ei saa ju kuhugi.”

Tema arvates on riik loonud õppimiseks head tingimused: “Nüüd on ju koolimajad nii ilusad, avarad ja valgusküllased. Vanasti olid klassid pikkade pinkidega, kust ei saanud muudmoodi välja, kui pidid pingi alt pugema. Seinad lubjati valgeks. Suur ahi soojendas ruumi, kus istusid kõik neli klassi. Tõesti, me ei tohiks nuriseda, elu läheb ikka edasi. Aga millal on inimesel hea? Ikka tahame paremat ja paremat. Nii see elu on,” mõtiskleb Aurelie Kaldoja.

Aurelie Kaldoja

Sündinud 1921, lesk, kaks poega ja viis lapselast

Haridus: Koila algkool, Väike-Maarja keskkool
1951 Tallinna Õpetajate Instituudi emakeele ja kirjanduse eriala kaugõppes
1962 E. Vilde nim Tallinna Pedagoogiline Instituut, emakeele ja kirjanduse eriala kaugõppes

Töö:
1944 Koila algkooli õpetaja
1946 ka sama kooli juhataja
1952 –1990 Tapa I keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja
1990–1994 Lehtse põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja
1964–2000 Rakvere õhtukeskkooli Tapa konsultatsioonipunkti juhataja ja õpetaja
1. septembrist alustab oma 57. õpetaja-aastat.

Õpetaja Kaldoja armastab oma tööd ja õpilasi.

1. septembri puhul pühendab ta kõigile õpetajatele luuletuse, mille temale omakorda pühendasid eelmise kevade lõpetajad.

Hommikust õhtuni
kiirustad lõputul rajal,
mõtteastanguist auklikul teel,
kooliteel…
Tugevat südant
ja painduvat hinge
Sa vajad,
iseeneseks jäämise meelt
rohkem veel,
selleks et
sõnadest sillutuskividel minna
läbi silmade sügava jõe,
läbi pilktühja preeria:
iseenese otsingutõed
rajavad teed –
õpetaja ja õppija vahelist silda,
mida ei kunagi saa
asfalteerida.

(Valve Laar)

Teletornist sai tuletorn

VELLO LADVA

Venemaad tabavad järjekindlalt suurõnnetused. Järjekorras viimased on olnud plahvatus Moskva tunnelis, aatomiallveelaeva Kursk katastroof ja nüüd tulekahju Ostankino teletornis.

Televisioon oli Nõukogude Liidu nn ideoloogilise võitluse eesrindel. Venemaal pole küll propagandal enam sellist tähtsust, nagu oli Nõukogude Liidus 20–25 aastat tagasi, kuid oma kaalukas roll konkreetses olukorras ja konkreetsel teemal on tal olemas. Venelaste suurt toetust sõjale Tšetšeenias ei saa seletada teisiti, kui televisioonis tehtud ametliku propagandaga. Vladimir Putini ülekaalukal võidul presidendivalimistel oli suur roll ka telepropagandal. Need on vaid paar ilmselget näidet, kuidas televisioon Venemaal teenib võimuladvikut ja propagandaga (vahel isegi lausvaletamisega) mõjutab venelaste hoiakuid.

Tulekahju Ostankinos tõestab aga veel kord ühte asja: suurõnnetuste vältimiseks ei võeta Venemaal midagi ette. Need tabavad Venemaad näiliselt küll ootamatult, ent tegelikult võib suurtes raskustes siplevas suurriigis oodata peatselt uut suurõnnetust. Küsimus on vaid selles, millises valdkonnas ja kuskohas see juhtub.

Lõppkokkuvõttes põhjustab katastroof alati tohutut kahju. Ühelt poolt inimelud. Aga inimeludest pole Venemaal kunagi hoolitud. Teiselt poolt nõuab kahjude hüvitamine tavaliselt märksa rohkem kulutusi kui ennetavate abinõude rakendamine.

Puuduvad kõrghoonete tulekustutusseadmed

Omal ajal peeti Ostankino teletorni Nõukogudemaa insenerimõtte imeks (peaprojekteerija oli Nikolai Nikitin). “Üldrahvalik suurehitus” valmis Nikita Hruštšovi korraldusel Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks, seega 1967. aastal. Ostankinost kujunes Moskva sümbol, mida oli kohustuslik näidata ka välismaalastele.

Kuigi teletorni projekt olevat unikaalne (konstruktsiooni põhielemendiks on 149 jämedat pingestustrossi), puudusid selles tegelikult tulekustutusseadmed. Ja kui kiirliftid käigust välja langesid, polnudki tuletõrjujatel muud võimalust, kui kustutusvahendid selga võtta ja mitusada meetrit mööda kitsaid keerdtreppe ülesse tulekoldeni ronida. Tulekahju puhkes umbes 460 m kõrgusel, kuid suudeti lõpuks peatada alles 63 m kõrgusel. Just selles kõrguses suudeti ehitada kindel tuletõke. Sellise kõrguseni küündisidki Moskva tuletõrjevahendid.

