MAAMAJANDUS

---

Kehv heinasaak muretab põllumeest | Ometi on koolipiima loota | Euroopa piimakvoodid lubavad lisamiljoneid | Rudolf Kuldkepp: Euroopa ei oota meie juustu | Põllumajandusteadlastel miljoneid puudu | METSALEHT: Maksuseadus mõjutab metsamüüki | Kes kosta tahab, peab karjuma | PEFC sobib Eesti metsa | Riigimetsameestel oma ajaleht | Saarlaste protest ei aidanud | Põlismetsad hindajate pilgu all | Korralagedus riigimetsas | Vargused ei kao niipea | Metsastamistoetus sattus õhku | Maarjakask äratab huvi | Eesti Mets on uutes kätes | Eesti mänd toetab Hispaania viinamarjapõõsaid | Riigi aktsiaselts ei tohi saada eeliseid | Pärnu eksportöörid on aktiivsed | Pärnu eksportöörid on aktiivsed | Maailmarändurist metsakonsultant

Kehv heinasaak muretab põllumeest

MAARIUS SUVISTE
REIN RAUDVERE

Pärnumaa tuntud agronoom Aivar Ild, kes on aastaid lehmi pidanud, ei mäleta nii kehva heinasaaki kui tänavu. “Ehk 90ndate algul oli sama nigel aasta,” meenutas ta.

“Piimatootmisele on kesine heinasaak kindlasti suur põnts,” arutles OÜ Kavari Suurtalu juhataja Aivar Ild. “Kui sööta pole, siis pole ka toodangut loota. Ja kui sööta ongi, jätab selle kvaliteet soovida.”

Ildi mure on põhjendatud. Agronoomide sõnul on heinamaad tänavu eriti kehvad, rohi kuivanud ja madal – pole teisest suuremat asja.

200 lüpsilehma ja 300 noorloomaga Kavari suurtalu pole heina veel teinud. Viivitada aga ei tohi, ütles Ild. “Ehk järgmisel nädalal alustame.”

Padar teeb heina juulis

Võrumaa Oha talu peremees, põllumajandusministri isa Ilmar Padar tunnistas samuti, et tänavu on vilets heinasaak.

Padarid on kuigipalju heina teinud – umbes pool tonni, vaja oleks neli. Minister Ivari Padar pole saanud veel heinal käia. “Tal praegu kiired asjad,” sõnas isa Ilmar. “Tuleb juulis, kui puhkus. Siis on osa heina kindlasti tegemata – see jääb teda ootama.”

Ka Valgamaa Helme valla Vao suurtalu pole seni heina teinud, vaja oleks 600 t. “Väetist saanud põllud ei ole nii head, kui need on olnud igal aastal, aga eriti nuriseda ei saa,” on talu perenaine Aimi Hass optimistlik. “Eks heinakasv ole küll nigelavõitu. Ja seepärast on ka söödavarumine viibinud.”

Hassi sõnul on aga tehtud silo, 300 t on käes, varuda kavatsevad vähemalt 1000 t. “Kui paneme veel väetist, kasutame ära ka ädalad ja midagi hullu ei juhtu, saame ehk söödakoguse kätte,” lootis ta.

Kavari suurtalu on samuti silo teinud, said ligi tuhat tonni. “Vägisi tahaks teist niidet teha,” märkis juhataja Aivar Ild, “sest üle 2000 tonni oleks kindlasti vaja. Muidu ei vea välja.”

Muutlik ilm rikkus heina

Agrometeoroloog Kulla Kivi sõnul püsis tänavu aprilli lõpuni erakordselt soe, kuiv ja päikesepaisteline ilm. Seega arenesid ning kasvasid puit- ja rohttaimed ülikiiresti. Maikuu algas aga järsu jahenemisega, temperatuur langes 10° ligi – heintaimede kasv aeglustus tunduvalt.

Külmad kuivad ilmad tugevate öökülmadega püsisid 17. maini. ”Tugevate öökülmadega kaasnesid ulatuslikud külmakahjustused, kohati ka kõrre kasvu järgus olevatel kõrrelistel heintaimedel,” rääkis Kivi.

Ilm läks soojaks 18. mail, kuid heintaimede kasv hoogustus alles pärast korralikke sadusid, Ida-Eestis 23. mail. “Mujal ei jõudnudki kasv intensiivistuda, sest juuni esimesel poolel takistasid rohukasvu jahedad ööd, kohati ka kuivus,” ütles Kivi.

Edaspidi võib rohukasvu Kivi sõnul mõjutada mullavee vähesus, sest enamikus kohtades on kahel kevadkuul sademeid tulnud tavalisest vähem.

Ometi on koolipiima loota

AIRI HALLIK

Kuna Riigikogu opositsioon otsustas maaeluseaduse vastuvõtmist boikoteerida, on ohus koolipiima projekti käivitumine septembris. Projekti eestvedajad aga ei ole lootust kaotanud.

Projekti juhile Kaimo Käärmannile tuli pauk luuavarrest. “See on täielik üllatus,” tunnistas ta, kui kuulis, et seaduse lugemine on katkestatud. “Veel eile istusime koos ja arutasime kava täies teadmises, et seadus võetakse vastu.”

Põllumajandusminister Ivari Padar ütles samuti, et koolipiima projekti elluviimine septembrist läheb nüüd keeruliseks. Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse 6. peatükk käsitleb eelkõige just koolipiimatoetuse taotlemist ja maksmist, andes selleks õigusliku aluse.

Projekti ministeeriumipoolne juht Külli Aas usub, et valitsuse määruste abil saab esialgu ka ilma seaduseta asja ikkagi käima lükata. Kõigi oluliste asutustega on konsulteeritud ning kogu vajalik paberitöö on tehtud.

Koolipiima projekt peaks I ja II klassi laste toidulauda piimatoodete valiku poolest mitmekesisemaks muutuma. Selle 5 miljoni kroonine eelarve on mõeldud kasutamiseks aasta lõpuni. Üle 3,5 mln saavad kohalikud omavalitsused, et maksta iga lapse päevatoetusena poolteist krooni.

Nädala kohta teeb see seitse ja pool krooni, mille eest peavad omavalitsus ja kool tagama lastele joogipiima, keefirit või jogurtit vähemalt kaks korda. Milliseid tooteid kelle käest osta, otsustavad kool ja omavalitsus.

Tegelikult ei teata valdades koolipiima projektist veel suurt midagi, seda ei ole paljudes paikades üldse arutatudki. Külli Aas tunnistas, et on veel palju teha, et teave jõuaks ka õpetajate ning lapsevanemateni.

Parandab tervist ja mõtteviisi

Tarvastu gümnaasiumi IX klassi lõpetaja Merli: “Meil saab vähemalt kaks korda nädalas valida joogiks kas piima, keefirit, morssi või teed.”

Koolipiima projekti kasu seisneb pigem selles, et edaspidi eraldatakse raha ka piimatoodete propagandaks noorte hulgas. Käärmanni sõnul on see ülemaailmne probleem, et lapsed ei taha piima juua.

Teisalt peaks koolipiima toetus andma võimaluse süüa koolis sagedamini maitsvat jogurtit. Merli sõnul pakuti nende koolis tänavu terve õppeaasta jooksul jogurtit ainult paar korda.

Et vanemad ei suuda kogu laste söögiraha maksta, maksavad vallad kuni poole koolilõuna hinnast. Helme vallavanem Toivo Põldma ütles, et peale 2kr kompensatsiooni, mida makstakse kõigi koolilaste eest, katab vald kolmandiku laste söögikulud täielikult, sest nende vanemad on rahalistes raskustes.

Kool ja vald peavad otsustama, kas koostada toetusraha abil osale klassidest tõesti eraldi menüü või suunata rohkem kohaliku omavalitsuse raha vanemate õpilaste toitlustamiseks, nii et suuremad ei peaks väikeste toidulaua poole vesise suuga kiikama.

Lootus, et tänu riigi toetusele avaneb koolidel võimalus lastele sagedamini jogurtit tellida, tõstab nende tootjate meeleolu, kel ei ole pastöriseerimisseadmeid. Nemad saavad koole varustada keefiri, jogurti, kohupiima ning toorpiimaga suppide ja putrude valmistamiseks.

Misso valla Nopri talu peremees Tiit Niilo, kes on oma toorpiima viinud mitmesse kooli, teab, et Võrumaal algavad koolilõuna hinnad kahest kroonist. Kallimaid piimatooteid selle eest just ei telli.

Niilo on ka hiljuti asutatud 16 väikemeiereid ühendava Eesti Piimakäitlemistalude Liidu juhatuse esimees. “Korraldame oma liikmetele õppekava koolipiima projektist ning selleks, et väikemeiereid saaksid suurte piimakombinaatidega võrdsetel alustel ennast koolidele ja kohalikele omavalitsustele tutvustada,” rääkis Niilo. Liidu liikmetest toodab jogurtit kümmekond.

Kas pakendis või ilma?

Algselt nägi projekt ette ühtse “Koolipiima” kujunduse, kuid vähemalt tänavu selleni veel ei jõuta. Seega saavad koolid koostöös omavalitsustega valida, kas tellida piima või jogurtit atraktiivses pakendis, mis lastele kindlasti meeldib, või osta seda suurtaaras, mis võimaldab pakendi arvelt kokku hoida ligi kolmandiku hinnast. Tiit Niilo sõnul ei tohiks pakendiliini ostmine ka väiketootjatele ületamatu probleem olla.

Niilo laseb oma talus europakkeliini käima kuu aja pärast. “Soovime osaleda vabas konkurentsis ja peame pakkuma nõuetele vastavat toodet, mis lastes positiivset emotsiooni tekitaks,” ei proovi Niilo väiketootjatele eritingimusi välja kaubelda. Ta lisas, et enamik liidu liikmetest hoiab kohalike koolidega häid ja asjalikke suhteid.

Piima jaoks on pisipakendiliin olemas vaid Ühinenud Meiereidel, see aga on mõeldud kõrgpastöriseeritud (UHT) piimale, mis on Lääne-Euroopas tavaline koolijook. Eesti tervishoiuspetsialistide soovitusel saavad meie koolilapsed jätkuvalt lihtpastöriseeritud piima, mis kaua ei säili.

“Kui UHT-piim oleks lubatud, siis ei oleks tarnimisega probleemi – võiks terve aasta piimavarud korraga ära tuua,” räägib Kaimo Käärmann, kuid ei paista, et ta otsuse pärast eriti kurvastaks. Lahtise piima puhul võib raske olla tagada selle ühtlikkust, nii et koor peale ei koguneks. Selleks pakub Käärmann välja piimaautomaatide idee, mille sees segisti kogu aeg ringi käiks.

Projektijuhid on malli võtnud Euroopa Liidu maadest, millest enamik doteerib kooli piimatooteid. Tänavu septembris on koolipiima alane konverents Tšehhis.

Tooted, millele koolipiima projektist raha eraldataks

• Pastöriseeritud (mitte UHT) piim, mille rasvasus on vähemalt 3,2%

• Keefir jt hapupiimajoogid, mille rasvasus on vähemalt 2,5%

• Järelpastöriseerimata jogurt, mille rasvasus on vähemalt 2% ning mille maitsestamisel ei ole kasutatud sünteetilisi värvi-, maitse- ega lõhnaaineid.

Euroopa piimakvoodid lubavad lisamiljoneid

MARKO MÄGI

Vt ka “Eesti liha ja piim lähevad hinda”, ML, 15. juuni

Ettekujutus, et piimatoodete kvootide suurendamisega antakse 1. juulist tootjatele stardipauk ja algab jooks Euroopa turgude poole, on ekslik – marjamaale saamine võtab rohkem aega.

Põllumajandusministeeriumi kaubandusbüroo juhataja Ene Maadvere sõnul päris nii ei ole, et 1. juulil laadivad eestlased autod piima täis ja lähevad Brüsseli turule müüma.

Eestlased ise euroturule ei pääse – EL jagab kvoodid oma importööridele, kellest saavad eestlaste koostööpartnerid. Paari nädalaga saavad kvoodid Brüsselis jagatud, seejärel kauplevad sealsed importöörid mõnda aega kvootidega omavahel ja alles siis võivad eestlased hakata oma kaupa neile müüma.

Sellest, et Eesti eksportöör võiks oma kaupa ELis müüa ilma sealse partnerita ja nõnda suuremat kasumit teenida, meie ametnikud valjusti rääkida ei taha – kardavad euroametnikega tülli minna.

Ometi tõotab kvoodi suurenemine ja tollimaksu alanemine 20%-lt nullile märkimisväärset tulude kasvu. Ene Maadvere sõnul on arvutusi tehtud nii- ja naapidi ning leitud, et teoreetiliselt võidaksid tootjad ekspordi käivitumisel lisaraha 276 miljonit kr.

Tootmisvõimsust on küll

Laienevad turustusvõimalused Euroopas sunnivad töötlejaid oma varumishindu tõstma – juba on Põlva Piim teatanud, et tõstab juuli algusest kokkuostuhinda 10 sendi võrra – 2,70 kroonile. Töötlejate ainsaks mureks võib saada turu vahepealse madalseisu tõttu kahe aastaga 20 000 pea võrra kahanenud piimakari.

