KULTUUR

---

Klaver läheb taas reisima | Lõikavat satiiri ja ulmelist kultuuri | Emajõest saab homme Mississippi

Klaver läheb taas reisima

ERIKA KLAATS

Rein Rannap alustab 1. juulil Narva-Jõesuus päikeseloojangu ajal oma suvist kontserdituuri, mis seekord kannab nimetust “Päikeseklaver”.

Rein Rannap, keda ootate oma vabaõhukontserte kuulama?

Ootan eeskätt neid, kes on varem võibolla peljanud klaverikontserdile minna.

Ma mõtlen päris muusika kontserte, mitte neid, kus lauldakse kaasa, tantsitakse, juuakse õlut ja süüakse šašlõkki.

Söömine ja joomine pole ka minu kontsertide puhul keelatud, kui varem kohale tulla ja väike piknik korraldada. Usun siiski, et hingestatud, vaheldusrikas ja selge ilus muusika, mida mängin, suvesoojus ja looduse ilu on piisavad naudinguallikad.

Klaverile lisatud elektroonilised kõlad, teiste pillide imitatsioonid ja lindistatud loodushelid aitavad kuulata, seovad klaveriheli laiale publikule tuttavamate kõladega (näiteks noore- male kuulajale on tänapäeval klaverist tuttavam süntesaator).

Heino Elleri “Koit” koos tuulemüha, metsakohina ja linnulauluga on kindlasti mõjus. Kui minu versioonid meeldivad, võib loota, et kuulaja tahab ükskord ka originaali kuulata ja julgeb edaspidi igasugusele kontserdile minna. Mingi põhjus peab selleks ju olema, et end igapäevaelust lahti rebida ja end muusikas õnnelikuna tunda.

Käisite esimest korda klaveriga mööda Eestit kolm aastat tagasi.

1997. aastal tundus see ettevõtmine riskantne ja hulljulge. Tegelikult pole see nii hull ühti – kuuel klaveri tõstjal läheb alla tunni, et kogu kraam üles panna või maha võtta. Klaveri konstruktsioon on ju välja kasvanud aegadest, kus neid ei olnud kõikjal, vaid veeti kaasa. Mozart XVIII ja Liszt XIX sajandil reisisid sageli koos klaveriga.

Estonia kontsertklaver, mille Tallinna klaverivabrik mulle lahkelt kaasa on lubanud, kannatab väga hästi reisimist. Mõnikord pole seda pärast sõitu isegi vaja häälestada!

Teist aastat on klaveri sisemuses iga klahvi alla peidetud väike andur, mis lubab klaverihelile sünkroonselt panna kaasa mängima elektroonilisi instrumente. Need on mul süntesaator ja sämpler, viimase sisse saab lindistada igasuguseid helisid. Eelmisel aastal olid seal põhiliselt kirikukellad, seekord peamiselt loodushääled.

Need teevad küll kava huvitavamaks ja mitmekesisemaks, aga põhiline on ikkagi mäng klaveril, selle sugestiivsus, jõud ja ilu, esineja emotsioonide selgus ja tugevus ning siiras soov neid publikule üle kanda.

Mida seekord mängite?

Improviseerimise kõrval on kavas ka veidi puhast klassikat, mille esitus on läbi aastate teeninud publikumenu. Nii mängin Chopini “Eksprompt-fantaasiat”, aga Liszti “Ungari rapsoodia” puhul hakkan teksti juba osaliselt muutma, nüüdisaega tooma (muutma mitte meloodiaid, vaid saaterütme ja faktuure). Gershwini “Rhapsody in Blue” puhul on juba tegu osaliselt transkriptsiooniga, kuivõrd originaalis on teos ju klaverile orkestri saatel. Samuti lühendan seda lugu vabaõhuettekande jaoks.

Siis on mitmeid palu, mis originaalkujul kuuluvad klassikalisse muusikasse, kuid mina võtan vaid meloodia, teen sellest tänapäevase, pigem popmuusikasse kuuluva loo. Eelmisel aasta oli nii tehtud näiteks Tobiase koorilauluga “Eks teie tea”. Seekord tulevad nii Saint-Saënsi “Luik” ja Elleri “Koit”.

Kõik kontserdireisiga seostuva korraldan ise. Tuur on nagu kunstiteos. Mulle meeldib kõik ise paika panna, valida igast võimalusest parim, viimistleda ka pisikesi detaile korralduses. See on nagu suurema muusikateose loomine. Kontserdituur on mulle nagu partituur.

Kasutate oma kontserdil tavaliselt ka visuaalseid kujundeid.

Seekord on mul välja mõeldud klaveri jalajäljed (või on need Klaveripoja jäljed?). Viis klahvikujulist varvast jäljel on kahe- ja kolmekaupa grupeeritud nagu mustad klahvid klaveril.