23 aastat tagasi põles Moskvas Nõukogude Liidu esindushotell Rossija. Siis ulatusid Moskva tuletõrje päästeredelid vaid hotelli seitsmenda korruseni. Kõrgemad korrused olid neile kättesaamatud. Elasin tulekahju ajal just hotellis Rossija ja tean, et seal hukkus 55 inimest. Juba siis lubati rakendada vajalikke meetmeid ja muretseda tuletõrjetehnikat juhuks, kui mõnes kõrghoones peaks tulekahju puhkema. Nüüd tõdesid tuletõrjujad, et neil pole selliseid vahendeid.

Esialgse info kohaselt põhjustas tulekahju lühiühendus kaablites. Kõige vanemad kaablid paigutati teletorni juba ehitamise ajal ja neid pole kordagi vahetatud. Viimase kümne aastaga on kaableid pidevalt juurde paigutatud. Teletorn oli 25–30% võrra üle koormatud. Ostankinost läksid eetrisse 30 televisiooni- ja raadiojaama saated, lisaks mobiiltelefoni- ja piipariside. Endastmõistetavalt kulges Ostankino kaudu valitsusside. Tõenäoliselt kasutati Ostankinot ka sõjaväe- ja luureametkondade sidesüsteemides.

Nii et asi ei puuduta mitte ainult televaatajaid. Kuna kannatasid ka valitsuse ja jõustruktuuride sisesüsteemid, siis antigi teada, et tuletorni tulekahju kustutamine on president Vladimir Putini isikliku kontrolli all. Ega sellest mingit praktilist kasu olnud. Ka aatomiallveelaeva Kursk päästetööd olid presidendi isikliku kontrolli all, kuid ühtegi mereväelast ei suudetud päästa.

Teletorni tume tulevik

Venemaa ametlikud esindajad räägivad, et Ostankino tulekahju tagajärgede likvideerimiseks kulub minimaalselt kolm kuud. Nojah, põlenud kaablid võib asendada uutega ja kasutamiskõlbmatuks muutunud aparatuuri asemele paigutada uued seadmed. Ent ei kujuta ette, kuidas välja vahetada pingestustrossid. Ekspertide esialgsel hinnangul on need kannatanud 50% ulatuses. See tähendab, et suure tõenäosusega võib Ostankino telemast ühel päeval lihtsalt alla plartsatada. Mitte teletorn tervikuna, aga näiteks ülevaltpoolt kohvikut Seitsmes Taevas või tehnoteenistuse põlenud ruumide juurest. Igal juhul on palja silmagagi selgelt näha, et tulekahju tagajärjel on telemast kaldu. See kummutab Venemaa ajakirjandus- ja kommunikatsiooniministri Mihhail Lessini avalduse, et Ostankino pingestustrossid ei ole saanud kannatada ja teletorn jääb püsima. Kuigi selle taastamiseks kuluvat sadu miljoneid rublasid. Härra Lessini juttu kuulates meenus Venemaa kõrgete ohvitseride üks esimesi teateid – olukord põhja vajunud aatomiallveelaeval Kursk on kontrolli all ja laeva meeskonnale pumbatakse hapnikku.

Ostankino teletorn ei ole võrreldav Pisa torniga, mis juba sajandeid püsib viltu.

Kaevurid pidasid pidu

ARGO SOOLEP,
Põhjarannik

Pärast kümneaastast vaheaega tähistas Eesti Põlevkivi läinud pühapäeval taas kaevurite ametipäeva, pakkudes sel puhul Toila pargis kõigile soovijatele tasuta meelelahutust.

“Üks kõigi, kõik ühe eest!” hõikab Eesti Põlevkivi peadirektor Mati Jostov rahvast tulvil Toila pargi laululavalt ja kordab öeldut kohe vene keeli üle. “Ma loodan, et see mõte jääb ka edaspidi meie põhimõtteks.” Mitme tuhande pealine publik plaksutab.

Kohtla-Nõmme spordiveteran Richard Rooden ronib tõstukikorvi, käes põlev tõrvik. Laululava tuletornis süttivad leegid. Pärast kümneaastast pausi peetakse Ida-Virumaal jälle kaevurite päeva. On augusti viimane pühapäev.

Eesti Põlevkivi austab eesrindlasi. Ükshaaval astuvad mehed lavale, kus Jostov nende rinda kuldse auraha kinnitab. Auraha saab ka endine põlevkivikuningas Väino Viilup. Uhke sammuga astub mees lavale, näol naeratus. Pärast auraha saamist peab Viilup optimistliku kõne. Tõstab lillebuketi kõrgele pea kohale ja tänab kaevureid. Minut hiljem istub Viilup tribüünipingil. Meeskoor Kaevur alustab “Hei uhnemit”. Viilup varjab kätega pisaraid. Nädal tagasi saatis Eesti Põlevkivi ta vanuse tõttu pensionile.

Toila pargis pole aastaid nii suurt rahvamassi olnud. Kaupmeeste telkide ees looklevad järjekorrad – kauplejad ei osanud nii aktiivset osavõttu oodatagi ja rabelevad elu eest.

