JUHTKIRI

---

Tagantjärele tarku palju

Parim aeg teha suuri ebameeldivaid otsuseid on ikka siis, kui enamik inimesi millegi muuga rohkem ametis kui poliitika jälgimisega.

Seda tõde pidas ilmselt silmas ka valitsus, kui tegi otsuse müüa pool Narva Elektrijaamade aktsiapakist ameeriklastele just jaanipäeva järel, mil suur osa kodanikest juba puhkama siirdunud või siirdumas ning teised peavad pingutama pigem selle nimel, et vahepealsest pidutujust taas töömeeleollu saada.

Maaleht ei saa valitsuse teisipäevast otsust kiita, isegi kui me ei pea seda tingimata rahvusliku varanduse mahaparseldamiseks, nagu väidab kõrvalküljel teenekas mäeinsener. Ka siis, kui ülipikkade läbirääkimiste tulemusel kokkulepitu on tõesti parim, milles hetkel kokku leppida sai, ei saa põhimõtteliselt heaks kiita põhimõtet, mis lähtub taas kord fraasist, et (Eesti) riik on igal juhul halb peremees.

Loodetavasti ei ole elektrijaamade müügi tegelikuks peapõhjuseks karjuv vajadus täita riigikassas maksude kehva laekumise tõttu tänavu haigutavat suurt auku. Nii madalat motiivi ei tahaks kuidagi uskuda, aga paraku ei saa seda ka päriselt välistada.

Viimastel päevadel ja nädalatel selgus, et elektrijaamade müümise vastaste read on saanud varasemaga võrreldes tublit täiendust mitmesugustest äriringkondadest kuni presidendi endani. Isegi mõned neist, kes varem aina korrutasid, kui halb peremees on riik ja kuidas seetõttu kõik kiiresti maha tuleb müüa, näivad selles asjas olevat ümber mõelnud.

Paraku on see olnud liiga hiline ärkamine, kui meenutada, et läbirääkimisi firmaga NRG Energy on peetud juba viis aastat. Avalikkusele teadaolevad tingimusedki on olnud läbi nende aastate üsna sarnased. Selge “ei” oleks tulnud öelda palju varem – ennekõike käib see just president Lennart Meri kohta, kellel kindlasti ei sobi väita, et ta asjaga varem kursis ei olnud.

Viis aastat veeretamist ja venitamist oli tekitanud lisaküsimuse, kui usaldusväärne läbirääkimiste partner Eesti riik üldse on. Ses mõttes on valitsuse otsusel kindlasti oma positiivne välispoliitiline külg, ainult et kas võit ikka väärib küünlaid?

Muidugi ei saa ka päriselt välistada, et majandusminister Mihkel Pärnojal on õigus, kui ta väidab, et elektrijaamade erastamata jätmisel on riskid veel suuremad kui nende ameeriklaste kätte minekul.

Igal juhul on tagantjärele targutamisest vähe abi. Vaadakem parem ette: järgmisena on müügis Eesti Raudtee.