Praeguste kvootide täitmisele ei ole vähenenud kari põllumajandusministeeriumi loomakasvatusbüroo juhataja Matti Piirsalu sõnul takistuseks. Kuid kvoodid suurenevad igal aastal ja ka karja taastamiseks läheb mitu aastat.

Ministeerium prognoosib järgmiseks aastaks piimatoodangu kasvu tänavuselt 600 000 tonnilt 1999. a tasemele – 650 000 tonnile. “Loodame, et toodang kasvab ühe lehma kohta. Kui sööta on, siis ka kasvab,” ütleb Piirsalu.

Eesti piimakombinaatide tootmisvõimsus lubaks kohe toota vajamineva koguse. “Headel aastatel on kaks korda rohkem toodetud, tootmisvõimsust on kõvasti,” kinnitab Maadvere.

Eesti tootjad on Euroopas konkurentsivõimelised eeskätt tänu madalamale hinnale. “Samas ei tohiks see hind olla väga madal, sest praegu saab Eesti tootja kaks korda vähem kui ELi tootja. Eesmärk on tõsta meie omade konkurentsivõimet,” leiab Maadvere. Tema hinnangul on praegu soodus aeg Euroopasse oma toodanguga minna. “Kuigi ennustamine on tänamatu, tundub, et maailmaturg on hinnaaugust välja tulemas.”

Ka Põlva Piima juhataja Aivar Häelm näeb piimanduse tulevikku rõõmsates toonides ja kinnitab, et kogu maailma piimaturul on uus tõus. “ELiga läbirääkimisi pidanud inimesed tegid ära suure, lausa titaanliku töö ja Eesti piimandus astub stabiilsele euroturule,” kiidab Häelm.

Hüüru surmalaudast loomad enda juurde viinud Saue valla Alliku farmi omanik Eero Kaljuste ütleb, et töötlejate suuremad võimalused tähendavad ka neile suuremat stabiilsust, kuid laenu ei juleta sellegipoolest veel võtta. “Tootjale on tähtis kokkuostuhinna tõus. Kardame, et töötlejad võivad pikaajalistele lepingutele viidates hinnatõusuga viivitada,” ütleb Kaljuste.

Eesti trumbid

Maadvere sõnul läks poolteist aastat kestnud läbirääkimistel Eestil isegi hästi. “Ungariga läbirääkimised käivad, aga Poolaga jäeti pooleli. Eestil on väikese riigi kohta ebaproportsionaalselt suured kvoodid,” leiab Maadvere. Eesti trumbid läbirääkimistel olid need, et me ei sea Euroopast tulevatele toodetele omapoolseid tolle ja riigi kaubandusbilanss on ekspordi kahjuks.

Seoses kvootide suurenemisega kasutatakse maksimaalselt kogu Eestis toodetav piim. Põllumajandusministeeriumi andmetel läheb sel aastal toodetavast 600 000 tonnist 415 000 t inimesele ja 50 000 t loomadele söögiks, ülejäänud 135 000 t ekspordiks.

Ministeeriumi andmetel eksporditi 1999. a põllumajandussaadusi kokku 2,6 miljardi kr eest. Sellest moodustasid piimatooted 602 miljonit kr, millest kolmandik läks Euroopa Liitu.

Rudolf Kuldkepp: Euroopa ei oota meie juustu

SIRJE PÄRISMAA

Loe ka: “Põletav piimaraha”, ML, 22. juuni

“Püüame piimaraha maksmisega suve jooksul järje peale saada,” lubab kuu aega tagasi Ühinenud Meiereide (ÜM) juhitoolile istunud Rudolf Kuldkepp.

Ametisse asudes ütlesite, et ÜMil pole kukkuda enam kuhugi, peab hakkama mäest üles ronima. Mida selleks teete?

Suurem osa tootmisest läheb Paidesse, Viljandi jääb väiksemaks üksuseks. Nii paneme aluse edasiseks kokkuhoiuks. Praegu me ju paljuski dubleerime: meil on kaks tehast, kaks juhtkonda. Lähemal ajal on kõike üks. Ka peakontori Tartus jätame maha ja kolime Paidesse.

ÜMi nõukogu on tootmise ümberkorraldamise kavad kinnitanud. Otsus on valus, sest osa inimesi jäävad tööta – saadame ära umbes 150. Kuid teised saavad tööd ja leiba ning põllumehed oma raha kätte.

Rahvas on harjunud seostama piimamehi jahtide, luksusautode ja rääsunud võiga. Kuidas kavatsete rikutud imagot parandada?

Kaatreid ÜMil pole ja me ei kavatse neid soetada. Ka rääsunud võid enam pole. Kui Vene turg oli taga, teenis enamik Eesti piimatööstureid või ümbertöötamisega suurt kasumit.

Praegu arvame, et siseturu osa võiks olla 60% ja välisturu osa 40% käibest. 1. juulist on piimatoodete ELi viimiseks kvoodid suuremad. Tõsine rabelemine eurokvoodi alla pääsemiseks alles algab.

Mida ÜMil on selleks teha vaja? Müüsite ju Põlva Piima maha.

Et Paide piimakombinaat saaks võid ja piimapulbrit euroturule viia, tuleb investeerida kaks miljonit krooni. Summa pole suur, see on välja arvutatud veterinaarameti ettekirjutuste põhjal.

Märgid näitavad, et taas võiks ka idaturul üht-teist teha. Euroopa turul on risk madalam, aga nõuded suuremad.

Kas kahaneva piimakarjaga Eesti suudab eurokvooti täita?

Arvan, et sel suvel on piimaga lood veel piiri peal, aga järgmisel suvel tuleb juba puudu. See toob kaasa piima kokkuostuhinna tõusu. Põllumees saab rohkem raha, kuid samal ajal suureneb ka tarbimishind. Eelmisel aastal võtsid töösturid põllumehelt viimast ja maksid piima eest 1.30. Tänavu makstakse kaks korda rohkem.

Kui konkurents säilib ja kvoodid suudetakse täita, tuleb talvine hind kindlasti kolm krooni. Siis hakkab lehmakari uuesti kasvama. Tunnen kaasa neile, kes eelmisel aastal oma karja maha müüsid. Kes jätsid lehmad alles, on nüüd võitjad.

Piimatootja tunneb end suhetes ÜMiga ikka vaese sugulasena: piimaraha ei saa vaatamata lepingule õigel ajal kätte. Nagu väitsid eelmises MLis Põlva, Võru jt tööstuste juhid, pole neil selliseid probleeme. Millal ÜMi suhtumine muutub?

Varasemast on arusaam, et töötlejad on oluliselt tähtsamad kui tootjad. Minu meelest pole nii, sest kõik täidavad ahelas oma rolli. Mis puutub piimarahasse, siis selles oleme süüdi küll – raha saab kätte palju hiljem, kui lepingus lubatud. Praegu on veel märtsi võlgu, kuid need saavad juuni lõpuks klaariks. Samuti ka aprilli omad.

Kui saneerimiskavaga lõpule jõuame, õnnestub kulud oluliselt madalamale viia. Suuromanik Hansapank on lubanud, et piimaraha küsimus saab paari-kolme kuuga korda. Püüame paremaks saada, sest me ei taha sellised olla.

Kui palju peaks Eestis meiereisid olema?

Kaks-kolm. ÜM on üks, teisi ma ei tea. Euroeksperdid on öelnud, et eestlased teevad kõik viimase peal ära, välja arvatud kaks asja: keeldume integratsioonist ja spetsialiseerumisest.

Kui sellest egost ja kellelegi ära väänata tahtmisest üle saame, pole pikk aeg, kui mõned piimakombinaadid ühinevad. On ju ebareaalne ja ebaefektiivne pidada viit kaubamärki. Soomes on üks. Kui Arla tuleb juurde – kaks.

Tarbija ei ole nii rikas, et jõuaks kõik kinni maksta. Ja töötlejad peavad pärast suuri kahjumeid lõpuks kasumit teenima. Selleks tuleb efektiivsemalt toota. Seda saab vaid koos tehes.

Kas Eesti riigil on oma piimapoliitika?

Kui oleks selge arusaam, siis ei tõmmeldaks, et kord toetatakse põllumeest, kord ei toetata. Ei saa aru, miks makstakse lehmatoetust lehma kohta, mitte efektiivsuse järgi. Tuleks maksta piimaliitri pealt, mis kombinaadile üle antud. Muidu saab see, kes näeb vaeva tõuaretuse ja muuga, proportsionaalselt vähem raha, kui see, kes müüb piima tänavanurgal. Kui me efektiivsust ei toeta, siis oleme kunagi nii ebaefektiivsed, et ei saa enam euroturule müüa.

RUDOLF KULDKEPP

• Sündinud 10. juulil 1962 Tartus

Haridus

• Tartu 10. keskkool 1980

• TPI, tööstuse planeerimine ja juhtimine 1985

Töö

• Nahkgalanteriikombinaat Linda (meistrist direktorini) 1985–91

• RAS Tartu Maja, rahandusdirektor 1991–93

• ETK Tartu kaubabaas, tegevdirektor 1993–96

• ETK Hulgi, tegevdirektor 1996

• ETK juhatuse liige 1997–98

• Eesti SPAR, juhatuse esimees 1998

• Eesti Kaupmeeste Liidu tegevdirektor 1999–2000

• ÜMi juhatuse esimees 24. aprillist 2000

Põllumajandusteadlastel miljoneid puudu

SILJA LÄTTEMÄE

Eesti Maaviljeluse Instituudi (EMVI) vastne direktor, köögi- ja teraviljateadlane Heino Lõiveke leidis, et instituudi eelarves on mitu miljonit krooni puudu.

Mis seisus võtsite EMVI üle?

Instituudi seis ei olnud ega ole ka praegu, kui sain konkursiga EMVI direktori toolile, kuigi roosiline. Mind ootas ees ligi kahe miljoni kroonine eelarveauk. Eelmisel aastal oli meie eelarve 7,7 miljonit, nüüd 5,7 miljonit.

Suurt puudust tunneme eelkõige infrastruktuuri kulude kattest, kuna eraldatud 385 000 kroonist ei jätku isegi soojuse, elektri ja vee eest maksmiseks. Eelmisel aastal läks infrastruktuuri kuludeks 1,7 miljonit krooni.

Tänavu vähenes finantseerimine ka rakendusuuringutele

Kes rahastab teie instituuti?

EMVI on riigi teadus- ja arendusasutus põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Meie infrastruktuuri, teadus- ja arendustegevuse kulud katab riik. Alusuuringuteks saame raha haridusministeeriumilt, rakendusuuringuteks põllumajandusministeeriumilt.

Meid peaks finantseeritama samadel alustel nagu näiteks Taimetoodangu Inspektsiooni ja Taimse Materjali Kontrolli Keskust. Neid finantseeritakse stabiilselt, meid mitte.

Kui oluline on teie teadustöö põllumajandusele?

EMVI teadlased on juhtpositsioonil nii taimekasvatuse kui ka söödatootmise alal. Eestis ainulaadsena uuritakse meil rohusöötade tootmist kuni loomkatseteni veistega. Juuliku katselaudas on 40 veist ja meil on võimalus teha aastas kolm katseseeriat.

Üks juhtivaid uurimisharusid on taimekasvatusmikrobioloogia. Selle abil on võimalik suurendada taimede saagikust, näiteks liblikõielistel taimedel välja selekteerida efektiivsemaid mügarbakterite tüvesid, millel on senisest tunduvalt suurem lämmastiku sidumisvõime.

Väga unikaalseid katseid tehakse Olustveres ja Kuusikul. Seal on juba põllumajandusdoktor Arno Piho rajatud külvikorrakatsed, mis on haruldased kogu Euroopas. Pikaajaliste uurimuste tulemusena on võimalik näha aegreas, millised muutused võivad mullas toimuda ja kuidas võimalikke kahjulikke muutusi vältida või vähendada.

Tihe koostöö on teadlastel usaldustaludega – need on piimandus-, kartulikasvatus-, kaunvilja- ja õlikultuuri- ning teraviljatalud paljudes maakondades.

Oleme väga tagasihoidlikes tingimustes saavutanud märkimisväärseid tulemusi: liblikõielistest kultuuridest peaks eelkõige nimetama ida-kitseherne sordi “Gale” aretamist.

Oleme välja töötanud uudse silokindlustuslisandi Niben, mis võimaldab parandada silo kvaliteeti. Tihenenud on koostöö Jõgeva Sordiaretuse Instituudiga kodumaiste lutsernisortide aretuse alal.

Kas rahapuuduse tõttu teadustöö väheneb?

Peame otsustama, kuidas niisugustes tingimustes ellu jääda. Kui ikka majandamiskuludeks raha juurde ei saa, siis tuleb kas vähendada teadlaste niigi nappi palka või siis katsetööde mahtu.

Aga see on ju ebaloomulik, et palga kallale tuleb minna ainuüksi sellepärast, et katta majandamiskulusid.

Osa inimesi oleme viinud juba poole palga peale. Kuna 1996. a oli meil juba suurem koondamine ja 1998. a lahkus omal soovil kõrgemapalgalistele riigitöötajate kohtadele seitse teadurit, siis koondamiseks reserv puudub.