Vaid VIPide telgis pole tunglemist. Sinna, tasuta banketilaua juurde pääsevad vaid kutsetega valgekraed. Lihtrahvas laseb samal ajal pargipõõsaste vahel šašlõkil ja õllel hea maitsta ning naudib meelelahutusprogrammi. Või sööb hernesuppi. Viimane, tasuta jagatav kõhutäide saab küll kella viie paiku õhtul otsa. 5000 portsu arvestati, 5500 jagati.

On lasteüritused. On jalgpallimatš FC Toompea ja FC Eesti Põlevkivi vahel. On võrkpallivõistlused. Köievedu. Sangpommi tõstmine. AS Mäetehnika kingib Estonia kaevandusele rahva silme all uuelaadse puurmasina – T16-le ehitatud kaevandusepuuri. Pärast esitlust vallutavad traktori lapsed, kes turnivad seadmel, kuni emmed-issid platsil toimuvat meelelahutust jälgivad.

Taevas põrisevad mudellennukid. Põõsaste vahel laulab keegi bajaani saatel tšastuškasid ning kümmekond inimest lööb selle taktis tantsu. Vanem paar on puu alla maha laotanud lina ning korraldab väikest perepiknikku. Pereema hammustab kooki. Pereisa rüüpab lapikust pudelist ning loputab kange keelekaste õllega alla. Murul vedeleb siin-seal kõikvõimalikku alkoholitaarat. Kiirabibrigaadil õnnestub ellu äratada Soome lahest kaldale tiritud, purjuspäi ujumisega hätta jäänud kaevur.

Õhtuhämara saabudes astub lavale Anne Veski. Rõõmsaks muutunud mass koguneb lava ette tantsu lööma. Ööpimeduses süttib lõke. Paar-kolm tõuklemist välja arvatud, suundub kaevurite pidu rahulikult ja väljapeetult lõpu suunas. Parklast lookleb kümme kilomeetrit eemal asuva Jõhvi suunas ühtlane autoderivi. Linn on tühi. Enamik aknaid on vaatamata veel võrdlemisi varasele kellaajale pimedad. Esmaspäev on Eesti Põlevkivis seekord vaba päev.

Tagumik jäi Soomes hellaks

TEA OLL

“Ei tea, mis värvi mu taguots on?” küsis üks rattamatkaline kaaslaselt, kui pärast 85kilomeetrist rattasõidupäeva duši alla minekuks trussikuid maha kiskus.

Küsimus istmiku olukorra kohta oli teravaim, mida Soomes jalgrattamatkal viibinud eestlased endale laupäeva, 26. augusti õhtul esitasid. Päev matkal “Kuidas elad, Soome?” oli päikeseline, aga rampväsitav. Esimese päeva proloog Nordic Jetilt või Silja SuperSeaCatilt laagripaika sisaldas vaid 35 kilomeetrit ning ei lasknud aimatagi, millisele mägismaale kavatsesid matka korraldajad – Soome Turismiarenduskeskus, rattamatkadele keskendunud firma Easy Living ja ajakirjad Loodus ning Tervisetrend – ratturid laupäeval vedada. Igatahes raiskasid matkalised tublisti jõudu hulluks ajavale Smilersile, järves ujumisele, õllele, laulule ja südaööjärgsele kihistamisele.

Laupäeva hommikul hakkas tasapisi selguma, et kiiver ja kindad pole mitte eputamiseks. Mäest laskuvad kruusateed võinuks isegi jalgsimatkaja mõtlema panna ja rattamehed talutasid oma sõiduriistu sageli käekõrval. Ühel õnnetul naisel tuli aga oimetuna kruusateel lebades oodata kopterilendu Helsingisse. Õnneks polnud midagi väga hullu, selgus hiljem.

Soome on lauskmaa, kujutasin ma kodus kaarti vaadates ette. See mõte tuli kui üdini ekslik kõrvale jätta. Nagu suur ader on loodus Soomest üle käinud ja jätnud sinna oma ümaraservalised vaod. Vaevalt jõudsid ratturid väikeste käikude kõrinal oru servale, kui terendas juba järgmine laskumine ja uus tõus. Eriti kurnasid pikad ja lauged tõusud. Nende külgedel kohtas tihti näost punetavaid, ratas käekõrval üles rühkijaid, kelle sekka mõnikord kulus ka allakirjutanu.

Soomlased elavad rahulikult

Laugematel paikadel tõusid silmad rajalt ka soomlaste elamisi vaatama. Soomlased elasid rahulikult. Helsingi lähedal kulgenud raja äärde jäänud majad, suuremate aedade ja hoovideta, tundusid otsekui elaniketa. Koerad ei karjunud ega jooksnud piki aeda kaasa, lehmad ei vaadanud üle okastraataia. Vaid mõnes harvas paigas kuuldus mootorsae vingumist.

Põllumajandusest paistsid silma vaid viljapõllud, enamikul vili erksalt püsti, harva lamandunud. Kas puhkepäeva või mõne muu põhjuse pärast tegutses kogu kolmepäevase ja 170kilomeetrise jalgrattaringi äärde jäänud põldudel vaid üks kombain. Viljaga vuravaid veoautosid polnud hoopiski.

