ELU

---

Vaene Korea ja rikas Korea | Erki Unn: Ma ei kasuta sõna “lubjakas” | Vaindloo – kivihunnik, koer ja piirivalve | Tavapäratu pastor Bärg | Taevapoegade maaletulek | Rängad aastad

Vaene Korea ja rikas Korea

VELLO LADVA

Maailmas on kaks maad, mis üle poole sajandi on lahutatud ega ole suutnud ühtseks rahvusriigiks ühineda. Korea poolsaarel on Korea Rahvademokraatlik Vabariik (Põhja-Korea) ja Korea Vabariik (Lõuna-Korea), suurest Mandri-Hiinast elab lahus Taiwan (ametlikult nimetab end Hiina Vabariigiks).

Seisukohad, kuidas ühtset rahvusriiki luua ja millisel moel ühineda, on täiesti erinevad nii Hiinal ja Taivanil kui ka kummalgi Koreal. Vietnami ühendamine sai teoks mitu aastat väldanud sõja tulemusel. Ida-Saksamaa ühendati aga Lääne-Saksamaaga väga kiiresti ja rahumeelselt.

Esimene variant on tänapäeval arusaadavalt välistatud. Kas või juba seepärast, et kasutada võidakse ka tuumarelvi ning sõja tagajärjed oleksid kohutavalt rängad. Ainuvõimalik on rahumeelne variant, kuid see võib kesta aastakümneid.

Ühendamatute ühendamine

Lõuna- ja Põhja-Korea hiljutise tippkohtumise (13.–15. juunil) järel on paljud poliitikavaatlejad optimistlikult ennustanud, et kahe vaenuliku riigi integreerumine (või ühinemine) võib õige varsti alata. Optimismi aluseks on Lõuna-Korea presidendi Kim Dae Jungi ja Põhja-Korea liidri Kim Jong Ili allkirjastatud lepe, milles lubatakse vaenukirves maha matta, teha majandusalast koostööd ning luua tingimused kahe riigi ühinemiseks.

Lepe on siiski ainult formaalne dokument, väga üldsõnaline ja konkreetsete kohustusteta. Ainus tõsiselt võetav säte seisneb lubaduses alustada lahutatud perekondade taasühendamist. Seda ootab praegu 1,8 miljonit inimest.

Keegi ei suuda ette kujutada, kuidas võiksid ühineda stalinistliku reþiimiga Põhja-Korea ja demokraatlikul teel liikuv Lõuna-Korea. Esimene on maailma kõige isoleeritum riik, teine seevastu suhtleb enamiku riikidega.

Põhja-Korea on väga vaene maa, kus majandusraskused on kohutavad. Suurem osa tööstusettevõtteid lihtsalt seisab. Napib elektrienergiat, kütust ja toorainet. Tootmisvahendid on vananenud, aga uute muretsemiseks pole raha. Isegi tähtsatele riigiasutustele ja diplomaatide kvartalile Pyongyangis antakse elektrit mõni tund ööpäevas.

Lõuna-Korea seevastu on arenenud tööstusmaa, kus valmistatakse kõrgtehnoloogilisi seadmeid ja elektroonikatooteid. Väliskaubanduse mahult on Lõuna-Korea maailmas 12. kohal.

Kogutoodang ühe inimese kohta on Põhja-Koreas alla 1000 dollari, Lõuna-Koreas ligi 13 000 dollarit.

Põhja-Koread on mitmel aastal tabanud ränk põud. Kui põuda pole olnud, on maad laastanud ulatuslikud üleujutused. Mõlemal juhul hävineb suur osa saagist. 1990. a saadik on teraviljasaak vähenenud iga aastaga. Toidunorm näeb ette inimese kohta mõnisada grammi teravilja (peamiselt riisi, vähem maisi) päevas. Ajakirjanduses on sageli kirjutatud üleriigilisest näljahädast, koguni kannibalismist ja nälga surnutest.