Kui me eeloleval sügisel ja talvel ei jaksa ruume kütta, tuleb inimestel hakata kodus töötama. Siis jätame maja minimaalse kütte peale, nii et torud lõhki ei külmuks.

Kuidas selline põllumajandusteaduse pitsitamine noori teadlasi juurde meelitab?

Ükski noor ei tule, kui palgad põllumajandusteaduses on madalad ja eelarve üha kahaneb. Võimekamad teadurid on juba lahkunud põllumajandusteadusest parematele jahimaadele. Rahapuudusel pole põllumajandusteadlasel eriti võimalik end ka täiendada ega käia välismaal staþeerimas.

Seetõttu ongi põllumajandusteadusesse pürgivaid noori vähe. Enamik tegutsevatest teadlastest on varsti pensionieas. Loodame siiski põllumajandusministeeriumi uue juhtkonna kaasabil nendele probleemidele lähiajal lahenduse leida.

Milles näete perspektiivi?

Praegu töötakse ministeeriumi eestvedamisel välja strateegiat, et luua põllumajandusteaduse uus struktuur, mis vastaks rohkem kui senine ELi nõuetele ja Eesti vajadustele. Arvan et põllumajandusteadus peaks olema riigieelarves eraldi real, et tagada püsifinantseerimine.

Kui tahame minna ELi, peame järgima ka teadusele esitatavaid nõudeid. Kui me ei suuda ajakohastada katsejaamades ja laboratooriumides materiaaltehnilist baasi – viia katsetehnika ja muu teadusele vajalik ELi tasemele, võib tekkida olukord, et meie teadlaste tulemusi ei arvestata enam rahvusvahelises mastaabis.

Kui Eesti põllumajandusteadus hääbub, tuleb ilmselt hakata vastava eriala teadureid ja spetsialiste sisse tooma välismaalt ning tellima põllumajandusalaseid rakendusuuringuid välismaalt ka ja need on teadagi kümneid kordi kallimad.

Maksuseadus mõjutab metsamüüki

VIIO AITSAM

Veidi üle aasta tegutsenud Erametsakeskuse juristi Jaanus Auna sõnul on Eestis tendents metsamaaga kinnistuid müüa.

Kuidas iseloomustaksite Erametsakeskuse kliente?

Jaanus Aun: Kuna keskkontor on Tallinnas, on meie tegevus paratamatult veidi rohkem suunatud linnas elavatele metsaomanikele. Mis seal salata, nende teadmised metsast on madalamad kui oma metsa juures elavatel inimestel. Klassikalise näitena tuleb inimene meie kontorisse ja ütleb: “Ma olen nüüd oma metsa tagasi saanud, mida edasi teha?”

Pöördujate teine grupp on huvitatud tulu teenimisest – kas kinnistu või lankide müügist. Eestis on tendents maad kinnistuna müüa. Üks oluline põhjus on kindlasti maksuseadus, mis maareformiga tagastatud maa esmamüügist saadava tulu tulumaksust vabastab. Kui omanik hakkab metsa majandama ja lanke müüma, tuleb tal tulumaksu, ettevõtjana ka sotsiaalmaksu maksta.

Millega pöördutakse teie kui juristi poole?

Eelkõige on need metsa kasutusõigusega seotud küsimused. Teiseks maareformi erastamisjuhtumid, kus protsess on takerdunud mingi juriidilise sasipuntra tõttu. Kolmas küsimuste ring on seotud metsa müügiga: lepingud, kinnistu müük, eellepingute sõlmimine jms.

Puutun kokku ka juhtumitega, kus inimene on jäänud oma tulust ilma ja küsib, kuidas raha kätte saada. Näiteks on ta suulisel kokkuleppel lasknud oma metsa toimetama kedagi, kes on järele jätnud vaid kännud. Ülikeeruline on aidata. Nõu küsimas peaks käima enne mingi toimingu tegemist, mitte siis, kui tagajärg käes.

Omandisuhetesse on jõudnud ka Andrese ja Pearu läbikäimine. Seni on maaõiguslikud juriidilised vaidlused olnud seotud maareformiga. Tulevikus suureneb kindlasti naabrusõiguse osa. Näiteks teede kasutamine. Kinnistud asuvad hajali lahusmaatükkidena ja teinekord tuleb selleks, et puid metsast välja vedada, minna üle kümne naabri maa. Kindlasti tuleb juurde omanikke, kes ütlevad, et üle minu maa ei saa, vea või helikopteriga.

Sellega haakuvad kaasomanike probleemid. Kahjuks on suhteid, kus õde ei tunne venda jne. Vahel lähevad sellised vaidlused absurdini välja.

Kas teil on õnnestunud kedagi lepitada?

Üks näide on olemas. Kinnistu kuulus kahe venna ja ühe õe kaasomandisse. Õde tegi metsaraiet, mille peale vennad said nii tigedaks, et üldse enam läbi ei käinud. Õnnestus viia asi nii kaugele, et nad leppisid ära ja soostusid koos arutama, kuidas kinnistut edaspidi kasutada.

Kas linnas ja maal elavad metsaomanikud erinevad oma soovide poolest palju?

Kinnistu lähedal elaval inimesel on metsaomandit hoida lihtsam, kuid siiski on näiteid seinast seina. Nii linnas kui ka maal elab inimesi, kes tulevad sooviga, et korraldataks tema kinnistu müük. Me püüame selgitada, et ehk ootaks, ehk maahind tõuseb, kuid alati see ei õnnestu. Kui inimese müügisoov on kindel, on meie ülesanne teda aidata.

Maareformiga on paratamatult tekkinud omanikke, kes on selleks saanud n-ö juhuse tõttu. Lähiaastatel käivad metsaomandid käest kätte, enne kui jõuavad nendeni, kes on tõesti majandamisest huvitatud.

Kuhu metsakapital täpselt kontsentreerub, ei oska öelda. Enamik metsandusturul tegutsevatest firmadest ostab päris aktiivselt kinnistuid. Neil on enamasti olemas kindlad kriteeriumid, mille alusel kinnistuid osta – nõuded metsamaa pindala, puistu vanuse, kvaliteedi ja muu suhtes. Meil määrab ju kinnistu hinna metsa, mitte maa väärtus.

Kuivõrd õige on väide, et enamik omanikke on huvitatud metsa müügist?

Nii julmalt ütelda ei saa. Pole uuringuid tehtud. Müügisoov on nähtav, kuid meil on ka väga positiivseid näiteid omanikest, kes on tõesti huvitatud metsa istutamisest ja hooldamisest. Neid on nii linnas kui maal.

Kes on tüüpiline metsamaaga kinnistu ostja?

Kui toimub omandi vahetus, läheb see reeglina juriidilise isiku kätte. Iseasi on nn tankistilood, kus omand võõrandatakse kellegi füüsilise isiku nimele, keda tegelikult kusagilt ei leia. Ka meie oleme kokku puutunud juhtumiga, kus lagedaks raiutud kinnistu omaniku jäljed viisid Tartusse. Oli nimi ja tänav, aga märgitud numbriga maja sel tänaval polnud.

Nii et tegelike ostjate seas eraisikuid pole?

Probleem on selles, et nende võime turul konkureerida on madal. Kinnistute ostjad on ikkagi Skandinaavia kapitalil tegutsevad metsafirmad. Üksikisikul on hea kinnistu pärast nendega konkureerida üliraske.

Kas mets läheb väliskapitali kätte?

See toimub praegu, aga kui suur osa Eesti metsamaafondist sinna läheb, ei oska prognoosida. Neid, kes ostavad perspektiivmetsa, on suhteliselt vähe, vaadatakse ikka raiemahtusid, mis kinnistul on.

Teisalt on välismaise taustaga ostjad reeglina korralikud ja usaldusväärsed, neid julgeb soovitada selles mõttes, et metsatöid tehakse hästi. Ma ei usu, et väliskapitali domineerimine metsa seisukohalt halb on. Teine küsimus on, kuhu kasum jõuab. Et kas eestlaste osa on ainult tööd teha. See on mitme otsaga asi.

Kinnistute müük võib aktiivsemaks muutuda. Päevakorral on metsade sertifitseerimine, mis esitab metsaomanikule lisanõudeid. See muudab metsa majandamise veel keerulisemaks ja võib osutuda üheks teguriks, mis sunnib omaniku omandist loobumise teele.

Kas teilt küsitakse tihti, mis on õieti sertifitseerimine?

Üldiselt teatakse sertifitseerimisest vähe. Kui sellest õppepäevadel rääkida, on tavaküsimused, kuidas sertifikaati saada, kui palju see maksab ja mis juhtub, kui seda ei saa. Praegu ei juhtu midagi ja seetõttu pole ka omanike hulgas huvi.

Tulevikus muutub sertifitseerimine – tunnistus, et metsa on majandatud keskkonnasõbralikult – turunõudeks. Usun, et sellest päevast, kui Maalehes ilmub esimene kuulutus, et metsafirma ostab puitu ainult sertifitseeritud metsast, muutub ka metsaomanike praegune leige, pooleldi kahtlustav suhtumine.

Kas puutute kokku valeteabega?

Väga tihti. Näiteks Viljandi õppepäeva järel küsiti minult eravestluses, kuivõrd vastavad tõele jutud, et järgmisest aastast metsa müük keelustatakse või tehakse väga raskeks. See on markantseim näide.

Üldiselt on need aga lihtsad asjad. Kuigi uus metsaseadus on kehtinud juba poolteist aastat, arvavad inimesed tihti, et metsamajanduskava on ikka veel kohustuslik või et raieks on vaja raieluba. Raiest tuleb maakonna keskkonnateenistusele saata vaid informatiivne metsateatis.

Väärarusaamasid on tavaliselt kerge selgitada, kuid hull lugu on, kui meie nõuandeid ei aktsepteerita. On paar nukrat näidet, kus oleme soovitanud mitte raiuda, kuid pool aastat hiljem helistab omanik, et ta ikkagi leidis raietegija, ent see võttis 200% kogusest, milles kokku lepiti.

Meil on koostöölepingud firmadega, kelle usaldusväärsuses me kindlad oleme, neid soovitame oma klientidele. Teinekord läheb klient siiski musta puidukaubanduse teed, kuna see annab talle võimaluse maksudest kõrvale hiilida ja rohkem raha saada. Hiljem küsivad aga meilt nõu, kuidas väljapetetud raha kätte saada.

Kui paljude firmadega on teil koostöölepingud?

Neid on kümme. Kui me aasta tagasi koostööpakkumise firmadesse saatsime, ei tulnud õieti vastustki, ainsana reageeris kohe Stora Enso. Hiljem hakkasid firmad ise ühendust võtma. Koostöö pole piirdunud metsamüügiga, vaid oleme firmadega koos näiteks ka õppepäevi korraldanud ja väliskülalisi vastu võtnud.

Erametsaomanikud kiidavad, et kui teie abil metsa müüa, teete raiele ka järelevalvet. Kas on olnud raienõuete rikkumisi?

Ei, seni pole õnneks olnud.

Kas musta äri mehed on metsaomanikele meelega valesti seadusi selgitanud?

Nende selgitusi võib tihti liigitada pettuseks. Näiteks toob nokkmütsiga mees metsaomanikule paberi, et puidu väljaveoks tuleb sellele alla kirjutada. Hiljem selgub, et see paber on raieõiguse kinkeleping.

Väidan, et mustade tegijate hulgas eksisteerib karistamatuse tunne.

Ka meie kontorisse on juhtunud firmasid, kes tahavad koostööd teha, kel on nimi ja pitsat, kuid keda äriregistris ei ole. Ometi nad tegutsevad ja ostavad inimestelt puitu kokku.

Olen kuulnud ka üsna ausaid väljaütlemisi, et ikka ju raiutakse rohkem, kui lepingus on ette nähtud. Mustaärimees sõlmib omanikuga 200 tm peale lepingu, aga võtab 250 või 300. Levib suhtumine, et midagi ei juhtu, keegi ju ei tule kontrollima.

Siiski on meilt tellitud teenust, et üle vaadata, kui palju on lõigatud. Teeme seda meeleldi, kuna meil on huvi näidata, et kontroll on olemas.

Mille eest peaks metsaomanik end kõige rohkem hoidma?

Minu soovitus on maksimaalselt uurida ostja tausta, tema usaldusväärsust, et vältida kurbi tagajärgi.

Kas te jagate arvamust, et metsavargused vähenevad?

Kahjuks mitte.

Kas Erametsakeskus osaleb seaduste tegemisel?

Meil on siiski eelkõige nõuandja roll, oma seisukohti me väga aktiivselt ei levita. Metsaomanike huve kaitseb Erametsaliit. Meie oleme seaduste tegemises osalenud vaid sellega, et kui mõni metsaomanik soovib abi seaduseparanduse teksti vormistamisel, siis oleme seda teinud.

Kes kosta tahab, peab karjuma

VIIO AITSAM

Vt ka: “Metskonnad suurenevad”, Metsaleht, 30. märts

Selle aasta juunikuuga lõpeb riigimetsa ametimeeste lubaduse järgi suurem metskondade liitmine.

