PÄEVATEEMA

---

Kauge töö viib perest eemale

REIN RAUDVERE

Nii tööpuudus kodukohas, soov paremat palka teenida kui ka karjääri tegemise himu sunnivad aina enam inimesi kogu töönädalaks pere juurest kaugele teise linna või koguni piiri taha sõitma.

Veel mõni aasta tagasi elasid Risto ja Maigi õnnelikku pereelu. Maigi oli lastega kodus, Risto töötas agronoomina. Mehe palk polnud küll kiita, kuid suisa puudust ei pidanud tundma. Abi oli kasvuhoonest ja maalapist selle kõrval. Oma kanadelt sai mune, metsast marju ja seeni.

Ümberringi soetasid mitmed tuttavad uuema auto, vahetasid vana mööblit välja, käisid reisil. Arutasid Risto ja Maigi, kuidas olla ja mida teha, et näpud kogu aeg rahakoti põhja kraapima ei peaks. Ja otsustasid siis, et Risto hakkab merd sõitma – tal olid merekooli paberid olemas.

Kuigi pere võis nüüd endale lubada mõndagi, õnne see ei toonud. Risto ja Maigi kaugenesid teineteisest. Lapsed tegid ulakust. Tekkisid pinged ja tülid. Maigit nähti võõra mehega.

Risto loobus pikkadest sõitudest kaubalaeval. Asendas need kahenädalaste vahetustega reisilaeval.

Koos käidi pikal turismireisil Itaalias. Ent ka reis soojale maale ei soojendanud tundeid enam üles. Risto ja Maigi teed läksid lahku.

Selles loos on ainult nimed muudetud. Ülejäänu on tõsi.

Rasked otsused

“See oli raske aeg mulle ja pojale,” meenutab Helli Plado Võrumaalt Lasva külast abikaasa Matti Kruuse Moskvas töötamist. Vahel oli ehitustel raha teeniv mees ära kolm nädalat, vahel kuu. Nii mitu aastat. Sünnipäevadel ja aastavahetustel oli pere siiski alati koos.

Noorim poeg Mario murdis tollal iga. Mitmed peres vajalikud tööd pidi poiss isa abita selgeks saama.

Isa kaugel töötamine oli paratamatus – kohapeal tasuvat tööd polnud. Lasteaias miinimumpalka saava Helli Plado sõnul tulnuks nad väikse rahaga ehk kuidagi väljagi, kuid siis ei oleks saanud nad poisile lubada suuri kulutusi nõudvat peotantsutrenni.

Nüüd õpib poiss Paide kutsekoolis ehitust. Saab ehitajaks nagu isagi. Ema tunneb rõõmu, et isa sagedane äraolek pojale halvasti pole mõjunud.

Kodus on parem

Aasta eest leidis abikaasa töö Võrus. “Väsis kaugel käimisest, ütleb, et kodus on ikka parem,” räägib Plado. Omavahel olid nad tollal paika pannud, et mees käib kaugel tööl, kuni leiab seda lähemalt.

Kõige vanem poeg Kuido sõitis aastaid kaugsõiduautojuhina. Kui tema peresse poeg sündis, ei tahtnud noor isa enam pere juurest kaua ära olla. Nüüd võtab pika sõidu vaid harukorral ette.

“Meil on siin mitu peret, kus naised on lastega üksi kodus ja näevad mehi väga harva, naistel on ikka väga raske,” tunneb Plado naistele kaasa.

Neid, kes sõidavad oma kodunt Võrumaalt, Jõgevamaalt, saartelt kaugele tööle, on päris palju. Peamiselt minnakse Tallinna, Tartusse, Venemaale. Võrumaa tööhõiveameti tööturukoolituse vanemkonsulendi Jaan Veeroosi andmeil pole sel alal uuringuid seni tehtud. Puudub ka statistika.

Enamasti võtab kauge tööotsa ette mehest perekonnapea. Osa mehi käib nädalavahetusel kodus, osa on sageli korraga kuu ära. “Kõik see on häda sunnil, ei usu, et neid otsuseid väga kergelt tehtaks,” ütleb Veeroos.

Tööhõiveametitel on hakkajamatele anda ettevõtluse stardiraha 10 000 krooni. Kõigile see ei sobi. Veeroos leiab, et riik peaks senisest enam seisma olemasolevate töökohtade säilitamise eest. Maad ei saa tühjaks jätta. “Eesti ühtlase arengu huvides on oluline, et igal pool oleks võimalik elada,” lisab ta.

Võru maavanem Robert Lepikson sõidab juba poolteist aastat paljudest erinevalt vastupidises suunas tööle. Tallinnast Võrru.

“Kui oled noor ja lapsed on väikesed, pole selline asi mõeldav, kuid õndsas keskeas ja suurte laste korral pole selles mingit probleemi,” ei tee kaugus Lepiksonile muret. Tema sarjab hoopis riiki, kes ei tee regionaalpoliitikat ega suuda korda saada magistraalteed, mis ühendaks riigi põhjaosa lõunaga. “Vaja on normaalset teed,” märgib ta.