Raha toiduainete importimiseks ei ole. Isegi Hiina, ainus riik, kellega Põhja-Korea normaalselt suhtleb, katkestas 1995. a teraviljaveo naaberriiki, sest tollel polnud millegagi maksta.

Äärmiselt raskes majandusolukorras Põhja-Korea on sunnitud isolatsiooniseina tegema pisikesi avasid, lootes nende kaudu saada mingil määral abi ja investeeringuid. Senised üritused on olnud rohkem kosmeetilised ning pole eriti tulemusi andnud.

Peaks olema endastmõistetav, et ainult suhete parandamine Lõuna-Koreaga võib parandada Põhja-Korea mainet. Muidu ei suuda valitsev reþiim kedagi veenda, et ta on valmis poliitilisteks muutusteks ning pingete vähendamiseks Korea poolsaarel.

Rahuleping sõlmimata

Kuni kaks Koread ei ole omavahel rahulepingut sõlminud, pole siiski loota nende suhete olulist paranemist. Pärast kommunistide sõjalist võitu Hiinas 1949. a otsustas Korea RDV juhtkond vallutada Lõuna-Korea ning ühendada Korea poolsaare jõuga.

NLi diktaator Jossif Stalin toetas seda agressiooniplaani, soovides kehtestada kogu Kaug-Ida mandriosas proletariaadi diktatuuri. 25. juunil 1950 tungis Korea RDV 130 000-meheline armee Lõuna-Koreasse. Sõjas hukkus üle 3 miljoni inimese, kuid 1951. a mais rinne stabiliseerus samal joonel, kust ta oli alanud. Vaherahu sõlmiti 27. juulil 1953.

Pärast jaapanlaste purustamist Teises maailmasõjas oli Korea jaotatud NLi ja USA vahel piki 38. paralleeli. Ka vaherahu sõlmimise järel rajatud demarkatsioonitsoon kulgeb seda mööda. See 253 km pikkune ja 4 km laiune tsoon on praegu kõige ohtlikum piir maailmas.

Hambuni relvil

Põhja-Koreal on üks maailma suurimaid armeesid – umbes 1,2 miljonit meest püssi all. Lõuna-Korea armee on peaaegu poole väiksem. Tanke, suurtükke ja sõjalaevu on Põhja-Koreal kaks korda, soomukeid ja lennukeid poolteist korda rohkem.

Põhja-Koreal on keskmaaraketid, tal arvatakse olevat
1000 t keemiarelvi ja teda kahtlustatakse tuumaprogrammiga tegelemises. Ta ei ole ühinenud tuuma- ega keemiarelva keelustamise rahvusvaheliste lepingutega. Põhja-Korea lennukid jõuaksid 5 minutiga Lõuna-Korea pealinna Souli kohale. Relvaintsidente nii maal kui merel on kahe riigi vahel toimunud sageli.

47 aastat tagasi sõlmiti vaherahu, kuid senini ei ole suudetud sõlmida rahulepingut. 1997–1998 toimusid USA ja Hiina vahendusel Genfis rahukõnelused, kuid Põhja-Korea nurjas need. Niikaua kui pole rahulepingut, jätkub külm sõda.

Kuigi pärast kahe Kimi ajaloolist kohtumist loodetakse olukorra paranemist Korea poolsaarel, tuleb endiselt valmistuda võimalikuks halvimaks.