Umbes pool Eesti metsamaade pindalast on põline riigimets, mis jääb riigi kätte ja majandada. Teine pool on kas juba eraomanike käes või erastamisel. Eraomanike arv on praegu Erametsakeskuse andmeil 42 000 ringis, kuid neid võib tulla niisama palju juurde.

Samal ajal käib tagastatud-erastatud metsade aktiivne edasimüük. Erametsakeskuse jurist Jaanus Aun ei välista, et Eesti erametsade pilt võib tulevikus sarnaneda Rootsile, kus suurem osa erametsast kuulub metsafirmadele.

Metsafirmadel on omad metskonnad või metsaosakonnad, mis ostetud metsa osaliselt säilitavad ja majandavad. Metsafirmade eelis üksikisikust metsaomaniku ees on see, et seal töötavad eriharidusega spetsialistid.

Ka üksikisikust erametsaomanikud koonduvad ja õpivad, kuid see protsess on märksa aeglasem ja vaevalisem kui mobiilse Riigimetsa Majandamise Keskuse või kiiresti areneva erametsatööstuse käigud.

Jääb küsimuseks, kas riigi pool võinuks erametsaomanikke järele oodata või neis metsaomandi säilitamise huvi vastavate seadusemuudatustega tekitada. Kolmas võimalus oleks erametsaomanike ühendusi otseselt rahaga toetada.

Järeleootamise rong on läinud – üle riigi on rohkem kui sada paika, kus metskond on säilinud veel vaid kohaliku rahva kõnepruugis. Eraomanikud suhtlevad metsakonsultantidega, kuid riigimetskond kui professionaalse metsaomaniku eeskuju on paljudes paikades vaateväljast kadunud.

Riigimetskonna mõjuvälja võiks võrrelda kunagiste mõisatega, kust eesrindlikud põlluharimisvõtted vms ümbruskonna taludesse levisid.

Ka seadused ei toeta erametsaomanikku, vaid pigem soodustavad metsa müüki kinnistuna. Riigi rahasüstid, et erametsaomanike ühendusi jalule aidata, on Erametsaliidu juhatuse esimehe Jaak Herodese sõnul olematud.

Paistab, et oleme valinud kaose tee, mis osa majandusteoreetikute arvates võib olla parim tee uue kvaliteedi sünniks. Metsavargad, petised ja omanike lõputa rahapuudus näitavad, et praegusel põlvkonnal on tulevaste põlvede elukvaliteedi nimel täita valus ja vastutusrikas missioon.

Seda näib kinnitavat asjaolu, et teatavat korrastatust tagada võiv riigi pool kuuleb kodanike häält vaid siis, kui see on võimsalt võimendatud. Võrumaa Mõniste kant pidi metskonna kaotamise vastu protestides välja tulema ähvardustega riigilipud pühadeks heiskamata jätta ja RMK juhid sõitsidki kohapeale asju arutama ning mõningaid järeleandmisi tegema. Saaremaa inimesed võitlesid Karjalasma metskonna kaotamise vastu tavapäraste kirjalike pöördumistega ega saavutanud midagi.

Inimsuhetes on psühholoogide sõnul nii, et kui peres vastastikku vaid karjutakse, märgib see tõsist konfliktiolukorda, kus vastastikuse mõistmise võime on minetatud.

PEFC sobib Eesti metsa

TOOMAS LEMMING,
Eesti Erametsaliidu tegevdirektor

Eesti säästva metsanduse standardit väljatöötava töögrupi kaheksa liiget osalesid 29.–30. maini Riias metsade sertifitseerimise seminaril, kus Baltimaadele esitleti Pan-Euroopa Metsasertifitseerimisskeemi (PEFC).

Seminari esimesel päeval räägiti PEFCi edenemisest Euroopa riikides. See on peremetsanduse ja väikeste metsaomandite huvisid arvestav säästva arenduse skeem. PEFC liikmesriikide esindajad tutvustasid sertifitseerimistegevust oma metsades. Rääkijaid oli Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Austriast, Lätist, Poolast, Taanist ja Tšehhimaalt.

Teisel päeval moodustati viis töörühma: Norra, Soome, Saksa, Rootsi ja PEFC Euroopa. Siis oli juba üksikasjalikumalt juttu metsade sertifitseerimise algusest, ettetulnud probleemidest ja sellest, kuidas neid vältida. Oli hea võimalus vahetult saada vastuseid meid huvitavatele küsimustele.

Viimasel ajal on kogu maailmas päevakorral vajadus metsi sertifitseerida. Selle eesmärk on tõendada, et metsi hooldatakse ja kasutatakse säästva metsamajanduse majanduslike, ökoloogiliste ja sotsiaalsete põhimõtete järgi ehk et metsa ja metsalooduse eest kantakse hoolt.

Metsaomanikest ja -tööstusest sõltumatu kontrollija ehk auditeerija selgitab, kas metsa majandamises järgitakse vastavaid nõudeid. Kokkulepitud tingimused paremaks metsade majandamiseks moodustavad standardi, mille järgimise kohta annab sõltumatu kontrollija tunnistuse ehk sertifikaadi.

Maailmas on välja töötatud 43 metsade sertifitseerimise süsteemi, enamik neist on aga jäänud skeemideks. Kuna Euroopa riikides on erametsade osatähtsus väga suur ning metsaomandid väikesed, töötati siin välja peremetsaomanike omandit ja huve arvestav PEFC. Sellega on ühinenud 14 Euroopa riiki. Liikmesriikide metsaomanike arv on 12 mln. Huvi liitumise vastu on tundnud veel 13 riigi metsaomanikud.

Praegu on Euroopas PEFC skeemi järgi sertifitseeritud üle 20 mln ha metsi ning aasta lõpuks prognoositakse
40 mln ha.

24. mail said Soome, Rootsi ja Norra PEFC üldkogult heakskiidu, et neil on õigus esimeste maadena kasutusele võtta PEFC logo. Läti loodab selle õiguse saada aasta lõpuks. Skeemi kiire levik Euroopas näitab, et sellest saab peremetsade valitsev sertifitseerimisskeem.

Kuna PEFC on usaldatav ja motiveeriv, samal ajal ka lihtne ja odav, siis otsustas Eesti Erametsaliidu volikogu 16. mail, et ka Eesti metsaomanikud soovivad sellega ühineda.

Riigimetsameestel oma ajaleht

ML

Riigimetsa Majandamise Keskus hakkas maikuu lõpust oma töötajatele välja andma ajalehte Metsamees, mille trükiarv on 4000.

RMK avalike suhete juhi ja Metsamehe toimetaja Olavi Paide sõnul on ajaleht vajalik teabe edastamiseks ja loodetavasti ka seob paremini suurearvulist, ent üle Eesti laiali olevat töötajaskonda.

Paide ütles, et peab ajalehte paremaks ja odavamaks võimaluseks kui sama teabe edastamine telefoni, faksi ja arvutite kaudu või koguni kohapeale sõitmise abil.

RMK saadab oma ligi 1800 töötajale lehe koju, samuti lähetatakse leht metskondadesse ja teistesse üksustesse. “Kasutame kojukannet. See on odavam kui leht ümbrikuga teele saata,” märkis Paide.

Ammu plaanitud ajalehte trükitakse halduskulude arvelt. Metsamehe ühe numbri omahind on 7,5 krooni.

Paide lisas, et ajaleht pole mõeldud juhtkonna propagandaks.

Üks kord kuus ilmuv ajaleht jääb juulikuus ilmumata, kuna siis on suurem osa RMK töötajatest kollektiivpuhkusel.

Saarlaste protest ei aidanud

MERIKE PITK

Viis Saaremaa omavalitsusjuhti ja maavanem Jüri Saar saatsid Karjalasma ja Kuressaare metskonna ühendamise vastu protestikirja nii keskkonna- kui regionaalministrile ja isegi peaministrile juba märtsis, kuid ette ei ole võetud midagi.

“Keskkonnaministrilt saime mingi uduse vastuse, et liidetud metskondade keskuse asukoha üle võib veel arutleda, kuid ka seda pole meiega tehtud,” ütleb Saaremaa Omavalitsuste Liidu volikogu esimees Raimu Aardam.

Kuressaares rendib metskonna kontor teistelt asutustelt ruume, ent nii Karjalasma kui ka juba varem kaotatud Leisi metskonna kontorihoone seisavad nüüd tühjalt.

“Asi ei ole ainult töökohtade kadumises, Karjalasma metskonna kaotamisega võeti Põhja-Saaremaalt ainuke riigiasutus,” ütleb Leisi vallavanem Mart Mäeker. “Ometi on metsad ikkagi Põhja-Saaremaal, mitte Kuressaares.”

Riigimetsa Majandamise Keskuse Saarte regiooni peametsaülem Lembit Lühi sõnul oli maavanemal ja omavalitsusjuhtidel juba paar aastat tagasi teada, et kolm metskonda keskustega Kihelkonnal, Kuressaares ja Karjalasmal on riigimetsa osakaalu vähenemist arvestades Saaremaal ainult üleminekuvariant.

“Me ei saa teha metskonnakeskust Karjalasmale ega Leisi, sest osa inimesi käib Kuressaare kontoris tööl isegi Sõrvest, ja panna neid pool Saaremaad läbi sõitma on liig,” leiab Lühi, kelle sõnul on Kuressaares võimalik paremini kaadrit valida kui maapiirkonnas.

Küll aga võiks Karjalasma ja Leisi kontorihooned müüa või kokkuleppele jõudes isegi tasuta anda vallale. “Algatus selleks peaks aga tulema vallalt,” leiab Lühi.

RMKl on Lühi sõnul plaan ehitada ühendatud Kuressaare metskonnakeskusele uus hoone kusagile linna lähedale.

Karjalasma metskonna kaotamisega jäi tööta seitse inimest, varasema metskondade ühendamisega kokku üle saja.

Põlismetsad hindajate pilgu all

KAILI VIILMA,
projektijuht

Eesti ja Taani keskkonnaministeeriumi koostöös käib praegu meie metsakaitsealade võrgustiku loomine. Range kaitse all olevatele metsadele lisandub umbes 40 000 ha seni kaitsmata metsaalasid.

Uutele kaitsealadele koostatakse kaitse-eeskirjad. Range kaitse alla võetavad metsad jäävad enamasti kaitsealade loodusreservaatidesse ja sihtkaitsevöönditesse.

Loodusreservaadis ei tohi inimene eriloata viibida. Sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus, kuid inimesed võivad seal käia. Ajalisi liikumispiiranguid võib rakendada näiteks haruldaste liikide tõttu.

Vana mets tasakaalustab inimmõju

Kui näidata eestlastele põlismetsa pilti, võib sageli kuulda: “Oh, meil on sellist metsa kõik kohad täis!” Tegelikult see nii ei ole. Siin-seal kasvab tõesti suhteliselt puutumatuid metsasaarekesi, kuid kokku moodustavad need ainult 2% metsade kogupindalast.

Metsi on vaja kaitsta eelkõige taasiseseisvumise järel ja omandireformiga seoses järsult elavnenud metsamajanduse tõttu. 50 aastat soodustas suhteliselt tagasihoidlik metsamajandus looduslikku arengut. Nüüd on raiemahu iga-aastane kasv seadnud väljakujunenud vanad metsakooslused koos seal elutsevate liikidega suure surve alla.

Teisalt on looduslikud metsad mis tahes häirimiste suhtes tunduvalt vastupidavamad kui majandusmetsad ja ka taastuvad kiiremini. Seda on paljude uuringutega tõestanud meist metsarikkamad riigid USA, Kanada, Rootsi, Soome jt.

Looduslikes ja puutumatutes metsades on hulk liike, mis inimtegevust ei talu, kuid millel on oluline roll metsa aineringes: puitu lagundavad seened, putukad, samblad, samblikud, rääkimata mullafloorast ja -faunast.

Just seetõttu ongi põlismets tervem ja vastupidavam, et seal on igal organismil oma, pika aja jooksul välja kujunenud koht. Kogu elustik on tasakaalus. Ka tormid teevad rohkem kahju ikka kultuurkuusikutes. Samuti on majandusmetsades massilisi putukarüüsteid ning põlengud on seal palju ulatuslikumad kui põlismetsas.

Võrk kataks kogu Eestit

Isegi väikeste loodusliku metsa saarekeste jätmine majandusmetsa suurendab kogu metsa haiguskindlust, kuna need on leviku-, varje- ja elupaigaks ning kasvukohaks mitmele liigile, kes on siis võimelised ka ümbritsevasse metsa levima ja majandusmetsa mitmekesistama.

Riigikogus 1997. a heaks kiidetud “Eesti metsapoliitika” järgi peab meil olema vähemalt 4% rangelt kaitstavaid metsi. Need peavad esindama kõiki Eesti metsatüüpe, regioone ja maastikke ning vastama rahvusvahelistes kokkulepetes ja direktiivides esitatud looduskaitsenõuetele. Rangelt kaitstavad metsad peaksid moodustama omalaadse kogu Eestit katva võrgustiku.

1997. a käivitati Eesti Metsanduse Arenguprogrammi raames Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekt, et hinnata olemasolevate kaitsealade range kaitse all olevaid metsi ja vajaduse korral valida kaitsealasid juurde.