Lepiksoni sõnul ei vajanud tööleminek Võrru kodus erilist arutelu. Talu juba oli seal ning töö tuli väikse lisana otsa. Vastasel juhul poleks ta seda ametit vastu võtnud. Eesti oludes ei tohiks normaalne töötee ületada 50 kilomeetrit, lisab ta.

Lepikson on iga nädal kolm-neli päeva pere seltsis Tallinnas. Esmaspäeviti ajab pealinnas maakonna asju, teisipäeviti on tihti maavanemate kohtumised. Suviti on pere Võrumaal.

“Poeg on 16 – suur mees oma kindlate hobide ja harjumustega, pole probleeme,” jätkab Lepikson. “Abielu aga ei tähenda, et mees peab naisega kogu aeg ninapidi koos olema – nii tuleb vaid tüdimus.”

Küll aga on mehe kauge töökoht raske noorele perele, kel on jalule saamiseks rohkem raha vaja. “See on häda sunnil, kui muud väljapääsu pole ega ole nii palju raha, et ära kolida,” märgib Lepikson.

Ka Võru maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Georg Aher käib tööl Tallinnast. Otsus Võrumaale tulla sündis pere ringis raskelt, talu vajas hoolt ja silma peal hoidmist. Algul oli plaan, et mõni aeg hiljem tuleb pere järele. Nüüd on aga kaalumisel, et võibolla kolib siiski pereisa tagasi Tallinna.

Koidu ja Hämariku mäng

“Raske on niiviisi elada, mingil hetkel peab otsustama, millised väärtused on esiplaanil, kas materiaalsed või muud,” arutleb Aher pärast aastast Võrus olemist.

Kokku saab pere nädalavahetustel, vahel paari nädala tagant. Aher tunnistab, et pikemate äraolekute järel on mõnikord tekkinud põhikooli lõpetanud pojaga suhtlemisraskusi.

Ega abikaasa Sirje sellisele elule rõõmsa pilguga vaata. Küsib, millal jälle kooselu hakkab, millal lõpeb Koidu ja Hämariku mäng.

Georg Aheri sõnul on telefoniabielu liiati kulukas – telefoniarved küünivad paari tuhande kroonini kuus. Lisaks raha sõidule ja elamisele, tuleb ju kaht elamist ülal pidada. Tagatipuks vaimne pinge.

“Asjad tuleb panna tähtsuse järjekorda,” arutleb Aher. “Kui muud väljapääsu ei leita ja kõik seda aktsepteerivad, on perest eemal tööl käia võimalik.”

Ei tohi harjuda!

“Pühapäeval tekib sisemine stress, et järgmine päev tuleb minna,” räägib riigikogulane Georg Pelisaar, kes lükkab oma sõidu Põlvast Tallinnasse enamasti esmaspäeva hommikule. Märtsis sai kahe linna vahel pendeldamisest aasta.

Pelisaar möönab, et alguskuudel oli teatud mõttes huvitavgi, aeg-ajalt tekib ju igaühel tahtmine perest ja kodust puhata. “Elu kodunt eemal tekitab stressi, positiivne külg on ehk ainult see, et hakkad perega oldavat aega rohkem hindama,” mõtiskleb Pelisaar. Varasemast erinevalt püüab ta nüüd vähemalt pühapäevagi üksnes pere jaoks hoida. Ent päevast või kahest jääb nädalas väheks.

Kergema südamega laseb kodunt eemal olla mõistev abikaasa Kersti, teadmine, et kodus on kõik paigas. Erinevalt mõnest teisest riigikogulasest pole nende perre kauge töökoht pingeid toonud.

“Kõigega siin ilmas võib harjuda, ka sellega, et käiakse kodunt kaugel tööl. Sellega harjuda siiski ei maksa,” hoiatab Pelisaar.

Psühholoog Kersti Kõosaar :

Kaugele tööle mineku mõtte ütleb tavaliselt välja mees, aga tegelikult tuleb see ikkagi naise survest. See on suhteliselt peen mäng. Naised ei ütle seda otse välja, et mine, aga oma rahulolematusega annavad märku. Mehed justkui tunnevad, et peavad olema need, kes peret ülal peavad. Ja kui nad seda ei tee, on nad justkui vähem mehed.

Minnes ei kujuta paljud ette, milliste raskustega nad kokku puutuvad. Nii mehed, kes lähevad, kui naised, kes koju jäävad. Siis terendab ikkagi silme ees hulk raha, ja see ongi see, mida tahetakse saada.

Perel on kergem olukorda taluda, kui on teada, et see on ajutine, mingi kindla asja saavutamiseks. Kui ühele eesmärgile järgneb uus, toob see kaasa vaid üksteisest kaugenemise.

Kauge tööga kaasneb perekonnas mõlemal abikaasal puudus puudutuste järele. Et keegi puutuks, kui on raske, kallistaks või ütleks midagi head ja toetavat. Ja lastele on isa vaja just siis, kui nad lapsed on.