Korea Vabariik

• Pealinn Soul

• Pindala 98 480 km2

• Kõrgeim mägi Halla-san, 1950 m

• Rahvaarv 46,9 mln

• Iive +1%

• Keskmine eluiga M 70,7; N 78,3

• Kogutoodang 584,7 mld USD, elaniku kohta 12 600 USD

Korea Rahvademokraatlik Vabariik

• Pealinn Pyongyang

• Pindala 120,540 km2

• Kõrgeim mägi Paektu-san, 2744 m

• Rahvaarv 21,4 mln

• Iive +1,45%

• Keskmine eluiga M 67,4; N 72,9

• Kogutoodang 21,8 mld USD, elaniku kohta alla 1000 USD

Allikas: CIA

Erki Unn: Ma ei kasuta sõna “lubjakas”

VALVE RAUDNASK

Kas te põlgate oma ema? Taevas hoidku! Aga vanem põlvkond on lubjakapoolne küll. Noored on hukas? Muidugi! Aga oma poeg? Pole nii head printsessi sündinud, kes teda vääriks. Nii ta on. Kui meid seob veri, katsume üksteisest halvemini või paremini aru saada. Kui seob ainult aeg, võivad vastuolud põlvkondade vahel suureks paisuda. Praegu on Eestis noorte aeg. Kas vanad tuleks üldse kõrvale lükata?

Mõni vana võiks olla. Maailmateadlane Jaan Einasto, Nobeli preemia lävel olija Jaan Kross, Ita Ever. Kuigi jah, Postimehe looga kära tekitanud Kadri Kõusaar arvas: “...ja olgem ausad – ega Jaan Krossi siiski Günther Grassi, Umberto Eco, Salman Rushdie’ga võrrelda saa.”

Nagu nõiaväel algab rumal jutt alati sõnadega “olgem ausad”.

Arutlesime vanade ja noorte üle metsavarumisfirma Forestex 29aastase tegevdirektori Erki Unniga. Miks just Erki Unn, küsis ta. Aga sellepärast, et vahel on tunne: ajakirjanikel on käepärast paarkümmend mobiilinumbrit, kelle omanikelt küsitakse nii Eesti tuleviku, Estonia balleti kui turuhindade kohta. Seda ringi tuleks värskendada.

Aga nüüd põlvkondade juurde. Kas aeg teeb inimese? Kuidas aeg mõjutab inimese saatust?

Alustame minu vanaemast. Ta on 87. Ta on näinud, kuidas Niguliste torni külge oli tsepeliin kinnitatud. Kunagi, kui mobiiltelefonid värskelt tulid, oli naljakas vaadata, kuidas ta minu mobiiliga oma pojale – minu isale helistas. Viskas jala pidulikult üle põlve ja rääkis.

Vanaema vaim ei ole vana. Vanaema respekteerib noorte arvamusi, aga ei jaga mõneski küsimuses nende vabameelsust. Ja 83. eluaastani oli tal tervis korras, nii et kaevas igal kevadel aiamaa üles. Kui tervis viletsamaks läks, leppis olukorraga, aga ei jäänud käed rüpes istuma. Nüüd lõikab ta puid ja oksi.

Vanaisa jooksis lapsena ümber reheahju ja tal oli üks paar pükse. Kõige magusam asi, mida ta lapsepõlvest mäletas, olid ahjus küpsetatud kaalikad. Meie kümnekuune Kaarin, tema lapselapselaps, elab juba täielikus heaolus suures ilusas kodus. Mis enne oli utoopia, on nüüd igapäevane tarbimine.

Eluolu on tõesti tohutult muutunud. Viimase kahekümne aastaga on tulnud videokaamera, mobiiltelefon, Internet, ja neid asju ei võetagi enam muutusena, vaid endastmõistetavusena. Küll räägitakse muutunud väärtushinnanguist.

Olen ammu aru saanud, et kümmet käsku on igal ajal igale inimesele tarvis.

Kui paluksin teil väärtused järjekorda panna, siis millest alustaksite?

Praegu on mul küll number üks perekond. Mitte üksi tütar Kaarin ja naine, vaid ka isa ja ema, õed, vanavanemad, vend. Sõprade kohta pean ütlema, et nende jaoks jääb häbematult vähe aega.