Alates 1999. a veebruarist toetab projekti raha ja nõuga Taani keskkonnaministeerium. Projekti eesmärk on 2001. a 31. jaanuariks valmiv metsakaitsealade võrgustiku elluviimise kava.

1999. a suvel korraldati kaitsealade rangelt kaitstavate metsade inventuur. Selgus, et enam kui 62% neist olid turbamuldadel kasvavad metsad – raba-, siirdesoo-, madalsoo-, lodu- ja kõdusoometsad. Samas peaks nende osa rajatavas metsakaitsealade võrgustikus olema 16,6%.

Seega tuli uute kaitsealade valikukriteeriumid koostada nii, et võrgustikku lisanduks loo-, salu-, laane- ja nõmmemetsi. Kõigepealt oli aga vaja välja selgitada kõrge loodusväärtusega puistud, mis sobiksid range kaitse alla võtta ja mille seast lõplikku valikut teha.

Kõrge loodusväärtus on puistutel, mille looduslikku arengusse on inimene võimalikult vähe vahele seganud – puutumatud põlis- või loodusmetsad, samuti vääriselupaigad, haruldased või ELi direktiivides esitatud metsakooslused ja/või haruldaste ja ohustatud liikide elupaigad ning kasvukohad.

Välitööd on alanud

Esialgu selgitati potentsiaalsed kaitse alla võetavad metsad üksnes riigimetsamaadel. Nüüdseks on Eesti Metsakorralduskeskus oma digitaalsete andmebaaside põhjal teinud valiku ka muudest metsadest. Valides eelistati suuremaid ja inimasustusest kaugemal paiknevaid alasid, kus oli suur vastavate tunnustega puistute osakaal. Andmed väiksemate alade kohta, mida võib käsitleda vääriselupaikadena, edastasime inventeerimiseks vääriselupaikade projektile.

Tänavu alustasid võrgustiku koostajad väljavalitud aladel välitöid, et anda hinnang metsade tegelikule loodusväärtusele. Riigimetsas on kõigil inventeeritavatel aladel majandustegevus peatatud kuni lõpliku metsakaitsealade nimekirja koostamiseni.

Paralleelselt välitöödega algasid ka avalikud arutelud. Neist esimene oli Tartu konverents 18. aprillil. Seal olid jutuks metsakaitsealade loomise põhimõtted, see, kuidas maakondades teavet jagama hakatakse ja kuidas igaüks saab otsustamisel osaleda.

Inventuuri tulemustele toetudes koostatakse esmalt ettepanek, kuidas uusi metsakaitsealasid paigutada ja olemasolevaid kaitsealasid laiendada või nende tsoneeringut muuta. Maakonna tasemel tehtud ettepanekud lähevad avalikule arutelule. Need on lisaks välitöödele tihedalt seotud koolituskursuste ja avalikkuse teavitamisega.

Eesmärk on levitada juba enne koosolekuid teadmisi metsade loodusväärtuse hindamise vajadusest ja viisidest. Koolituskursustel osalemine on tasuta ja vaba kõigile soovijatele.

Maakonnakoosolekute ettevalmistamise materjalid lähevad maakonna keskkonnateenistustele kolm nädalat enne koosolekut. Teated materjalide saatmisest ja koosolekust ilmuvad ajakirjanduses ja lähevad ka maakondade metsandusnõukogudele, et neil oleks aega koosoleku ajaks oma seisukohta kujundada.

Novembri lõpuks

Koosolekutele on lisaks ametimeestele ja maaomanike ühenduste esindajatele oodatud kõik asjahuvilised. Maakonna materjalidega on võimalik tutvuda ka projekti koduleheküljel Internetis.

Maakonnakoosolekud on seni olnud Tartu-, Jõgeva-, Põlva-, Valga- ja Võrumaal. Koosolekutel on korrigeeritud valitud alade piire, kogutud teavet võimalike täiendavate alade kohta ning selgitatud, mis probleemid alade kaitse alla võtmisega kaasnevad. Ülejäänud kümnes maakonnas algavad koosolekud augustis ja kestavad oktoobri lõpuni.

Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekt esitab lõpliku uute metsakaitsealade nimekirja 30. novembriks 2000. Selle ajani on kõikidel huvilistel võimalik suuliselt või kirjalikult oma ettepanekuid ja kommentaare esitada. Kõikidel lõplikust nimekirjast välja jäävatel aladel jätkub tavapärane majandustegevus. Erametsades valitud aladel algavad aga läbirääkimised omanikega maade vahetamiseks või kompenseerimiseks.

Eraomanikud, kelle maadel võimalikud uued kaitsemetsad asuvad, saavad sellest teavet välitööde tegemise ajal. Meie võtame ühendust valdadega, kuna meil endal on raske selgitada, kes maaomanikud on ja kuidas nendega kontakti saab. Omanike teavitajad on vallavalitsused.

Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekt: Rõõmu tee 2, 51013 Tartu tel/faks: (27) 33 99 98 e-post: emkav@ekm.envir.ee kodulehekülg: www.envir.ee/emkav

Metsade kaitse põhimõtted on kirjas “Eesti metsapoliitikas” (1997) ja neid toetab 1999 kehtima hakanud metsaseadus.

• Vähemalt 4% metsade kogupindalast (80 000–90 000 ha) peaks olema range kaitse all ehk hoiumetsad, kus ei toimu mingit metsamajanduslikku tegevust.

• 15% metsade kogupindalast (300 000 ha) peaks moodustama kaitsemetsad, kus on lubatud piiratud majandustegevus. Kaitsemetsad võivad jääda nii olemasolevatele kaitsealadele kui ka neist väljapoole.

Kaitsealal reguleerib metsa majandamist kaitse-eeskiri, väljaspool kaitseala määravad metsa majandamise seadustest tulenevad piirangud ja metsa kaitsefunktsioon.

• Hinnanguliselt 2–3% metsade kogupindalast (40 000 –60 000 ha) peaks moodustama võtmebiotoobid ehk vääriselupaigad, kus võivad kasvada ja elada ohustatud, haruldased ja kaitset vajavad liigid. Iga vääriselupaiga majandamine või puutumata jätmine otsustatakse eraldi vastavalt vajadusele.

• Tulundusmetsades (u 78% metsade kogupindalast) peaks metsa produktsioonivõime ja senise kvaliteedi säilimise tagama metsade majandamist reguleerivate seaduste ja juhiste järgimine.

Korralagedus riigimetsas

REIN RAUDVERE

Keskkonnainspektsioon avastas Sõmerpalu metskonnas suured üleraied, Võru politsei on algatanud kriminaalasja.

“Esimeselt viielt kontrollitud raielangilt Sõmerpalu metskonnas leidsime eest suure üleraie,” rääkis keskkonnainspektsiooni Võru osakonna juhataja asetäitja Lea Palmre kevadisest kontrollimisest. Lubatud 1258 tm asemel oli viielt langilt raiutud enam kui topelt – 2679 tm, keskkonnakahju 917 771 kr. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) arvutas riigi kahjuks 869 940 kr.

Hiljem avastati kuues lank 247tm üleraiega, keskkonnakahju 135 598 kr. Riigi kahju alles hinnatakse.

Üleraied olid alanud 1998. a detsembris, viimased raieload on välja antud kevadel 1999. Osal lankidest käis kontrollimise ajal veel väljavedu. Üsna lähestikku asuvad langid olid müüdud kokkuleppehinnaga mitmele firmale ja üksikisikule.

“Neljal langil oli tehtud harvendusraiet, ühel sanitaarraiet. Päris lageraiet siiski polnud, kuigi osa lanke on liiga hõredaks raiutud,” kirjeldas Palmre olukorda. “Liigselt raiutud puude eest muidugi pole makstud.”

Üleraie kontori külje all

Keskkonnainspektsioon esitas materjalid politseile, kus on algatatud kriminaalasi Sõmerpalu metskonna töötaja(te) suhtes ametiseisundi kuritarvitamises. Selle põhjal võib metsamehi süüdimõistmise korral ähvardada kuni kolmeaastane vangistus või rahatrahv. Võru politsei pole seni veel kellelegi süüdistust esitanud.

Palmre sõnul asusid kõik avastatud langid ühe metsniku jaoskonnas ja ta ei välista, et lisakontrollimisel tuleb neid juurde. Palmre kahtlustab, et tegu ei olnud lohakuse, vaid sihikindla tegevusega. Seda peavad uurijad nüüd kontrollima.

“Ilmselt olid asjast teadlikud ka metsaülem ja abimetsaülem, vaevalt seal vaid ühe metskonnatöötaja hoolimatus taga oli,” oletas Palmre. Pealegi asus osa lanke vaid pool kilomeetrit metskonna kontorist.

“Neid kontrollima hakates oli vastutöötamine meile väga tugev,” rääkis Palmre. Metskonnamehed ei tahtnud vajalikke dokumente anda. Kel midagi karta pole, ei peaks nii paanikasse sattuma.

Need langid on metsnik aktidega vastu võtnud ja korrasolevaks tunnistanud. Isegi tihumeetrid klapivad paberite järgi müüdud kogustega. Tegelikkus näitas aga midagi muud.

“Võru keskkonnainspektsiooni töötajad leidsid tõesti ühe metsniku piirkonnast üleraiutud langid, “ kinnitas Sõmerpalu endine metsaülem Rait Hirv. “Ka minu jaoks oli see ebameeldiv üllatus. Mul ei ole andmeid, et väita, nagu oleks seal käinud kokkumäng. Arvan, et pigem oli tegu ametimeeste vähese kontrolliga metsa ülestöötajate üle.”

Kontroll kõvemaks

Lea Palmre kinnitusel hakatakse nüüd kõigis maakondades senisest enam kontrollima ka riigimetsades toimuvat. Siis selgub, kas Sõmerpalu juhtumit võib pidada erandiks või ei.

“Enne lume tulekut tahame metskonniti läbi käia kõik raied, mis pole määratud Eesti Metsakorralduskeskuses koostatud majanduskava järgi, vaid mille metskonnad ise on võtnud raiesse,” täpsustas ta. Inspektsioon hakkab uurima, miks need langid raiesse võeti.

Ka nüüdsetele liigraiutud lankidele Sõmerpalus läks metskond väljaspool majanduskava. “Sõmerpalus oli kaks lanki täiesti raieküpsed, üks peaaegu raieküps. Miks müüdi sinna harvendusraiet, kui need peagi läheksid lageraiesse,” on jäänud Palmrele arusaamatuks. Põhjendamatu on ka lankide müük odava kokkuleppehinnaga, oksjonil saanuks metskond hoopis priskemalt raha. Tagatipuks on veel topelt üleraie. Paljudele õhus olevatele küsimustele peab vastuse leidma kriminaaluurimine.

Võru politsei pressiesindaja Jaan Ossise sõnul on kriminaalasja materjal mahukas, mistõttu võib minna kuu või rohkemgi, enne kui kellelegi süüdistus esitatakse. Ka kahtlusaluseks pole veel kedagi tunnistatud.

RMK liitis Sõmerpalu metskonna kevadel Kubja metskonnaga ja nimetas uue üksuse Võru metskonnaks. Sõmerpalu metskonna nende töötajatega, keda kriminaalasjaga seostatakse, on töölepingud lõpetamisel ja uues metskonnas nad ametis ei ole. “Neid on minu teada kolm inimest,” ütles Võru metsaülem Agu Palo Maalehele.

RMK avalike suhete juht Olavi Paide ütles: “Hetkel ei ole veel võimalik teemat kommenteerida, kuna RMK spetsialistid alles tegelevad andmete kogumisega.”

Vargused ei kao niipea

ERIK KOSENKRANIUS,
RMK arendusdirektor

Viimase viie kuu jooksul on riigimetsast varastatud 1361 tm kasvavat metsa ja 2660 tm ülestöötatud metsamaterjali. Võrreldes 1999. a sama ajaga, on riigimetsa varguste maht vähenenud 26% ja kasvava metsa varguste maht üle poole.

Rahaliselt on riigimetsast tänavu varastatud metsa ja metsamaterjali ligi 1,6 mln kr väärtuses. Kõige rohkem varastatakse männi- ja kuuse-saepalki, aga ära pole põlatud ka näiteks paberihaaba ega küttepuud.

Tipp on Kagu-Eestis

Riiklik statistika üldise kuritegevuse kohta näitab, et selle aasta I kvartalis kasvas salajaste varguste arv 12,1%, kõige kuritegelikumad piirkonnad on Tallinn ja Ida-Virumaa. Tallinnast metsa varastada ei saa, aga maapiirkondadest ei ole kõige metsakuritegelikum Ida-Virumaa, vaid Lõuna-Eesti.

Tervelt 66% kõigist riigimetsavargustest (2664 tm) on toimunud Tartu, Jõgeva, Põlva, Võru ja Valga piirkonnas ehk RMK Kagu regioonis. Metsavargusi on vähem Rapla-, Harju-, Lääne- ja Järvamaal (Loode regioon) – 142 tm, samuti Ida- ja Lääne-Virumaal (Kirde regioon) – 372 tm ning Pärnu- ja Viljandimaal (Edela regioon) – 843 tm. Eesti saartel (Saarte regioon) aga metsa üldse ei varastata.

