KOHTUMISED

---

Muruniitja Liisu | Tuvitädi toidab ka vareseid

MURUNIITJA LIISU

REIN RAUDVERE

"Enne kui midagi soovid, mõtle hästi järele–see võib ka täide minna," räägib Hella-Mare Männamaa kodus Võrumaal Kaapsu külas. Ta ise soovis eeslit ja talle endalegi uskumatult see ka täitus.

Kümmekonna aasta eest, tühjade poodide ja talongide aegu, oli Hella-Mare Männamaa kirjade järgi veel tartlane. Kuna leibagi ei saanud Osula poest, käis ta talongikraami Tartus ostmas. Endale, kitsedele, koertele.
"Kui Osulas bussilt maha astusin ja kotte vinnasin, mõtlesin: oh, oleks mul ometi üks väike eesel, kes veaks!" räägib ta. Siis aga kuulutati Maalehes, et Pärnumaal on müüa eesel Liisu. Mõtet teda kaugele ostma minna ometigi ei tekkinud. Äratoomisega ju tegu.
Aga Liisu ilmus ise Osulasse, keegi oli oma lastele ostnud. Lapsed tüdinesid peagi temast. Seda kuulnud, läks Männamaa kaupa tegema.
"Ehitasin ruttu kitselauda suuremaks, nii mahtus sinna eesel ka ära," räägib Männamaa. Oli oktoobrikuu kuus aastat tagasi.

Filmimehed kui taeva tööriist
Eesel küll oli, kuid käru mitte. Käsitsi lükatav kõige tavalisem jalgrattakäru sai aisad külge, ent jäi eesli tarvis nigelaks.
Kolm aastat oli ta jõudnud käru soovida, kui ühel maiõhtul peatus värava taga auto ja mehed küsisid, kus eesel elab. Filmimeestel–nemad nad olidki–läks eeslit vaja.
Eesel vedas filmis kolme suurt inimest, aga Männamaa käru selleks ei kõlvanud. Filmimehed ehitasid uue käru.
"Kuna neil kolme päeva pärast seda enam vaja polnud, sain käru endale, tipp-topp käru," naerab Männamaa. "Vanajumal on mulle teinud ristikese selja peale, nagu inimene võib sipelgaid ära märkida. Tõsisemaid asju ta ei täida, aga sellist tsirkust küll."

Loll jutt, et eesel pole tark!
Männamaa pole nõus nendega, kes eeslit rumalaks loomaks peavad. Ta on tohutult tark ja samas õplik, teab ta. Kuigi vahel kipub eesel tujutsema, käitus ta filmivõtel kullatükina. Isegi siis, kui pidi tõelisi tobedusi tegema.
"Iga Võrumaa hobune teab, et mäest üles võib joosta, kuid alla mitte mingil juhul," räägib Männamaa. Aga eesli ülesandeks filmis oli just metsas mäest alla joosta. Selle võtmiskoha juures jäi ta ilmtingimata alati seisma.
Filmi, seda Eesti–Taani ühistööd, pole Männamaa aga tänini näinud.

Metsavaikusse tagasi
Eesti Looduses töötanud Hella-Mare Männamaa on tosin aastat Kaapsul aastaringselt elanud. Kümme aastat enne seda veetis ta siin poegadega nende koolivaheajad. "Isakodu on lähedal–Sulbi ja Osula vahel," räägib Hella-Mare Männamaa, tuntud arhitekti Arnold Matteu-se tütar.
Linnaelust sai Männamaal villand. See asjaolu EPA metsanduse lõpetanud ja seejärel küll metsaülemana, küll kutse- ja erikoolides poiste kasvatajana ning viimaks ajakirjas töötanud naise lõpeks metsavaikusse tagasi tõigi.
Maale asudes muretses ta kitsed, et need aitaks elurütmi hoida. Oli, kellele kindlal kellaajal süüa viia. Oli, kes ka kanad, koerad ja kassid ära toitis. "Viletsail aastail sain kitsedelt ka või, kohupiima, koore ja juustu, nüüd ei viitsi enam teha," räägib praegu kolme kitse pidav Männamaa.
Nii siis Hella-Mare Männamaa metsavaikuses oma loomadega elabki. Ja mõtleb omi mõtteid. Teleri teeb ehk korra nädalas lahti. Raadioga seevastu on teine lugu. Seda, mida tahaks kuulata, ei kuule. Klassikaraadiot nimelt, mida FMi sagedusel Kaapsus pole, Vene lainepikkusel on aga kuuldavus kehv.
Kui ta hiljuti Eesti Raadio juhtidelt küsis, millal tema Klassikaraadiot kuulata saab, öeldud vastuseks, et rahvusvahelised seadused ei võimalda. Küsimus on sagedustes. "Aga ma kuulen 19 tümpsuraadiot, sinna sisse kaks lätikeelset. Kuidas nemad on eetrisse saanud, aga Klassikaraadio mitte?" jääb talle mõistmatuks.
"Eesel tahab suitsu. Ega sul kaasas ole?" näitab Hella-Mare eeslile, kes anuvalt otsa vaatab. Mõned külalised on õpetanud eesli sigarette närima.

TUVITÄDI TOIDAB KA VARESEID

AIRI HALLIK

Louise Wagner elab Viljandis Jakobsoni tänava kahekorruselise maja koledale pööningule ehitatud korteris. Lapsi ei ole tal olnud, see-eest hoolitseb ta sadade tuvide kõhutäie eest.

"Suvel läheb vähem, aga talvel ikka 70–100 kilo teri kuus," jutustab vanaproua Louise (83). Peale tuvide lendavad siia ka hakid ja varesed. "Varestele annan vahel räimepäid," ütleb Louise häbelikult.
Kas kassid neid ei söö? "Söövad küll, aga varesed tahavad ju ka," kõlab nüüd natuke sõjakamalt.
Talunik, kelle käest Louise rukkiteri tellib, teab, et endise kontoriametnikuna on naisel kõik täpselt arvel. "Vahel jääb viisteist senti võlgu, siis on tal nii piinlik. Järgmisel korral maksab alati ära."
Ega Louisel siin pööningukambris palju muud teha olegi kui akna all olevale katusele teri puistata. Kaks korda nädalas toob sotsiaaltöötaja talle endale söögikraami, sest haiged jalad teda trepist alla ei kanna.
Omastest on Louisel õde, aastakümnete eest välismaale sattunud vennast on ta kuulnud ainult "Ameerika hääle" kaudu. Lapsi ei ole.
"Sõja ajal abiellusin, siis ei tahtnud ju lapsi, endalgi polnud süüa," räägib Louise. Pärast tuleb jutu seest välja, et ega lapsed talle kunagi eriti meeldinud ole.
Kust ta oma uhke nime sai? "Eesnime kohta ei tea, aga perekonnanime võttis Viljandi kioskiomanikust isa ise, kui tahtis oma alluvast väljavalitule meeldida." Ema neiupõlvenimi oli nimelt saksapärane – Käsebier, isal lihtsalt Turri.
Ei ole teada, kas helilooja Richard Wagner nimevalikut mõjutas. Muusika on Louise jaoks igatahes sama tähtis kui linnud, kaks kassi ja televiisor.
"Beethoven andis põhja, mille peal ma improviseerin," räägib Louise, eemaldab Johann Wiera pianiinolt valge tikitud lina ja laseb lahti popurrii mitme maa rahvalauludest, tuttsussi kandev jalg hoogsalt pedaali tallamas.