Hargiga talumehe asemel kohtas külasid läbivatel jalgrattateedel hoopis rulluisutajaid, jalgrattureid, tervisekõndijaid ja koeraga jalutajaid.

Ka eestlastel oli, mida soomlastele näidata. Esiteks hirmuäratavalt suur hulk oranþisärgilisi rattureid. Teiseks ei andnud eestlased oma ratastele hõlpu, vaid kihutasid laskumistest alla nii, et tuul kiivrimustris vilistas. Niisuguse kihutamise peale polnud ime, et eestlastele mitu korda kiirabi välja kutsuti. Õnnetusvõimalusele mõeldes sõtkusid lihtratturitega ühes ka esmaabikotikestega meditsiinitöötajad.

Korraldajate poolt oli liikluski kui eestlaste tarvis kohendatud. Puudus vaid see, et liikluskorraldajad oleks kummardanud eestlasest ratturit üle tee juhatades. Sadade jalgrataste kiire laeva peale mahutamine oli samuti vaatamist väärt – poole tunniga oli terve autotekk jalgratastega kaetud ja ratturid ise, rattareanumbriga oranþ pilet näpus, baaris Soome allikavett rüüpamas.

Vesi kulus pärast kolme kuumas päikeses veedetud päeva hädasti ära. Päike oli isegi nii hele, et kolleegid imestunult küsisid: “Kus sa päevitamas käisid?” – “Soomes!” vastasin ja kuulsin vastuseks skeptilist naeru. Aga nii see siiski oli.

Võtikverest sai raamatuküla

RAIVO TASSO

Vaata ka "Võtikvere püüdleb raamatukülaks", ML, 8. juuni

Möödunud pühapäeval oli Võtikvere raamatuküla avaüritus. Rahvast tuli kohale rohkem, kui oodata osati.

Eesti ühe vanima metskonna likvideerimisest Võtikveres paar aastat tagasi kirjutasid kõik suuremad lehed. Metskonna kaotamisega jäi peaaegu pool Võtikvere rahvast tööta. Et küla lagunemist vältida ja vaimu virge hoida, asutati küla selts ja valiti külavanem. Seltsi valdusesse saadi lisaks metskonna majale mõisakompleks ja park ning Jürissaare talu muuseum. Mullu detsembris avati metskonna majas raamatutuba, sel kevadel võeti vastu otsus luua raamatuküla.

Idee on pärit Wales’ist, kus Richard Booth kodukandi päästmise nimel sellise küla lõi. Tema eestvõttel kujunes sellest kasutatud raamatute keskus. Sellised raamatukülad on levinud ka Põhjamaades.

Kuigi Mustvee lähedal suurte teede ristumiskohas asuvas külas elab praegu vaid 129 inimest, on raamatuks saanud nii Võtikvere metsameeste mälestused kui kohalike perenaiste toiduretseptid. Külavanem Kaljo Pärn on andnud välja Võtikvere lauluraamatu ja endiselt metsaülemalt Heino Pajult on ilmumas raamatuküla postkaart.

Möödunud pühapäeval oli raamatuküla avaüritus. Rahvast tuli rohkem, kui oodata osati. Palju oli ümberkaudsete külade inimesi, aga ka linnarahvast, kelle juured siinmail või kellel suurem kultuurihuvi. Raamatuküla avamisele saatsid oma tervituse Lennart Meri ja Mart Laar. Oma kohalolekuga andis üritusele tooni Eesti Raamatu Aasta peakomitee aseesimees, luuletaja Hando Runnel. Kirjastused, kellel raha kõrval on tähtis ka missioonitunne, tutvustasid ja müüsid küla avaüritusel oma raamatuid. Endise metskonna õuel esitas Palamuse harrastusteater Arto Paasilinna etendust “Ulguv mölder”. Esinesid oma küla naisansambel ja naabervalla Sadala tantsijad.

Päev oli nagu tellitult päikeseline ja ilus. Üritusega võis igati rahule jääda ka selle põhiline eestvedaja, ajakirjanik Imbi Paju. Esimene raamatuküla Eestis on ellu kutsutud.

Jesuiidid ei ole variserid

ANNELI SIHVART

Vaata ka "Keskaegsed "eurokeskused" Kärknas ja Padisel", ML, 27. aprill

“Kui Hando Runnel kirjutas: “Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust”,” siis oli tal õigus, kinnitab teoloogiadoktor Vello Salo. Eestis on kiri tõepoolest kirikust alguse saanud.

“Esimene eestimaine maaraamatukogu loodi XIII sajandi algupoolel Kärkna (tolleaegse nimega Valkena) tsistertslaste kloostris Tartu lähedal,” teab Vello Salo. “1583. aastal aga tulid Tartusse jesuiidid ning hakkasid kohe eestikeelseid raamatuid kirjastama.”