Regionaalsete erinevuste põhjus võib olla puudulik statistika, aga otsida tuleks ka piirkondade eripärasid. Eestis on metsa kõikjal, ent kindlasti on vargusi rohkem seal, kus sotsiaalmajanduslik olukord halvem ja võimalused varastada paremad.

Jääb arusaamatuks, miks Kirde-Eestis, kus töötuse määr on Eesti kõrgeim (2000. a I kv üle 20%) ja õiguskaitseorganitel palju hoopis raskemaid kuritegusid lahendada, on metsavarguste hulk Kagu-Eestist mitu korda väiksem. Ei oska ja ei taha hinnata õiguskaitseorganite ja keskkonnakaitseinspektorite tööd ühes või teises piirkonnas, küll aga vääriks asi edasist analüüsi. Eriti tasuks tähelepanu pöörata kohalikule kohtupraktikale ja kuritegude tekkemehhanismidele.

Puuhaaval ei saa valvata

Asjatundjate jutust on jäänud mulje, et teatud piirkondadele on iseloomulik varguste süsteemne organiseerimine. Probleemiks on tegijate n-ö kihistumine, kus püramiidi tipp (organisaatorid) jääb pahatihti ka politseile teadmata. Äkki on see tipp just Kagu-Eestis? Või on seal hulgaliselt just selliseid sobilikke väikefirmasid, mis aitavad varastatud puitu tõhusalt legaliseerida?

Metsavarguste tõkestamiseks peab muidugi vaeva nägema ja kulutusi tegema ka omanik või omaniku esindaja. Varguste 100% tõkestamine ei saa olla omaette eesmärk, kaaluda tuleb valvele tehtavaid kulutusi ja vargustega tekkivaid kahjusid.

Tihti on seostatud metsavahi ametikoha kaotamist metsavarguste kasvuga. Tegelikult sellist seost ei ole. Mingi ametikoha kaotamine iseenesest ei muuda midagi, kui sellega seotud ülesannete täitmist jätkatakse. Kui hoitakse ressursse kokku, on efektiivsus suurem. Täpselt nii oli ka metsavahtidega: sama tööd hakkasid tegema lihtsalt teised töötajad (v.a muidugi erametsades, kus valve korraldamine on omaniku kohustus).

Metsavargustega võitlemise võti ei peitu metsas puude juures. Kui võtta aluseks “Äripäevas” avaldatud seisukoht, et iga 1200 ha suurust metsatükki peaks valvama professionaalne valvur, tähendaks see umbes 1660 turvameest. Arvestades turvamehe keskmiseks palgaks 3000 kr ja korraldades ööpäevase kolme vahetusega valve, kuluks aastas puhtalt metsavalveks 240 mln kr. See on ligi pool kõigist metsakasvatuse kuludest!

Võib mõelda ka teisiti. Eestis on vähemalt 4,5 miljardit puud. Aastas sõidab maanteedel
250 000 puidukoormat. Puiduvahendamisega tegeleb umbes 300 firmat. Ning puit läheb nii töödeldud kui töötlemata kujul lõpuks Eestist välja kümmekonnast sadamast. Kuhu selles ahelas keskendada kontroll? Kas minna metsa ja valvata miljardeid puid?

Mida teha? Lahendusi on palju, kõik ei ole aga elluviidavad. Nt on vähetõenäoline, et politsei hindab oma prioriteedid ümber (selle aasta I kv on tahtlike tapmiste ja tapmiskatsete arv suurenenud 12,8% ja narkokuritegude arv 228,2%) ja hakkab äärmise tõsidusega tegelema just metsavarastega. Vaadates varguste osakaalu riigimetsa puidukäibes (1999. a 0,7%) ja viimaste aastate trende, ei pea ma vajalikuks ka RMKs metsavalveraha oluliselt suurendada.

Küsimus on pigem olemasolevate ressursside tõhusamas kasutamises, sh infotehnoloogia rakendamises metsavalveks.

Tähelepanu vajab turundus

Ehk oleks mõttekas metsavalveressursse regiooniti ümber jagada? Siin tuleks olla ettevaatlik – äkki teeme liiga nendele, kes oma töökohustusi juba praegu täie tõsidusega võtavad. Üks Kirde-Eesti keskmisest suurema metskonna metsaülem kommenteeris kord riigimetsavargusi umbes nii, et üksikuid jamasid tuleb ikka ette, aga pidev varastamine on juba metsaülema jama.

Oma kindel roll metsavarguste tõkestamises kohapeal on metskonnal, kuid põhiliselt tuleb lähiajal siiski lihvida meie metsaturundussüsteemi ning kiirendada metsade sertifitseerimist. Kui jõuame nii kaugele, et puidu päritolu (s.o legaalsuse) tõendamine on müües tähtis, siis vähenevad kohe ka metsavargused. Teine abinõu on turundusahelat lühendada – mida vähem vahendajaid on müügiprotsessis, seda kontrollitavam see on ja seda väiksemaks jääb illegaalse puidu osakaal.

RMK suhtub metsavargustesse väga tõsiselt. Siiski ei kao probleem Eestist niipea. Ilmselt jääme metsavargustest pidevalt rääkima seni, kuni ühiskond on sama rikas kui Rootsi ja ühiskonna moraal sama kõrge kui Saksamaal.

Metsastamistoetus sattus õhku

VIIO AITSAM

20. juunil Riigikogus vastu võtmata jäänud seaduseelnõu, mis peaks olema ELi SAPARDi programmi toetuste saamise alus, ei sisalda kahe ministeeriumi spetsialistide vahelise arusaamatuse tõttu sõnagi põldude metsastamisest.

Põllumajandusministeeriumis valminud seaduseelnõu esialgses tekstis oli põldude metsastamine sees. Maaelu arengu osakonna nõuniku Ain Kendra sõnul arvestas ministeerium, et metsa alla võiks minna umbes 120 000 ha kasutusest välja jäänud põllumaad.

“Statistikaameti andmeil on Eestis haritavat maad 1,12 mln ha,” selgitas Kendra. “Meie analüüsi järgi vajame umbes miljonit hektarit. Osa põllumaast on kasvanud võssa, on vaja sellele teistmoodi kasutus leida. Põllumaa metsastamine on ELi pakutavate võimalike toetuste nimekirjas. Me leidsime, et on otstarbekas võimalust kasutada.”

Eestil omad eesmärgid

Kendra lisas, et Brüssel soovib põllumaid metsastades vähendada põllumajanduslikku tootmist, kuid Eestis ei saa asjale nii läheneda, kuna meie põllumajandus on niigi madalale tasemele vajunud. “Eesti tingimustes tuleks metsastada neid põllumaid, mis on juba looduslikult võsastunud.”

Ministeerium kirjutas võsas põllumaade metsastamise sisse SAPARDi toetuste aluseks oleva maaelu ja turukorralduse seaduse eelnõu teksti.

Keskkonnaministeerium polnud aga sellega nõus. “Nad leidsid, et võsastunud alade vääristamine väärtuslikuma puistuga on bioloogilise mitmekesisuse põhimõtete vastu ja see tuleks eelnõust välja jätta. Kuna bioloogilise mitmekesisuse tagamine on keskkonnaministeeriumi kompetentsis, ei olnudki meil teist teed,” rääkis Kendra.

Seaduseelnõust jäi välja tekst: “Investeeringutoetust maapiirkondade infrastruktuuri väljaarendamiseks ja renoveerimiseks antakse väheväärtusliku hall-lepa, haava või sookase, samuti paju, paakspuu, toominga või sarapuuga ala hinnalisema puistuga uuendamiseks, mille koosseisus on arukask, sanglepp, saar, tamm, kuusk või mänd.”

Erametsaliit tahab päästa

Nüüd on Riigikogus teisel lugemisel aga eelnõu koos maaelukomisjonis aktsepteeritud parandusettepanekuga, mis sisaldab analoogse mõtte teises sõnastuses. Ettepaneku tegi riigikogulane Vambo Kaal, kelle taga on Erametsaliidu tegevdirektori Toomas Lemmingu sõnul Erametsaliit.

“Me püüdsime leida kompromissi ja vältida metsanduslikku terminoloogiat, mis puudutas keskkonnaministeeriumi huvisid. Asendasime väljendi “väheväärtuslik” väljendiga “majanduslikult ja esteetiliselt ebasobivad”,” rääkis Lemming. Erametsaliit ei loetlenud oma ettepanekus puuliike, mille üle otsustagu metsaomanik. Maaelukomisjonis on aga jälle puuliigid lisatud.

Ain Kendra ütles, et sõnastusest olulisem on võimalus ELi toetusi otstarbekalt kasutada. Teda häirib, et keskkonnaministeeriumi pool keelas põllumaade metsastamise toetamise, pakkumata alternatiivi.

Ta ütles, et hetkel ei saa määratleda metsastamiseks saadava toetuse võimalikku summat. SAPARDi raha ei jaotata rahastamisartiklite järgi. Metsastamisprojektid konkureerivad teiste taotlustega ja konkreetne summa hakkab sõltuma sellest, kui palju taotlusi kokku esitatakse. Samas kehtib sellegi toetuse puhul üldine reegel, et SAPARD eeldab vähemalt 50% omafinantseeringut.

SAPARDi eesmärk on sisse töötada ELi toetuste maksmise metoodika. Kui Eesti astub ELi, on toetusesummad suuremad. Maaelutoetuste asjus peab ELiga läbirääkimisi põllumajandusministeerium.

Lemming ütles, et hetkel pole veel kindel, kas metsastamise punkt seadusesse jõuab, kuid inimesed võiksid oma maid hindava pilguga üle vaadata, et missugused põllumajandusmaad võiks panna metsa alla.

Seaduseelnõu teine lugemine 20. juunil ebaõnnestus Riigikogus, kuna opositsioon viis kohalolnute arvu alla. Opositsiooni meelest on seaduseelnõu kiirustamisi kokku seatud ja vajab pikemat aruteluaega.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Andres Talijärv:

Lähtusime põllumajandusministeeriumi seadusepunkti esimest sõnastust ebaõnnestunuks pidades põhimõttest, et ei ole nn häid ja halbu puuliike. Igasse kasvukohta sobivad ise liigid.

Eriti häiris meid asjaolu, et ka haab oli sattunud nn halbade puude nimistusse. See, et me haaba kasvatada ega kasutada ei oska, ei tee tast veel halba puud. Praegu ja ilmselt ka tulevikus on tervet haaba võimalik hea hinnaga turustada – muidugi tervet, mitte mäda ja seest tühja, nagu meil kipub olema.

Mullu ja tänavu on Eestisse rajatud üle 400 ha haavaistandusi üsna kalli istutusmaterjaliga. 30 aasta pärast on loota korralikust puidust korralikku hinda.

Üldse ei ole meil veel uuritud valge lepa kasvatamist ja kasutamist. Kui me juba ette tõmbame vee peale asjadele, mida ei tunne, näitab see rumalust. Keegi ei saa välistada, et ka näiteks vahtra kasvatamine, kui seda muidugi õigesti teha, võib omanikule tulu anda, või siis näiteks pajuistandus, kust saaks punumisvitsu.

Vambo Kaalu parandusettepanekut täiendati keskkonnaministeeriumi ettepanekul haavaga. Ma ise ei pea sellist lahendust siiski kõige paremaks, aga antud olukorras on see vist väljapääs.

Maarjakask äratab huvi

PAUL OTT,
maarjakaseuurija

EDA TETLOV,
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse spetsialist

Üha sagedamini küsivad metsaomanikud, kuidas kasvatada maarjakaske, mille huvitava tekstuuriga puit on turul hinnas.

Maarjakase tekke kohta on käibel mitu versiooni. Enim tunnustust on leidnud teooria, et see huvitav puu on tegelikult arukase viiruslik vorm. Maarjakaske hinnatakse tema tugeva, omapärase tekstuuriga puidu pärast nii kõrgelt, et selle müügi arvestust peetakse kilodes.

Eestis on maarjakasel looduslikke leiukohti Läänemaal, saartel ning Põhja-Eestis. Leitud on neid puid või põõsakujulisi puid puisniitudelt, inimasustuse lähedalt. Kasvukoha suhtes on liik leplik, kasvab väheviljakal pinnasel, kuid armastab liikuvat põhjavett ning vahelduvat reljeefi.

Looduses tunneb maarjakase ära tüvel pikisuunas levivate lõhede või tüvepaksendite tõttu, tihtipeale on maarjakask põõsakujuline, hargnedes juba mullas. Latv on tihti keerdunud ning vanematel puudel on ladvas kuivanud oksi. Maarjakase oksad on jämedamad kui arukasel, aga kasvus jääb puu arukasele alla. Kindlaim tunnus on ikkagi puidu tekstuur.

Seeme nagu arukasel

Maarjakask paljuneb nii seemnest kui ka vegetatiivselt. Soomlased kasutavad istutusmaterjali saamiseks mikropaljundust, mis annab puiduomadused täielikult edasi. Tänavu hakati sellega tegelema ka Eestis.

Seemnest paljundamisel sõltub puiduomaduste edasiandmine mitmest tegurist. Aastati ja ka puude kaupa võib see väga erinev olla. Seemet on kogutud Tartus ja Järvseljal, taimi on kasvatatud Lääne-Virumaal, Tartus, Järvseljal ja Saaremaal.