Mõtlen ka ühiskonnast ja maailmaasjadest iga aastaga aina rohkem. Minu jaoks on väga tähtis, et Eesti ühiskond areneks. Paras banaanivabariik on ta siiamaani olnud. Aga neile, kes end Eesti Vabariigis halvasti tunnevad, soovitaksin käia ringi Pihkva oblastis.

Ajakirjandusel on väärtushinnangutele suur mõju. Mingi mõju on ka igasugustel kampaaniatel, nagu näiteks “Ära osta salaviina!”. Minu poolest võiks olla ka kampaaniad “Maksa makse!” või “Pea vanaisa ja vanaema meeles!”.

Kas kiiresti keerlevas maailmas saabki olla kohta sellisel asjal kui püsiväärtus?

Arvan, et alati on olnud turvatunne tohutu väärtus. Eestis on vaja kõigepealt jõuda sinnamaani, et tekiks terve hirm selle kaotamise pärast.

Meil vaadatakse veel kriminaalse taustaga inimestele läbi sõrmede. Euroopas mõistetakse, et kui on tegu seda sorti inimestega, on kõik ohustatud.

Püsiväärtus tähistab asju, mida ei taha mingi hinna eest kaotada. Kui kõik on terved, kui sul hästi läheb. Agressiivsus sünnib ju puudusest, sellest, kui sul pole midagi kaotada.

Äris on teada, et kes tegeleb pisiasjadega ja jätab suured kõrvale, see kõrbeb. Eks ole eluski nii.

Tohutu väärtus inimese jaoks on see, kui ta isa ja ema on elus. Ma olen ka oma vanavanemaid näinud, kuigi nad kõik enam elus pole. Aga on inimesi, kes pole üldse oma vanavanemaid näinud.

Mina ei vahetaks oma Lagedi suvilat Pirita jõe ääres ühegi New Yorgi pilvelõhkuja vastu. Pilvelõhkujas võib olla küll ujula ja jõusaal, aga ehtsat hommikuvärskust linnulauluga need ei asenda.

Meie suur pluss ongi see, et meil on veel metsikut loodust. Arvan nii, et kui on kultuurmaastik, siis olgu tõesti kultuurmaastik. Kui looduslik paik, siis olgugi looduslik. Metsik loodus võivat võõrale halva mulje jätta? Mis see teiste asi on, mis meil on.

Mis teile lapsepõlves mõju avaldas? Kui palju see otsustab, milline kodu kellelgi taga on?

Olin palju aega vanavanemate juures. Vanaisa käest sain ikka talupoisi täiskoolituse. Oskan vikatit pinnida, olen teinud sirelipuust rehapiisid ja visanud laudast tonnide viisi sõnnikut välja. See on kihvt kogemus.

Inimene on absoluutselt kodu peegel. See on harv erand, et kuigi kodus on terve mõtlemine, ei saa lastest asja.

Me naisega oleme seisukohal, et vabakasvatus ei kõlba kuskile. Muidugi ei tohi last terroriseerida. Küll tuleb talle selgeks teha, mis on kombeks ja mis pole.

On nähtud, kuidas laps peksab vanaema rusikaga näkku, vanaema keerab teise põse. Kuidas temast niimoodi arukas ühiskonnaliige kasvab?

Küll on mul hirm oma laste põlvkonna pärast, et kui neil lapsepõlv on ainult trallallaa ega mingit tööd, mis siis välja tuleb. Eestlane on harjunud mõtlema, et töö kasvatab inimest. Aga küllap neistki tulevad tublid inimesed, sest muutuv maailm esitab oma väljakutsed ja inimest füüsilises mõttes on tulevikus vähem vaja.

Eestlase suuremad pühad on olnud jõulud ja jaanipäev. Nüüd on tekkinud veel sõbrapäev, halloween, volbriöö. Mis pühasid teie peate?

Tõelised pühad on ikka mõlemad pööripäevad. Ka nende teiste vastu pole mul midagi, aga ei tähista neid. Ent kui vint kommertsi mõttes päris üle keeratakse, hakkab vastu.