“Päikeseklaver” pole võibolla nii originaalne kujund, aga ta on ilus ja lihtne, loodetavasti ka lööv. Päike seostub kavas mitmete lugudega: “O Sole Mio”, “Koit”, jt.

“...kõigil klahvidel ja iga ilmaga” on luulerida Juhan Viidingult, kunagi ammu mulle viisistamiseks antud tekst, mida pole avaldatud (peale ansambel Ruja hiljutise CD-kogumiku raamatukese). Nii saan delikaatselt välja öelda, et ka kehva ilmaga kontserte kuhugi üle ei viida. Kui inimesed on juba end häälestanud õues olema ja vastavalt riietunud, ei tule nad eriti meelsasti kuhugi ruumi.

Kus esinete?

Umbes pooled esinemiskohad on uued. Neist mitmeid pole ma oma silmaga näinudki, usaldades telefoni teel saadud kirjeldusi. Muidugi ei saa teha kontserti lihtsalt ilusas kohas metsa vahel, või suvalisel kohal rannal, sest inimesed ei oskaks sinna ju tulla.

Aga kõikides kohtades on kaastegev looduse ilu ja rahu, isegi Tallinnas, kus kontsert on Kadrioru lossi Lilleaias. Seda alles ehitatakse, kontserdi toimumise päeval avatakse esimest korda pärast restaureerimist ka muuseumi ekspositsioon.

Ise olen eelmisel suvel välja vaadanud sellised kohad nagu Kaali kraater, kus panen klaveri kohe järve kaldale puust alusele. Publik istub kraatri kallastel ringis ümber järve. Hiiumaal esinen Kõpu tuletorni jalamil.

Toila Oru pargis oli eelmisel suvel kontsert Hõbeallika koopas. Seekord panen klaveri terrassile. Seal avaneb publikule kaunis vaade alla merele. Põltsamaal on kontsert seekord Lillesaarel. See on intiimsem koht kui Lossihoov. Mitmed kontserdid on keskaegsetes varemetes (Laiuse, Helme, Varbola linnus).

Mulle pakub suurt rõõmu esineda väljaspool keskusi, inimestele, kes pole tavalised kontserdil käijad, tajuda nende rahulolu ja rõõmu.

Raamatumulje

Lõikavat satiiri ja ulmelist kultuuri

VAAPO VAHER

Jälle on raamatupoodides vana head saksa literatuuri.Kirjastus Monokkel MM on eestlasenitoonud Heinrich Manni täpselt sajandivanuse romaani “Im Schlaraffenland”, millele tõlkija Uno Liivaku on nimeks pannud “Piimajõgede ja pudrumägede maal”.

Teose pealkirja on seni eestikeelsetes kirjandusloolistes käsitlustes tõlgitud mitmeti, küll kriitilise otsekohesusega – “Logardite riigis”, küll romantilis-irooniliselt – “Muinasmaal”. Sedapuhunegi pealkiri on otseselt teosest johtuv, originaaliga võrreldes küll kohmakam, kuid peaasi, et vanima Manni noorpõlvetöö on meil nüüd kogumahus võtta.

Romaan on kirjutatud prantsuse kirjanduse ilmse mõju all, järgides tüüpilise karjääriromaani süþeemalli, nii nagu seda olid juba varem kasutanud Balzac, Stendhal või Maupassant. Iseäranis annab võrdluseks tuua muidugi Maupassant’i “Bel-Ami”.

Noormees provintsist siirdub pretensioonikalt pealinna ja tõuseb seltskondlikule laineharjale läbi armuafääri jõuka ja mõjuka naisega. Manni teoses on selleks noorukiks viinamarjakasvataja pojuke Andreas Zumsee, kes ihkab saada XIX sajandi lõpuaastate Berliinis kuulsaks kirjanikuks.

Hea väljanägemine ja noorus tagavad talle voodiedu vananeva pankuriproua Adelheid Türkheimeri juures, kelle sidemed ja raha kergitavadki Andrease automaatselt ka tunnustatud kirjameheks. Nii et Zumsee ei tõuse tuntud dramaturgiks-naturalistiks mitte ande ja töö jõul, vaid lotistunud lõuaga küpset prouat rahuldades.

Mann kirjeldab lõikava irooniaga nende esimest suguühet, kus Andreasel üll totter mungarüü, mis peab prouasse lisama iseäraliselt väärastunud erutust.

“Säärast laastavat kirge polnud ta ealeski varem tundnud. Nüüd sai Adelheid aru satanismist, maagiast, sadismist ja muudestki perverssustest, millest ta oli kuulnud räägitavat. Keegi ta tuttavaist ei võinud olla midagi niisugust läbi elanud, isegi mitte proua Pimbusch, kes ometi praalis igasuguste jõledustega.”