Suurem osa raamatuist on ajalookeeristes kaduma läinud. Alles on vaimulike käsiraamat ristimise ja pihtimise tarvis, “Agenda Parva”, mis pärineb 1622. aastast. Selles viiskeelses raamatus on eestikeelsed tekstid lätikeelsetega kõrvuti. Kogu jutt on mõistagi Lõuna-Eesti murdes, aga kirjaviis on praegusega väga sarnane. Lisaks on väikese aktsendiga tähe peal tähistatud kolmas väldegi.

Jesuiidid võtsid oma trükistes eeskujuks ladina keele õigekirjutuse. Põhja-Eestis rootslaste alal seevastu võeti eeskujuks saksa keele õigekirjutus, mida eestlastel oli palju raskem lugeda.

Esmalt muuda iseennast

Jesuiitide ordu asutati aastal 1540 misjoniorduna. Juba 1542 olid nad Indias, 1549 Brasiilias, 1552 Hiinas. Ordu asutaja Loyola Ignatius ja luterliku kiriku alusepanija Martin Luther olid seega kaasaegsed, kuigi nad teineteist ei tundnud.

Jesuiitidel puuduvad kindla kellaajaga seotud ühispalvused, mis seni lahutamatult kuulusid iga ordu juurde.

“Iga jesuiit palvetab seal, kus ta on ja kus ta saab,” selgitab Salo. “Abiks on breviaar ehk lühike palveraamat.”

Jesuiitidel pole ka kloostreid, kuna Ignatiuse nägemust mööda oli eelkõige vaja “täies lihtsuses ja alanduses rännata linnast linna ja paigast paika, sidumata end mingi kindla kohaga”. Jeesuse Seltsi liikmed olid valmis minema eluks ajaks ükskõik missugusesse maailma kolkasse, kui seal iganes sai kaasa aidata Jumala teenimisele ja hingehooldusele, otsides täiust ja õndsust mitte üksi iseenesele, vaid ka ligimesele.

Ignatius sisendas oma ordukaaslastele, et ka uueusulisi tuleb kohelda armastusega, kuna see on parem, kui “hereetikute lärmitsev tagakiusamine”. Eelkõige tulevat teha muudatusi iseendas ja kirikus, kus “kleerus on niivõrd häbitegudele andunud, et tuleb küsida, kuidas nii paljud katoliiklased talle veel järgneda saavad”, nagu ütles esimene saksa jesuiit Petrus Canisius.

Suurem osa jesuiite tegutses ordu loodud koolides. Otsekui iseenesest kujunes ordu eritunnuseks ka teadustegevus.

“Jesuiitide koolides õpib tänapäevalgi üle kahe miljoni õpilase,” lisab Salo. “Eestis neil kahjuks veel kooli pole. Olen ise jesuiitide koolides õppinud ja võin kinnitada, et need on väga heal tasemel.”

Tartu ülikooli eelkäija

19. märtsil 1583 saabus Tartusse neli jesuiidi preestrit ja kaks ilmikvenda. Nende kasutada anti Katariina kirik, mis on nüüdseks hävinud.

Tartus asutasid jesuiidid kooli – Collegium Derpatense – juba neli nädalat pärast saabumist. Ajaloolane Vello Helk usub, et oma tegevusega panid nad tegelikult aluse ka Tartu ülikoolile. Rootslaste asutatud ülikool töötaski mõnda aega endise jesuiitide kolleegiumi ruumes.

Juba 1585 valmis Tartus esimene pikem käsikiri – eestikeelne katekismus. Kuna lähemal trükkimisvõimalust polnud, siis viidi käsikiri Vilniusse, Daniel Lanciciuse trükikotta. Trükiarved on säilinud, nende järgi trükiti katekismust 997 eksemplari. Aastal 1601, kui rootslased vallutasid Tartu, panid nad jesuiitide raamatukogule tule otsa.

“Lätikeelne katekismus samast aastast on Rootsis säilinud, kuna väejuht, kes Riias jesuiitide maja üle võttis, oli Tartu vallutajast targem mees,” märgib Salo. “Ta ei pistnud raamatukogu põlema, vaid pakkis teosed sisse ja saatis Rootsi.”

Eestikeelsel katekismusel oli ka kirikulaulude lisa.

“1656. aastast pärineva luterliku lauluraamatu eessõnas kiidetakse seda laululisa,” teab Salo. “Kui juba konkurendid kiitsid, siis pidi see olema väga hästi tehtud.”

Katekismuse käsikirja viis Vilniusse paavsti saadik Antonio Possevino. Koos katekismusega trükiti ka Possevino Tartus kirjutatud kiri Mantova hertsoginnale. See kirjatükk tutvustas eestlasi ja nende usuelu:

Luterlikust katekismusest mõjusamgi?

“Mitte ainult Missa pühitsemise ajal, vaid kui nad näevad või kuulevad, et Katoliku Preester peab palvet mõnes linnas, tee peal, kirikus, platsil või külas, jooksevad kokku väga paljud ja seisavad preestri ümber ja palvetavad koos temaga väga suure harduse ja püsivusega, ning nõnda siiralt ja lihtsalt, nagu oleksid nad kõige sõnakuulelikumad lapsed.

