MÄGRA MÄRT

---

Sekka pisut kurejuttu

Jaanipäevaga oleme siis kenasti ühel pool. Ilmajaamgi andis oma parima: mitmel pool sadas, mõnel pool ei sadanud. Just niisugune demokraatlik lähenemine tegigi kogu ürituse huvitavaks.

Pisut petta said ehk hauakaevajad, kellele ajakirjanikud rohket tööd ja sellele vastavat tasu ennustasid. Kahjuks jäi konkurents lahjaks – autosõitjad, sõidukite alla kippujad, üle lõkete kargajad ning vindised sukeldujad ei täitnud neile pandud lootusi. Mispeale mitmed ekslabidamehed end esmaspäeval tööbörsil kirja panid.

Välismaa vastukajadest väärib märkimist Saksamaal jaanipäeva paiku valitsenud leinameeleolu. Mõned meie vaatlejad jagavad seisukohta, et selle põhjustas Landeswehri sõjaline ebaedu Lätimaal Cçsise linna lähedal, kus Eesti väed neile 80 aasta eest purustava hoobi andsid. Diplomaatilisi seletusi kuulates aga võib järeldada, nagu ei teaks sakslased eestlaste seesugusest vägitükist midagi. Fakte püütakse kinni mätsida ja põhjendada traagilisi meeleolusid riigis Saksa jalgpalliväe lüüasaamisega Rotterdami all. Olgu pealegi, demagoogiata ja silmakirjalikkuseta polekski diplomaatiat. Poliitikast rääkimata.

Meil aga on pärast üldist peomeeleolu jälle maised mured maad võtmas. Külameestest tõsisemad on tõstatanud heinategemise teema. Et kas teha või mitte teha, kas jätta tegemata või mitte jätta? Kui teha, siis miks teha? Pluss muud, ainult eesti talupojale jõukohased sõgedad hamletlikud targutused. Nagu ikka, mõlgutatakse ka süngeid mõtteid. Üks mulgi kauboi lubanud end koguni sütel kulinaarselt töödelda ehk grillida, kui talle piimaraha välja ei maksta. Seesugune perspektiiv innustab vaid kõige optimistlikumaid vikatit haarama.

Ja nagu ikka, on kõrvust mööda lastud hiljuti saabunud rõõmusõnum. Kui kirjatähte uskuda, siis lubavad Euroopa vägevad meil nendele hoopis rohkem piima müüa kui mullu. Kohe palju! Ka teevad rahakotid valla meie endi meierid ja hakkavad piima eest hoopis heldemalt tasuma, ilma et keegi peaks end raha kätte saamiseks ära küpsetama. Külamees, keda seni piisavalt lüpstud, võtab nüüd ise selle töö tõsiselt käsile. Ta muudkui lüpsab ja lüpsab, endal nägu nalja täis.

Aga pärast jaani, kui pea suurest piimajoomisest klaariks puhatud, tekivad jälle probleemid. Lüpsta küll, aga keda? Külainimesed narrikesed viisid ju lehmad tapamajja, et hakklihaga maiustada! Mindi nõnda hasarti, et ligi miljonist jäi vaid 150 000 sarvikul hing sisse. Tõepoolest – keda lüpsta?

Teatavasti pole mitut masti poliitikud end viimastel aegadel koos lehmaga pildistada lasknud, et mitte turismitalundusele ja kuremarjakasvatusele halba varju heita. Aga seda viga on parandama hakatud. Juba on ka avaldatud arvamusi, kuidas suurendada kurgede osa lehmakarja kiirel suurendamisel. Kui tiivuline tuleb toime meie rahvaarvu tõstmisega, miks ei peaks ta siis hakkama saama lolli lojuse lauta transportimisega.

ANTS KASESALU

Ent kust võtta kurgi? Ja kui Liit ka limiiti annaks, kust leida siis kurgedele konni?

Kuuldavasti üks ettevõtlik juba küsinud prantslaste käest. Nood vihjanud üleolevalt, et nende suurriiklikud rammusad krooksud pistaksid meie kõhnad kurekesed esimese päevaga pintslisse.

Konni võivat asendada ka rästikutega. Üks kuretõug koguni eelistavat neid. Paar miljonit nõelussi polevat Liidule mingi probleem. Aga kõigepealt tuleb kuresöödale olmetingimused luua. Meil siin olevat täheldatud barbaarset suhtumist madudesse.

Nojah, eks selle segase jutu oleks saanud ka selgemini välja öelda. Umbes nii, nagu filosofeeris üks omaaegne santlaager:

“Oleks tubakat, teeks suitsu, aga tikku ei ole.”