Seemne kogumiseks sobivad rühmiti kasvavad maarjakased eriti hästi siis, kui rühmast paarisaja meetri kaugusel ei kasva arukaske. Seeme valmib samal ajal kui arukasel ning ka kogumine, puhastamine, kuivatamine ning säilitamine käib samamoodi.

Seega tuleks seemet koguda juuli lõpul või augusti algul, kui urvad on muutunud kollakasroheliseks ja painutamisel kergesti pudenevad. Urvad tuleb kuivatada õhukuivaks ja hoida õhukindlas taaras temperatuuril 3–5º. Selliselt säilitatud seemneid saab külviks kasutada kolme-nelja aasta jooksul.

Asjatundjad väidavad, et 2–3aastasel taimel võib juba märgata maarjakase tunnuseid – paksendeid tüvel külgokste kinnituskohas. Okste kinnituskoht justkui sopistub sisse. Puitu uurides on võimalik maarjakaske määrata kuuendast aastast, mil puidu ristlõikes saab eristada pruune täppe.

Kindlam viis on istutada

Kuna maarjakase seemet on vähe saada, on mõttekas seemnest kasvatada taimed ja need siis metsa või põllule istutada. Siis saab teha juba enne istutamist esimese valiku, kas seemikul või istikul on maarjakase tunnuseid.

Vabatolmlemisest saadud maarjakaseseemnetest kasvatatud 2–3aastased taimed kultiveeritakse arvestusega 2000–2500 taime hektarile, mikropaljunduse taimed 1000 tükki hektarile. Kasvukohtadeks sobivad mahajäetud põllumaad, metsaheinamaad ja raielangid.

Ei sobi tasased raske lõimisega ja soostunud või märjad mullad. Maarjakaske ei tasu istutada ka niisugusele raielangile, kus on karta uuenemist kiirekasvuliste lehtpuuliikidega. Maarjakase kasvatamine kujuneks seal väga kulukaks.

Kui taimed on istutatud, algavad kasvatamise vaevad. Esimene tõsine katsumus on heinatõrje, mis aitab vähendada ka hiirekahjustusi. Metsloomad on maiad maarjakase taimedele ja seetõttu tuleks taimi kaitsta kas võrkude, torude või repellentidega.

Kui tahta puidust head hinda, tuleks maarjakaske kasvatada nii, et võimalikult pikk lõik tüvest oleks oksavaba. See eeldab puu laasimist, millega tuleks alustada kümneaastases kultuuris või kui puu on 3 m kõrgune. Laasitakse juulis või augustis, kuid üle 3cm läbimõõduga oksi ei soovitata enam laasida.

Kultiveeritud taimede tüvearengut on arukas jälgida ka nooremas eas. Kui on näha, et mõnest külgoksast tekib ladvakasvule võistleja, tuleb see ära võtta. Hooldusraietega hõrendatakse puistut, raiudes esmajoones välja maarjakase tunnusteta puud. Puu on raieküps, kui rinnasdiameeter on 20–23 cm.

Eesti Mets on uutes kätes

ML

Selle aasta teisest numbrist annab ajakirja Eesti Mets välja Eesti Looduse OÜ. Ajakirja paneb kokku emeriitprofessor Ivar Etverk.

Mis on Eesti Metsas nüüd muutunud?

Ivar Etverk: Keskkonnaministeerium otsustas väljaandjat vahetada, kuna ajakirja tasemega ei oldud enam rahul. Meie eesmärk on avaldada problemaatilisi materjale, mis lugejale mõtlemisainet annaksid ja mida oleks huvitav lugeda ka kümne või sajagi aasta pärast. Ühes numbris on kaks-kolm kirjutist samal teemal.

Näiteks selle aasta teises numbris oli peateema loodushoid, kolmandas metsapäev, neljandas kevad-suvine raie ja metsade seisund.

Veel ilmumata viies number on seotud riigimetsade moodustamise 80. aastapäevaga, kuuendas on peateema säästev metsamajandus. 2000. a viimane number on pühendatud metsateadusele.

Et ajakirja põnevamaks teha, ilmub tõsisemate kirjutiste kõrval näiteks rubriik “Vana foto”, kus laiendatud pildiallkirjaga saab kirjeldada omaaegset elu. Ajakirja lõpuosas on nurk, kus ilmub lühikesi naljakaid või lolle lugusid mineviku metsandusest.

Mis on ajakirja trükiarv?

Praegu vaid 1500, kuid me loodame, et tellijaid tuleb juurde. Tellida saab Tartu toimetusest või sideasutustest.

Mis teie kui Eesti ühe targema metsandusspetsialisti arvates on praegu meie metsanduse suurim probleem?

Erametsanduse seisund ja see, mida erametsades tehakse. Meie seadused on äärmiselt liberaalsed. Neid tehes on eeskujuks võetud riigid, kus metsaomanike klass on põlvede jooksul välja kujunenud. Ma arvan, et meie erametsad vajaksid tugevamat riigi kontrolli. Näiteks kas või seadus, mis sunniks eraomanikke metsi uuendama.

Ma ei ütleks, et praegused õigusaktid päris hambutud on, aga ei jätku väge, kes kõike kontrolliks.

Eesti mänd toetab Hispaania viinamarjapõõsaid

ML

AS Virupuu valmistab Hispaania viinamarjakasvatajatele männipuidust viinamarjapõõsaste tugesid.

Toodangunõuete järgi peavad põõsatoed olema kooritud ja immutamata. Virupuu valmistab tugesid eri mõõdus, läbimõõduga 3–10 cm, kuna viinamarjakasvatajad vahetavad neid vastavalt põõsa suurusele.

Virupuu Kunda puiduterminaali juhataja Endel Männiste ütles, et firma teeb viinamarjapõõsaste tugede jaoks eraldi raiet. “See on peenike puit, mis muidu läheks küttepuuks,” ütles Männiste.

Esialgu on tellimus tehtud selle aasta peale. Viinamarjapõõsaste toed on Virupuu ainus töödeldud toodang, milleks kulub umbes 3% männipuidu üldmahust. “Peamiselt tegeleme ümarpuiduga. Firma põhitegevusalad on metsa ülestöötamine, transport, kokkuost ja müük ning eksport,” rääkis Männiste.

Riigi aktsiaselts ei tohi saada eeliseid

VIIO AITSAM

Vt ka: “Riigimets läheb aktsiaseltsi kätte”, Metsaleht, 25. mai

Eesti Metsatööstuse Liidu juhatus otsustas 14. juuni koosolekul kindlasti vastu võtta keskkonnaministri pakkumine osaleda töögrupis, mis hakkab ette valmistama muudatusi Riigimetsa Majandamise Keskuses.

RMKga tutvunud keskkonna-, rahandus- ning justiitsminister leidsid, et see riigi tulundusasutus oleks mõttekas muuta riigi äriühinguna tegutsevaks aktsiaseltsiks. Muudatuse tähtaeg on 1. jaanuar 2002.

Margus Kohava, Imavere saeveski tegevjuht:

Ministrite mõte muuta RMK riigi aktsiaseltsiks (RAS) on igal juhul tervitatav. Senine tulundusasutus ei baseeru ühelegi äriseadusele. RAS tegutseks võrdsetel alustel kõigi teiste ettevõtetega. Ka raha kulutamine, mis praegu jääb ähmaseks, oleks aktsiaseltsi vormis läbipaistvam.

Ma ei kiirustaks ette arvama, mis ohud sellega seoses on. RAS ei pea tingimata tähendama, et riik asub tööstusettevõtteid rajama, võib tegelda vaid metsa istutamise ja hooldamisega. Ma loodan, et terve mõistus võidab ja riik ei hakka välja arendama tööstust, mis paneks erasektori tugeva surve alla.

Rait Hiiepuu, AS Stora Enso Mets tegevdirektor:

Uudis on üsna värske ja vajaks veel põhjalikku analüüsi. Nii või teisiti muudab RAS aga RMK juriidiliselt selgemaks, talle hakkavad kehtima samad seadused, mis teistelegi firmadele.

Teisest küljest tekitab ministrite ettepanek spekulatiivseid mõtteid: kui AS, siis on tal ju ka õigus aktsiaid võõrandada või tütarettevõtteid asutada. Siin näen küll ohtu eratööstusele.

Kui RMK asutaks näiteks tütarettevõtte, mis hakkab metsa üles töötama, võib see ettevõte saada eeliseid. Veri on ju paksem kui vesi. Samas piirkonnas tegutsevad eraettevõtjad võivad seetõttu kannatada.

Kui riik otsustaks saeveski asutada, oleks see väga tugev löök hästi arenenud era-saetööstusele ja tekitaks ebaausat konkurentsi.

Näiteks praegugi teeb eraettevõtjatele muret kasvava metsa kättesaamine riigihanke kaudu. On tendents, et riik müüb metsa üha rohkem ümarmaterjalina. Kui see riigile kasulik on, siis ma ei vaidle selle vastu, aga erafirmadele on see probleemiks.

Pilt oleks õiglasem, kui ka riigi asutus/ettevõte maksaks metsa ülestöötamise eest riigile samamoodi kännuraha nagu erafirmadki. Praegu pole see nähtav. Eraettevõtjad maksavad kännuraha üle 100 kr/tm, aga RMK riigieelarvesse makstavast summast ei saa aru, kas tema puhul on kännuraha niisama suur.

Riik kui metsaomanik peaks metsa efektiivselt majandama, kuid praeguse süsteemi puhul näib tihti, et eraettevõtlus suudab seda teha efektiivsemalt ja märksa paindlikumalt. Kui erafirmal on kasvava metsa reservi, raiub ta sealt tihumeetreid vastavalt tellimustele, kuid RMK toodab n-ö nimetuid tihumeetreid.

See on küsimuste ring, mida RASi loomisega seoses arutada tuleb. Aega on, võibolla tuleb sellest välja positiivne asi. Metsatööstusliit kavatseb arenguprotsessis aktiivselt osaleda ja seista ka oma huvide eest.

Priit Maran, AS Woodex tegevjuht:

RAS oleks ainuvõimalik lahendus, kuid seda juhul, kui temagi puhul oleks kasvava metsa müük ning äritegevus lahus. Praegu on RMK nagu kits kärneriks, ta müüb ise endale oma määratud hinnaga metsa. RAS peaks kasvavat metsa ostma oksjonil samadel tingimustel teiste ettevõtjatega. Seal kehtib reegel, et ostab see, kes parema hinna pakub.

Pärnu eksportöörid on aktiivsed

ML

Vt ka “Eksportöörid liituvad linna vastu”, ML, 25. mai

Mais asutatud Pärnumaa eksportööride liidul on käsil kohtumised ametimeeste ja poliitikutega.

“Meie eesmärk on saavutada, et meiega arvestataks,” ütles eksportööride liidu juhatuse esimees, ASi RA Grupp nõukogu esimees Rein Adams. Ta märkis, et Pärnu maavanema Toomas Kivimäega leidis liidu juhatus linna ja sadamate tulevikust rääkides üksmeele.

Kohtumised linnavolikogu fraktsioonide esindajatega pole aga nii hästi sujunud. “Maa ja linna vahel on alati vastuolu. Maal leiame rohkem mõistmist kui linnas,” märkis Adams.
Pärnumaa eksportööride liit asutati olukorras, kus linnavõimud olid kehtestanud linnas liikluspiirangud, mis sundisid sadamatesse sõitvaid eksportööride autosid tegema 15 km pikkust ümbersõitu.

Nüüd on avatud ajutine sild, mis veokulutusi vähendab, kuid Adamsi sõnul on see ikkagi ajutine lahendus. Olukord paraneb, kui saab valmis Pärnu uus ringtee.

Eksportööre on otseselt mõjutanud Pärnu kaiomanike ja linnavõimude vaidlused sadamaakvatooriumi omaniku, kanalimaksu jms pärast. Adams rõhutas, et eksportöörid ei kavatse sekkuda poliitikasse, kuid tahavad võidelda oma majanduslike huvide eest.

“Eesti on rikas metsa poolest, ent pole midagi teha, kui lätlased meilt võimaluse ise omal maal oma paberipuitu töödelda nina eest ära võtavad,” viitas Rein Adams uut tselluloositehast ehitada tahtvate lätlaste edumaale. “See puit, mida me ise ei kasuta, tuleb kusagile panna. On loomulik, et see läheb sadamate kaudu mujale.”

Pärnumaa eksportööride liitu on astunud seitse uut liiget. Liitu juhib viieliikmeline juhatus, kes on valitud põhimõttel, et oleksid esindatud eri valdkonnad. Peale sadamaga seotud päevaprobleemide tahab liit hakata oma liikmeid tutvustama.

“Keegi ei tea, mille kõigega eksportöörid tegelevad. Ma ootan ka ise huviga näitust, mille sügisel üles panna tahame,” rääkis Adams.

Metsa võiks uuendada vanaisade meetodil

ILMARI KOSONEN,
metsaülem ja konsultant Soomest

Küsimusele, kuidas kasutusest väljas olevat põldu paremini metsastada, otsib lahendust terve Euroopa. Üks võimalus on kasutada kattevilja.