Kirikute juurde, mis on Liivimaal mitmes kohas olemas, olgugi et varemeis ja purustatud, ning isegi teatud puukabelikeste juurde, mis nad on mitmele poole ehitanud, tavatseb kokku tulla mitutuhat inimest, kes tulevad mõnikord kaugelt, kakskümmendviis penikoormat.

Nad ei jää enne rahule, kui on õnnistatud majad, toad või ahjukambrid, tallid, köök, keldrid, astjad, õued, aiad, karjamaad, põllud, mesilased, kariloomad, adrad, kalavõrgud, järved ja tiigid, veskid ja muud taolised asjad. Kui Preestrid ajapuudusel ei jõua igale poole minna, toovad Eestlased ise koti mulda oma põldudelt, et seda õnnistada lasta ja siis kõigi oma maade peale laiali puistata.”

“Varem trükitud luterlike katekismuste levikust Eestis on vähe teada: 1535. aasta oma näiteks keelustati,” tõdeb Salo.

Kõnealust katoliiklikku katekismust seevastu kasutati õpiku, palve- ja lauluraamatuna kolleegiumis ning õpetati talurahvale. Sageli käisid üheskoos paatritega maal ringi talurahva põldusid õnnistamas, missat pidamas ja armulauda andmas ka jesuiitide kooli eesti soost õpilased. Eesti poistel tuli, kõnealune katekismus taskus, mõnigi kord olla mahajäetud kirikute asepastoriteks ning hingehoidjateks, kuna preestreid ei jätkunud kõikjale. Tartus pidid jesuiidid oma esialgse kiriku varsti suurema vastu vahetama, kuna enam ei jätkunud ruumi, sedavõrd palju eestlasi tuli katekismuse tundidesse.

Katoliiklik traditsioon katkes 1626

1601–1603 oli Tartu rootslaste käes.

“Rootslased olid õige verised vennad, nad viisid jesuiidipaatrid ahelates Rootsi,” kõneleb Salo. “Seal suri neli jesuiiti juba 1602. aastal, teiste seas 14. juunil ka eestlasest ilmikvend Johannes Esto.”

Poola väed vallutasid Tartu 1603. aastal.

“Üks tolleaegne teade ütleb, et tänavail vedeles 3000 laipa,” räägib Salo. “See on liialdus, vast võis neid olla 300. Nii või teisiti, üks uutest saabunud jesuiitidest jäi laipu koristades katkuhaigeks ja suri.”

Vaimulikel polnud esiotsa mahti ei raamatuid kirjutada ega kooli käima panna, aeg kulus matmise ja ristimise peale. Kool taasavati alles 1611.

Sõda kestis. 1625 vallutasid rootslased taas Tartu. Seekord saadeti jesuiidid lihtsalt maalt välja, järgmise aasta märtsis pagendati kõik katoliiklased. Katoliiklik traditsioon katkes.

“Sellest on õigupoolest kahju,” arvab Salo. “Kaks konkureerivat kirikut oleksid usuelu üldisele tervisele tõhusalt mõjunud. Õigeusu traditsioon on Eestis ju alles suhteliselt lühiajaline.”

Tagasi tulid jesuiidid Eestisse alles 1921. aastal.

“1930. aastal saabus jesuiidipaater Eduard Proffittlich, kellest sai Eesti katoliiklaste pea kuni küüditamiseni 1941,” kõneleb Salo. “Venelased mõistsid ta surma, kuid mees suri enne surmaotsuse täideviimist 1942.”

Profittlich õppis kohe ära eesti keele. Ta avaldas katoliku katekismuse ja palveraamatu, asutas kaks eestikeelset vaimulikku ajakirja ning juhendas Uue Testamendi kommenteeritud uustõlke tegemist, mille väljaandmine Nõukogude vägede saabudes katkes.

Enese asetäitjaks määras Profittlich Henri Werlingi, kes vangistati 1945, jõudis aga 1956 Eestisse tagasi ning tegutses preestrina kuni surmani 1961. Viimane Jeesuse Seltsi liige Eestis, ilmikvend Kasimir Kantski, suri 1970.

1992. aastal asutati Tartus Johannes Esto Ühing, mis on korraldanud vaimulikke teadusüritusi, palverännakuid ja õppereise ning avaldanud mõniteist raamatut, et tutvustada katoliiklikku vaimsust.

“Praegu on meil ettevalmistamisel väga suur teos, see on otsekui Jeesuse-entsüklopeedia, kuhu on kokku võetud kõik tema kohta kirjutatud teaduslikud teosed,” tutvustab Salo ühingu lähemaid plaane. “Raamat peaks ilmuma käesoleval aastal.”

Eesmärk ei pühitse abinõu

Praegu on maailmas ligi 23 000 jesuiiti, 83 neist on piiskopid. Lätis ja Leedus on ühtekokku ligi poolsada jesuiiti.

Kust on pärit väited jesuiitide silmakirjalikkusest? Miks arvatakse Eestimaal üldiselt, et nende puhul eesmärk pühitseb abinõu?