Sõbrapäeva idee on ju iseenesest ilus ja tudengina oli volbriöö ka tore. Aga volbriöö ei peaks tähendama, et teismelised on purjus, loobivad pudeleid ja märatsevad. Kui saad lapsevanemaks, hakkad asjadele teisiti vaatama.

Aga vanem inimene, kas on põhjust teda lubjakaks kutsuda?

Ma ei kasuta seda sõna. Kui kasutaksin, ei tähendaks vanus siin midagi. Pigem võib lubjakaks nimetada noort inimest, kes on apaatne, saamatu.

Kuidas suhtute vanurbeibedesse, kui kasutada Maimu Bergi vaimukat väljendit. Vanadesse, kes meeleheitlikult pingutavad, et palju noorem välja näha.

Selle küsimuse peale tuleb mulle meelde lõik huumorisaatest. Poiss läks liivahunniku juurde ja kukkus pahandama: miks see siin on, kes tõi. Siis rahunes ja ütles: “Mis see minu asi on.”

Inimesi on igasuguseid. Jumal nendega! Tähtis, et inimene ei tapaks, rööviks, vägistaks, poleks ühiskonnale ohtlik. Muus osas – igaühe oma asi, milline ta on.

Välimusest oli juttu, räägime ka söögist. Kas teie peres pakutakse ämmale pakisuppi, nagu mõni aeg tagasi telereklaam ketras? Minu põlvkonna jaoks oleks see skandaal! Kas teie pere sünnipäevalaual on sült ja kartulisalat nagu muiste?

Kartulisalat kindlasti. Sülti pakub vanaema. Sülti me ise ei keeda, aga ega poe oma peolauale pane. See oleks nagu pühaduse rüvetamine. Pitsat teeme samuti ise.

Naisele meeldib küpsetada, mulle muud toitu teha. Aga eks korralik toit ole rohkem nädalavahetuse asi.

Mingem kutsetöö juurde. Kui varem noor inimene tööle tuli, siis vanad õpetasid ja juhendasid. Nüüd olen kuulnud, et keegi ei tegele kellegagi, sest kõik võtavad üksteist kui konkurenti. Vanad on kaitsehoiakus, sest niikuinii eelistatakse noori. Mis piirini selline konkurents saab minna?

Sõltub tööst. Ajalehetoimetuses on asi ühtemoodi, mujal teistmoodi. Üldiselt on firmas vaja meeskonda, mitte staare.

Mul on alluvaid, kes on minust nooremad, ja neid, kes palju vanemad. Minu meelest viimasel ajal vanusest enam nii suurt numbrit ei tehta. See, et vanem inimene pole arvutifänn, ei tähenda, et teda ei saa firma heaks rakendada.

Hiljuti võtsin Tartus tööle üle viiekümnese mehe. Vanade pluss on see, et nad mõtlevad asju kümme korda rohkem läbi. Tavaliselt siiski ei suuda vana inimene nii agressiivne olla kui noor. Aga äris ei saa heategijana käituda, sest siis tuleb ühel hommikul lihtsalt koju jääda. Oleme rahvusvahelises konkurentsis, mis on karm asi.

Mida arvate paljukorratud Tammsaare tõest, et tee tööd, küll siis tuleb kõik muu?

Olen mõelnud, et heaolu on väga suhteline asi. Sul läheb hästi, oled kole edukas, aga sured 30aastaselt infarkti. Mis sa siis said? Meenutatakse hetk hea sõnaga, aga naine jääb leseks, lapsed isata.

Sain 23aastaselt mitte veel Forestexi, vaid ühe teise firma direktoriks. Võtsin siis kõike endasse puutuvalt. Muidugi, sellist juhti ei vajata, kes oma tööd hingega ei tee, aga kole isiklikult ei tohiks kõike võtta. Siis oled professionaalne juht olnud, kui olid edukas ja sured kõrges vanuses.