Soomes kestis 30 aastat suur põldude metsastamise programm, põhjuseks põllumajandustoetuste kahanemine ja tööstuse vajadus puidu järele.

Soome metsamees Tenho Hynönen tõestas oma väitekirjas, et programmi tulemused olid kehvad. Metsa alla läks kokku 230 000 ha põldu.

On maatükke, millele saadi mets peale vähese vaeva ja rahaga. Enamasti on need kuivad maad, mille jaoks saadi männiseemet kõrvalmetsast.

Aga üldiselt tuli palju istutada, millega kaasnes palju probleeme. Istikud said kannatada rohttaimede, mügride, jäneste ja põtrade tõttu. Kuuseistikuid kahjustasid hilised kevadkülmad.

Metsaistutus oli eriti raske turbamaadel. Peale eeltoodud murede on seal probleemiks toitainete kättesaadavus mullast.

230 000 ha metsastamine läks kokku maksma peaaegu 2 mld marka (umbes 5 miljardit krooni), keskmiselt 8000 marka
(20 000 krooni) hektari kohta. Enamasti oli see riigi, pärast 1994. a osaliselt ka ELi raha.

Sügisel 1999 kaotas Soome valitsus toetuse maksmise tootjale, kes lõpetab põllupidamise ja hakkab ainult metsa kasvatama. Seetõttu on metsaistutamise hoog kahanemas.

Mujal Euroopas on põldude metsastamine aga lausa moeks. Sellel on mitu põhjust: ületoodang põllumajanduses, tööstus- ja küttepuidu tootmise laiendamine, rahvusvaheline kliimakonventsioon, mis nõuab CO2 vähendamist (mets on selle hea siduja).

Peale selle on eesmärk loodust mitmekesistada ja piirata vee reostamist põlluväetistega.

EL tahab liikmeks astuvates riikides rahastada rohkem põldude metsastamist kui toiduainete tootmise laiendamist. ELil on muidugi mängus ka oma huvid.

Üldiselt on aga õige, kui põld midagigi toodab. Eesti maapiirkonnad vajavad töökohti, mitte ainult linde, lilli ja putukaid.

Igivana metsastamismoodus

Põldude metsastamise kulud on väiksemad, kui seda teha vanaisade kombel katteviljaga. See on igavana moodus, mida on kasutatud terves Euroopas, sh Eestis. Kõikides Eesti vanades metsakäsiraamatutes on kirjas, kuidas see käib.

Hiljem on hakatud nii näiteks ka tammemetsi rajama. 1980. a kirjutas vene metsateadlane F. Aarnold: “Pole kahtlust, et põllumajandustaimede kultiveerimine enne metsataimede istutamist või koos nendega pakub palju hüvesid: muld muutub palju kohevamaks, taimed ei lase umbrohtudel levida, ise nad aga pakuvad kaitset tammedele.”

Ise tutvusin selle meetodiga väikese poisina oma kodutalus Ida-Soomes, kus kõik parimad männi- ja kuusepuistud rajati kattevilja alla.

Nüüd olen koostanud põldude metsastamiseks uue metoodika: metsaistutus kattevilja alla ja põhu kasutamine puuistikute kaitseks esimestel aastatel. Eesmärk pole suur viljasaak, vaid vili, mis istikuid kaitseks, kuid mille vari puuistikute kasvu ei takistaks. Parimad katteviljad on rukis ja kaer.

Teravilja külvates jäetakse tühjaks read või kohad, kuhu tulevad puuistikud. Teravilja alla sobib panna väiksemaid tugevaid istikuid. Suurtel istutusaladel on võimalik kasutada mehhanisme ja sellega metsastamiskulusid veel alandada.

Vili ja puud kõrvuti

Vili ja puud kasvavad kõrvuti. Kombainiga lõigatakse vili ja samas tehakse spetsiaalse purustiga õlgedest kate puuistikute kaitseks. Kattetaimede kasutamine on väga levinud aianduses. Metsamajanduses on mulla katmist istutusaladel tehtud Venemaal, multšiks laastud, sammal, saepuru, õled.

Kattevilja plussid: üks aasta pikem teraviljakasvatus, väiksemad ja odavamad puuistikud, parim kaitse päikesepõletuse ja rohttaimede vastu, parim niiskus mullas, parem puude kaitse talvel (viljasäng aitab lund pidada ja kaitseb puid külma eest), väiksem erosioonikahjustuste oht, jääb ära umbrohutõrje või niitmine.

Soomes käib katteviljaga metsastamine ELi rahaabiga. See peaks põllumehes huvi äratama, kuna ta saab teraviljamüügi ja ELi toetusega katta ka metsastamise kulud.

Esimesed katsealad on Soome põldudel olemas. Küllap on varsti laiemalt teada, et metsastamine on viimase teraviljakasvatusaasta väike kõrvalkulu, mitte suur investeering.

Maailmarändurist metsakonsultant

ANNELI SIHVART

“Kuule, Juss, sa oled nüüd juba nii palju mööda maailma ringi sõitnud, et on aeg midagi ka kodumaa heaks teha.”

Need määravaks osutunud sõnad lausus Eugen Juštšukile aastal 1989 Tallinna Reaalgümnaasiumi koolivend Boris Valdek. 68aastane Juštšuk oli tookord Eestisse oma vanema venna 70. sünnipäevale tulnud.

Põhja-Euroopa esimene vineerivabrik

Lapsepõlvest meenutab Eugen Juštšuk Pärnus ema majas veedetud suvesid. Sai supelda ja palli mängida, mõnevõrra vastumeelselt tuli ka õdede Arnemannide juures inglise ja saksa keelt ning klaverimängu õppimas käia.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Juštšuk nii tehnikaülikooli kui ka konservatooriumi prof Artur Lemba klaveriklassi. 1943 katkestas ta õpingud, et vabatahtlikult Soome sõjaväkke minna.

“Sõda ma meenutada ei taha – see pole kangelaste näitemäng, vaid dirty business, nagu ameeriklased ütlevad,” tähendab Juštšuk. “Kui olime oma töö teinud, korjas Mannerheim vabatahtlikud kokku ja osa nendest saadeti relvadeta Eestisse tagasi. Mina relvata tulla ei tahtnud, sõitsin Rootsi.”

Rootsis jätkusid puidutehnoloogiaõpingud Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis. Õpinguraha teenis Juštšuk restoranimuusikuna, hiljem ehitusfirmas joonestajana.

“Kui ülikooli lõpetasin, oli rootsi keel selge,” kinnitab Juštšuk. “Hiljem õppisin töötegemiseks juurde soome ja hispaania keele, ka vene keelt valdan.”

Joonestaja koht oli esimene ja ainuke, mille Juštšuk ise hankima pidi. Kõik järgmised pakuti. Pärast ülikooli sai temast Lõuna-Rootsi puidutööstusettevõtte tehniline juhataja.

“Arendasin vineeri pressimise tehnikat,” meenutab Juštšuk. “Pressisime sõjaväele antimagneetsete miinide kesti. Hiljem sai minust Rootsi vineeritööstuse ühingu juhataja.

Tuletaksin meelde, et Lutheri tööstus Tallinnas oli üks Euroopa esimesi vineerivabrikuid. Soome võimas vineeritööstus sai alguse sellest, et nad maksid üle paar Lutheri tööstuse inseneri, oskustöölist ja meistrit. Meelitasid mehed Soome.”

Tansaaniast Tšiilini

Alatihti tuli käia rahvusvahelistel konverentsidel. “Olin just ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni ehk FAO juures Roomas metsatööstuse osakonnas,” kõneleb Juštšuk. “Seal oli juhatajaks Soome professor Osara. Ütles mulle, et noor mees, sa ei saa ju ometi Rootsi istuma ja pensioniiga ootama jääda. Tal oli pakkuda kolm projektijuhataja kohta – Tansaanias, Sambias ja Filipiinidel.”

Perekonna valik langes Tansaaniale – osalt seetõttu, et seitsmeaastane tütar soovis Aafrika loomi lähedalt näha.

“Pidin tegema ettepanekuid Tansaania metsatööstuse arendamiseks,” meenutab Juštšuk. “Rajasime ühes maailma ilusaimas kohas, Kilimanjaro mäe nõlva istutusmetsades, suure saeveski. Koht oli nii kõrgel – 2000 m –, et mõned Euroopa ehitusspetsialistid vaevlesid vahepeal õhupuuduse käes.

Aafrikas saavutasin vajalikud kontaktid oma proua kaasabil. Kohalikud tegelased arvavad alati, et neil on hirmus kiire. Ainus võimalus asju arutada oli korraldada party – viski ja head söögid.”

Kogenud mehele pakuti kohta UNIDO (ÜRO Tööstusarengu Organisatsioon) juurde Viinis. Perekond jäi Austria pealinna, Juštšuk rändas ametiülesannetega ringi, palju Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.

“Pärast võimuvahetust olin Tšiilis. Sain juhtunust hoopis teise pildi kui Euroopa ajalehtedest. Pinochet polnudki nii suur tõhk, kui ajakirjandus väitis. Kohutav oli, et inimesi tapeti, kuid see polnud tema initsiatiiv.

Lõuna-Tšiilis oli tookord umbes 500 000 sakslast. Nende töökate inimeste hulgas oli palju natse. Allende riigistas nende tööstused ja mõisad.

Pärast riigipööret läksid natside patrullid, nimekirjad peos, inimesi tapma. Inimesed põgenesid Santiagosse, seal vähemalt kontrolliti, kes on kes.”

Nõuanded Eestile

“1990–1994 konsulteerisin metsamajanduse küsimustes Eesti ametimehi. Andsin eksperthinnangu Eesti metsatööstuse arengukavale, tegin ettepanekuid tööstuse moderniseerimiseks,” ütleb Juštšuk. “Eesti metsamehed hoidsid metsa terve okupatsiooniaja hästi. Alles viimasel ajal jääb istutamisest vajaka, eriti just erametsades.

Miks organiseeritakse metsamajandust üha ümber? Metsaameti juhataja võis varem ise tähtsate küsimuste üle otsustada. Praegu on ministrini kolm instantsi, see teeb töö raskemaks.

Nii metsa- kui puidutööstuse organisatsioonidel peaks olema rohkem võimu. Otstarbekas oleks teha koostööd Soome ja Rootsi analoogiliste organisatsioonidega.

Eestlased on suured individualistid. Rootsis on mitu puidu töötlemiskeskust, mille omanikud on väikesed saeveskid. Eestis püüab igaüks ise kalli kuivati ja höövelmasina muretseda.

Eesti mööblitööstuse ümberkorraldus on liiga kaua aega võtnud, tasapisi hakatakse siiski madalseisust üle saama. Tulevikuväljavaade võiks olla nagu Taanil, kes ekspordib suurema osa toodangust.”

Juštšuk mõtiskleb, kas ta oli liiga suur optimist, kui soovitas koos Läti ja Leeduga Lõuna-Eestisse tselluloositehas rajada. Kõige väiksem tehas, mida ehitada tasub, tarvitab umbes kaks mln tm puitu aastas.

“Tuli iseseisvus, kõik kolm maad hakkasid kole iseseisvalt mõtlema ja koostööprojekt ununes,” nendib ta. “Lähemaks tulevikuks pakkusin poolkeemilist tehnoloogiat, niisuguse tehase tarvis piisab 500 000 tm puidust. Soovitasin tehase Kehrasse rajada, Rootsi rahastatud uuringu tulemused olid julgustavad.”

Venivad lepingud

“1991. a mais kirjutas peaminister Savisaar alla eellepingule,” jätkab Juštšuk. “Majandusministeeriumist sain tänukirja, kus öeldi, et projekt viiakse lähemal ajal ellu. Mulle tuli aga meelde Aafrika – seal tähendab “niipea kui võimalik” kõike kahe kuu ja kahekümne aasta vahel. Kahjuks pidas eelaimus paika.

Lõuna-Rootsi metsaomanike ühing oli nõus Eestile paberipuu eest kvaliteetseid tarvitatud masinaid andma. Eesti Puit kirjutas alla lepingu, kus lubas proovipartiiks tarnida 2000 tm puitu, aastaga 50 000 tm. Viie kuu pärast teatasid nad Rootsi, et nüüd on 200 tm koos. Loomulikult kaotasid rootslased niisuguse tempo peale huvi.

Laaril ega Vähil ei paistnud peaministriaastail tselluloositehase vastu huvi olevat. Siis läks Kehra pankrotti, nüüd toodetakse seal paberit, mida saab müüa arengumaades.

Rootslased plaanivad praegu koostöös soomlastega Lätti tselluloositööstust rajada. Eesti laskis võimaluse käest.”

Tänavu tuli Juštšuk Eestisse Tallinna Reaalgümnaasiumi lõpetamise 60. aastapäeva tähistama, kaasas suur pagas. “Võtsin kaasa oma raportid Aafrika ja Lõuna-Ameerika kohta, minu kirjutatud teaduslikud ja poolteaduslikud raamatud, erialased käsiraamatud, Aafrika puidunäidiste kogu,” loetleb Juštšuk. “Osa neist kinkisin EPMÜ metsandusteaduskonnale, teised Sagadi metsamuuseumile.”