“Inimesel on ju patuoinast vaja,” arvab Salo. “See väide pärineb küllap reformatsiooniaegse võitluse aastaist.

Kuna jesuiitidel ei jäänud Eestisse ainsatki kaitsjat, siis oli rootslastel neid hea laimata. See oli omakorda vesi nõukogude ateistide veskile. Praegu aga ollakse selle kui käibetõega lihtsalt harjunud ja nii sõimabki igaüks tavakodanikust ministrini jesuiite.

‘Eesmärk pühitseb abinõu’ ei ole jesuiitlik põhimõte, vaid kuulub hoopis kõigi ajastute lurjustele.”

Sada aastat tagasi kuulutas Šveitsi jesuiidipaater Roh välja tuhande kuldna suuruse autasu sellele, kes tõestaks, et ükski jesuiit on väidetaval alatul moel toiminud. Tänini on auhind välja andmata. Kohtuprotsessid Kölnis ja Budapestis lõppesid jesuiitide võiduga.

Tegus külaselts toob raha linnast maale

SIRJE VELDI,
Vali Uudised

Mööda suurt maanteed Võhmast Viljandi poole sõites jääb pärast Mudistet vasakule tee äärde tagasihoidlik silt – Kuhjavere 6. Teeotsast külmalt mööda kihutades ei oska kohe aimatagi, millest sel juhul ilma võib jääda.

1599. aastal ajalooürikutes esmakordselt mainitud Kuhjavere küla oli veel mõni aasta tagasi sarnane paljude Eestimaa küladega. Enam polnud seal kauplust ega koolimaja, ettevõtetest rääkimata. Külaliikumise abiga on elu Kuhjaveres aga tundmatuseni muutunud.

Ei ühtegi tühja maja

Mitmed omal ajal talupidamise sooviga alustanud pered on sellest mõttest loobunud ja leidnud tööd kaugemalt. Püsima on jäänud vaid Liua talu, kel on suurem kari ja uuemad seadmed. Kariloomade arvukust on suurendanud ka Siimu talu, kel on oma saekaater ja põllumaad rohkem kui teistel. Vanem rahvas elab pensionist ja aiamaast. Ja tundub uskumatu, kuid on siiski tõsi, et vaatamata kõigele pole Kuhjaveres praegu ühtegi tühjalt seisvat maja.

“Mul ei ole sellist tunnet, et peaksin minema kähku ära linna,” räägib Passaia talu peremees Margus Lemming. Kogu senise teadliku elu on ta elanud linnas, Kuhjaveres alles viimased viis aastat.

“Meie külas on nagu mujalgi Eestimaal. Inimesed käivad küll kaugemal tööl, kuid kodu on neil ikka siin. Talu on inimese elukeskkond. Ega kodu ei tehta kaunimaks seetõttu, et toimub mingisugune konkurss. Mina oma kodus küll sellepärast lille ei istuta, et teistele näidata, vaid ikka sellepärast, et mul on siis kodus mõnus olla,” arutleb Lemming.

Maainimene on tema sõnul küllaltki surutud seisus, sest kohapeal puudub võimalus tööd leida. See teeb inimesed kinniseks ja üksteise vastu kadedakski.

“Külaliikumise abiga üritame lihtsate vahenditega seda moraali muuta ja uusi võimalusi leida,” räägib Lemming.

Vaevata ei saa midagi

Külarahvas arvab, et lihtne see just pole, sest Viljandimaa küladel pole loota kohapealse elu edendamiseks abiprogrammidele nagu Kagu-Eestis. Siin peab ise nuputama, ja kui vaja, ka oma raha mängu panema.

Lemmingu sõnul on Kuhjaveres seltskondlik läbikäimine veel lapsekingades, kuid ta on veendunud selliste ürituste vajalikkuses, kus inimene saab olla oma küla eest väljas. Üks võimalus üksteisele lähenemiseks on ühised jaani- ja jõulupeod, võistlused jms. “Areng on Eestis olnud ju kiire. Kes maha jääb, see jääbki maha. Et seda natuke leevendada, natuke valutumaks teha, on vaja harjutada inimesi koos käima ja koos tegutsema,” usub Lemming.

Ta võrdleb külaelu pulmadega, kus kaks inimest usuvad, et neist saab hea paar. Kuid kooselu määrab ikka ära see, kuidas inimesed kokku sobivad. “Maal ei saa niiviisi elada, et naabrit ei aita. Siin peab olema mõistev suhtumine.”

Tire talu peremees Romeo Mukk valiti külavanemaks möödunud aastal. Abikaasa Urve Mukk on Kuhjavere Küla Seltsi juhatuse liige. “Külaliikumine Kuhjaveres toimib kolmandat aastat,” ütleb Urve Mukk. “Esialgu tegutsesime arengugrupina, möödunud aastal registreerisime end mittetulundusühinguna. Nii tundus olevat juriidiliselt kindlam. Praegu oleme külaseltsidest seni ainuke mittetulundusühing Olustvere vallas. Tääksi ja Aimla küla tegutsevad arengurühmana.”