Kapitalistlikus d
cunglis

Pole vist tarvilik lisada, et mingile hingeligidusele või romantilisele tundele see suhe ei pretendeeri. Kõik taandub külmale kalkulatsioonile või ihulikule nautlemisele. Kogu romaan ongi piitsutav satiir tollase intellektuaalitseva seltskonna pihta, raha võimu, vaimse allakäigu ja künismi kirjanduslik demonstratsioon. Sedamoodi liialtki üheplaaniline.

Otsisin üles kunagised sovetlikud õpikud, lootes neist leida romaani kohta värvikaid serveeringuid – see raamat pidi ju nõukogulikule ideoloogiale hästi passima.

Tõepoolest, mitmed tollased vene üliõpilastele suunatud õpperaamatud pilluvad mõnuga koloriitseid kommentaare. Näiteks vana pankuri, Adelheidi abikaasa kohta: “Türkheimer on laia haardega kiskja, kes leiab endale toitu kapitalistlikus dþunglis, kahju- ja kahetsustunne on talle võõras.”

Samas – ega sotsrealistlik arvustus väga ei paisutanudki. Ühiskonnakriitika on romaanis tõepoolest lõpuni halastamatu. Vaikselt hiilib ajudesse mõtteuid, kas praegusest Eesti riigi rahaseltskonnast annaks kirjutada midagi ligilähedast. Küllap annaks. Leiduks meil vaid Manne.

Teinegi hea tõlge saksakeelsest klassikast on saadaval, Loomingu Raamatukogu lasi müügile Arthur Schnitzleri “Unenäonovelli” Krista Läänemetsa ümberpanekus.

Mina ei kuulu nende nurisejate sekka, kes Loomingu Raamatukogule valjuhäälseid etteheiteid teevad, et too on liialt kapseldunud omaenda maitsesse.

Vastupidi, mulle on meelepärane, et LR on leidnud oma sihi, mida ajada, mind ei häiri väljaande skandinavistikaharrastus, lausa imponeerib aga mitmete modernismiklassikute järjepidev tõlkimine, näiteks on Riina Jesmin toonud eesti lugejani aina Virginia Woolfi teoseid. Ka Schnitzleri ümberpanek pole esmakordne ja heameelega ootaksin sellegi rea jätkumist.

Marmoril ja karikatuuril

Kirjastajate ühistähelepanu osaliseks on ootamatult saanud ka kohalik klassik – Albert Kivikas. Järjepannu ilmusid tema kahe romaani uustrükid, “Nimed marmortahvlil” II köide ja “Kodukäija”.

Mõlemad tööd on kirja pandud paguluses, viieteistkümneaastase ajavahega: aastail 1948 ja 1963. Ometi on romaanides tajutud kirjanduslikku veresidet. Herbert Salu on nimetanud “Kodukäijat” koguni romaanisarja “Nimed marmortahvlil” viiendaks osaks.

Selles on oma loogika, “Nimed marmortahvlil” neljas köites (viimane neist ilmus 1954) oli mäletatavasti peategelaseks Henn Ahas, algselt koolipoisist sõdur Vabadussõjas, siis ajakirjanik-literaat.

“Kodukäija” peategelase nimeks on aga Ahasveerus ja temagi on endine õppursõdur ja þurnalist. Ulmelisel moel satub ta sotsialistlikku Eestisse, nii et raamat on ühtaegu nii satiir kui unenägu, nii Heinrich Mann kui Arthur Schnitzler, kui teha hulljulgeid rööbistusi.

Mitu tegelast on raamatus ka kultuurilooliselt identifitseeritavad, näiteks eestiaegne vekslivõltsijast kirjanik Villem Narusk, kes sõjaaegu Vene hävituspataljonis teenis, on kindlasti Mart Raud.

“Nimed marmortahvlil” seondub kodueestlase mälus ennekõike esimese, kodanlikul ajal ilmunud köitega, mis läbi Nõukogude aastate oli meile omamoodi põrandaaluseks kultusraamatuks.

Raske on minuealisel hinnata seda raamatut üksnes kainelt kirjandusliku väärtuse järgi – romaan on aastakümneid kandnud teistsugust rolli, oli otsekui vaba sõna Vabadussõjast. Nii ongi see teos paljude eestlaste jaoks olulisem märk nende patriootilise tunnetuse arengus kui kirjanduslikus tundekasvatuses.

“Nimed marmortahvlil” teistel köidetel seesugust aurat enam pole ja kirjanduslik kesisus seega sootuks läbipaistvam. Huvitavam on neid jälgida kui memuaarteoseid.