Urve ja Romeo mäletavad, et maainimesele külaseltsi ideede tutvustamine polnud just kerge. Mitmeid kordi tuli veenda ja teavitada, enne kui inimene uskuma hakkas, et üheskoos midagi enamat suudetakse kui omaette.

Möödunud aasta aprillis kirjutas sooviavalduse 29 inimest. Seda oli rohkem, kui Urve ja Romeo julgesid loota. Külaseltsi juhatusse valiti peale Romeo Mukki ja tema abikaasa Urve ka Passaia talu peremees Margus Lemming.

Kuhjavere omapära

Kolmandat aastat toimiv külaliikumine on elukeskkonda Kuhjaveres peaaegu tundmatuseni muutnud ja teinud ühe väikese Mulgimaa küla tuntuks nii oma maakonnas kui kaugemal. Ainulaadsed kogu Eestis on siinsed majapidamiste tähised teeotstes. See omapärane täiendus külaarhitektuurile teenib ka praktilist eesmärki, kergendades päästeameti, kiirabi ja politsei tööd. Külarahva ühisavalduse peale pikendati postiringi iga talu teeotsa.

Omapäraselt on tähistatud ka küla sissesõidutee, mille kõrval asub külajuht. Tundub, et tehtud on kõik selleks, et öelda siiakanti sattunud külalistele: “Tere tulemast!”.

Möödunud suvel sai korraldatud ka esimene heakorrakonkurss “Kodu kaunimaks!”, kus kauneimaks tunnistati Passaia talu. Ühisel külapäeval korrastati külaplats, kuhu paigaldati plaadiga maakivi ja istutati kolm tamme. Tänavu ehitati samale platsile külakiik ja külamaja. Tänavu jaanuaris nimetati Kuhjavere küla kõige arenevamaks külaks Viljandimaal.

Paar aastat on Urve Mukki toimetusel antud välja oma küla ajalehte, küladevaheliseks kultuuri- ja spordipäevaks valmisid küla tutvustavad postkaardid ning pandi kokku voldik külaliikumisest Olustvere vallas.

Kuhjaverelaste kogemustest on indu ja ärgitust saanud ka naaberkülad. Hiljuti tähistas Aimla küla Kuhjavere eeskujul oma küla majapidamised. Külaliikumisega on hakatud nüüd hoogsamalt tegelema ka Ülde külas.

Romeo Mukkil on idee rajada matkaradasid, et eksponeerida siinset loodust ja linnuriiki. “Meil on väga ilusaid kohti, kuid siin leidub ka haruldasi must-toonekure pesi ja pesitsevad konnakotkad,” räägib Romeo Mukk. “Meie ülesanne on leida üles need võimalused, mida võiks edasi arendada ja seeläbi luua ka uusi töökohti. Sest matkarajale on kohe vaja giidi. Siin saaks rakendada Olustveres turismimajandust õppivaid noori, kellest võibolla mõni oma valla inimene sooviks siia tööle tulla. Et inimesi ringi sõidutada, on vaja bussi koos juhiga. Kui leiaksime raha oma bussi ostmiseks, saaksime veel ühe töökoha juurde.”

Romeo Mukki sõnul saavad riik ja kohalikud omavalitsused külaelu soodustada läbi suuremate projektide rahastamise. “Seni on Olustvere vallavolikogu meisse väga hästi suhtunud,” ütleb Mukk.

Mõtteviisi tuleb muuta

“Kui talumees kaupleb linnast endale inimesi tööle, tähendab see seda, et maalt läheb raha linna,” teab Tire talu peremees. “Minu isiklik veendumus on, et raha tuleb linnast maale tuua, kuid kohalik maainimene ei taha oma naabri juures alluvana töötada. Külaelu ei kao seni, kuni on eestvedajad. Kuid niipea, kui külainimesed on võimelised eestvedajaid ära nullima, kaob ära ka küla.”

Kui haldusreformi käigus ühinevad Suure-Jaani linn ja vald ning Olustvere vald, jääb Kuhjavere päris ääremaaks. Et see ei tähendaks elujõuliste külade hääbumist, selle nimel Kuhjaveres, Tääksis, Aimlas ja veel mujalgi tööd tehaksegi.

“Meil tuleb enda püsimajäämise eest ise seista,” ütleb Margus Lemming.

“Me loodame, et kui meie küla edasi elab, tuleb osa noori siia ikka tagasi ka,” ütleb Urve Mukk. “Meie enda poeg on nüüd 16aastasena omandanud kõik talutööd ja tema ei tee tööd lihtsalt selleks, et peab. Ka meil on olnud hetki, mil me oleme mõelnud, et müüme talu maha ja läheme linna. Siis on just tema öeldnud, et no mis te jamate.”

“Kui mujal Eestimaal suletakse lasteaedu ja koole, siis meie vallas hakatakse Tääksi koolile tegema juurdeehitust,” lisab Margus Lemming. “Tähendab – see piirkond on hakanud elama. Hääbumisest pole küll keegi huvitatud.”