Näiteks teises köites saab Kivika alter ego kirjanikuks-futuristiks nõnda kui Kivikas kunagi isegi ja tema ümber siblib karikeeritud kujul hulk tollaseid kultuuritegelasi, nii muudetud kui päris nimede all.

Mõlemat Albert Kivika raamatut tasub aga lugeda, vähemasti neil, kes rahvuskirjandusest ja kultuuriloost midagi peavad. Väga tõhusalt on abiks Oskar Kruusi ammendav järelsõna romaani “Nimed marmortahvlil” II köite lõpus.

Emajõest saab homme Mississippi

SIRJE PÄRISMAA

Loe ka “Huckleberry Finn kutsub Emajõe äärde”, ML, 25. mai

Homme õhtul esietendub Emajõe kaldal Emajõe Suveteatri tänavusuvine vabaõhutükk “Huck”.

“Toas oli jahe ja mõnus, arvasin, et vahepeal on väljaski külmaks läinud,” lausub õhtupoolsesse proovi saabunud Ants Ander ja ajab kuumava päikese käes ülakeha paljaks. Sedasama teevad teisedki trupi meesliikmed. Naistel tuleb aga kangelaslikult looduse diktaadile alluda.

“Ära siis paadis olles kana unusta!” sõnab lavastaja Ain Mäeots Hannes Kaljujärvele ning läheb suveteatri stuudio noornäitlejaile sõnu peale lugema: “Valmisolek olgu pidev, üht sammu tehes mõelge juba järgmist ette!”

Suvi on teater

Suveteatri juht ja “Hucki” dramatiseeringu autor Andres Dvinjaninov võtab revolvri ja proovib sihtimist. Kümmekonna minuti pärast jookseb ta tukiga vehkides ja röökides kui pöörane mööda randa. Enne seda leiab aga aega korraks pingile toetuda.

“Ega talv taeva ega suvi soosse jää,” meenutab Dvinjaninov eesti rahva vanasõna. “Juuni on olnud tavapärasest külmem ja ebamugavam. Aga täna, suve esimesel päeval, on viimaks toimunud murrang ja Emajõe Suveteater saab täie kindlusega väita, et suvi on teater.”

Dvinjaninov osutab näkku hõõguvale päikesele ja räägib, et etenduse algusajaks on tulikera niipalju madalamale laskunud, et paistab silmapiirilt just parajast paigast. Näiteseltskonda ei heidutavat seegi, kui päikese asemel peaks taevas vihmapilved olema, sest tükk on nii pingeline, et publik ei märkagi sadu.

Poolteise kuuga on võsastunud platsist Emajõe ääres saanud Mississippi mis Mississippi. Äsja on mängupaika veetud 300 tonni liiva, et looduslikku kallet suurendada ja nähtavust parandada. Hiljem jääb see linnarahvale mõnusaks rannalapiks.

Lava ulatub otsapidi vette. Jõe kaldal seisab laevuke. Näidendi tegevustik toimub jõe ääres, jõe peal ja teispool jõge. Dvinjaninovi sõnul on eelarve sama suur kui mullu, aga ehitusmahud märksa vingemad.

“Enne kontrolletendust on raske hinnangut anda, kuidas kõik käivitub,” räägib lavastaja Ain Mäeots. “Tänavusuvises loos on erakordselt palju tehnilisi asju – laevad, paadid, hobused, püssid, paadid –, millega on tulnud sehkendada. Maa-ala on väga suur ja seegi teeb elu raskemaks. Seetõttu tuleb esmakordselt kontaktmikrofone kasutada.

Kuid näitlejad on head, muusika on hea ja ilm on ka viimaks olemas. Näitlejad Tallinnast, Pärnust ja Tartust on hästi kokku sulandunud. Emajõe Suveteatri stuudio noored on asjast vaimustatud. Eks neid tule muidugi natuke rohkem utsitada ja rääkida, kuidas laval olla.”

Võib lugematagi tulla

Loo keskmes on, nagu pealkirigi ütleb, Huck. “Ta on tegelasena huvitavam kui Tom,” kõneleb Mäeots. Etendus ongi Hucki arenemislugu.

Kuigi tükk on mõeldud kogu perele, ei soovita lavastaja seda päris väikelastele, sest mõned kohad on julmad. Etendust võivad julgelt vaatama tulla ka need, kes pole raamatut lugenud – see on niimoodi lavastatud, et eelteadmised pole vajalikud.

“Kõik see on väga suure töö tulemus, selle nimel on päevad ja ööd töötatud,” kinnitab Mäeots. “Julgen rahuliku südamega kutsuda kõiki vaatama. Usun, et lugu läheb korda.”