Mis on kõige tähtsam eesti rahvale, Eesti riigi jaoks?

Lapsi peab olema! Igas peres vähemalt kolm, sest ainult siis saad öelda, et oled ühiskonnale midagi andnud. Aga miks mitte ka viis, kui vanematest on toitjaid ja kasvatajaid. Muidu oleme häviv rahvas. Kui me ise ei viitsi lapsi kasvatada, siis tuleb siia rahvast sisse tuua.

Mida te oma põlvkonnale sooviksite?

Pikka ja õnnelikku elu!

Vaindloo – kivihunnik, koer ja piirivalve

MAARIUS SUVISTE

Mis see on.

See on Vaindloo saar, ligi 200 m lai ja 600 m pikk. Kui veetase tõuseb, siis väiksem.

Mis seal on.

Üks suur kivihunnik – kivi kivi otsas kinni. Suurim neist on 7,7 meetrit. Seal on palju kajakaid, vahel käivad kividel peesitamas ka hülged.

Mis seal veel on.

Saarel on Eesti piirivalve vaatluspost. Ühes vahetuses on kolm meest, vahetus kestab kaks nädalat.

Mis seal varem oli.

Omal ajal elas saarel majakavaht koos naise ja tütrega. Süüa tõid mandrilt paadiga, pidasid saarel loomi ning harisid väikesel maalapil kartulipõldu.

Piirivalve on saarel esimesest Eesti ajast alates.

Kuidas sinna saab.

Saarele sõidutab piirivalve jäälõhkuja-kaater. Sõit algab Kunda sadamast ja kestab kaks tundi.

Aluse komandör Enn Toome lööb risti ette, kui sõitu alustab. Ütleb, et piirivalvurid lähevad saarele asumisele. Seda võetakse kui head nalja. Toome sõidab silma järgi – tee saarele on niivõrd selge.

Sadakond meetrit enne Vaindlood jääb kaater seisma. Ei tohi rohkem sõita – madal on, jääb kinni. Piirivalvur istub kaldal mootorpaati ja tuleb kaatrile vastu.

Kaater on 60. aastatest ja sõitis enne Soome saarestikus.

Kes seal elavad.

Saare püsielanik ja valvur on koer Poiss. Peni viisid sinna üle-eelmisel talvel piirivalvurid. Vaatasid Rakveres, et prügikasti kõrval jõlgub hüljatud hundikoerakutsikas, hale hakkas teisest – tuleb kaasa võtta.

Valvur hammustab, ja valusasti. Piirivalvurid ütlevad, et Poiss on tigedaks läinud. Aga sõna kuulab hästi.

Miks Poiss hammustab.

Poiss on sina peal ainult piirivalvuritega. Kui piirivalvuri vorm seljas, siis ei ründa.

Tänavu mais päästsid piirivalvurid Vaindloo saarest kahe kilomeetri kaugusel merehätta jäänud soomlase. Pekka paadi mootor ütles üles, eestlased tõid ta oma alusega randa.

Nii kui soomlane saarel jala maha pani, lõi Poiss mehele hambad reide. Valus oli – ei tea, kas põhjanaaber enam eestlastelt abi küsida julgeb.

Kuidas piiri valvatakse.

Saarel on radar ja üle 50 m kõrge vaatetorn. Eesti valvajad näevad ainult seda, mis vee peal, vee alla allveelaevu märkama nende silm ei võta.

Kuidas meeldib.

Nooremseersant Heiki Kustavson töötab Vaindlool eelmise aasta septembrist. Saarel on rahulik – kodumured jäävad mandrile. Nagu sanatoorium, kui ei peaks tööd tegema. Aga töö on rutiinne: 6 tundi valves, 12 tundi vaba aega.

Mida vabal ajal teha.

Ega midagi suurt teha olegi. Vaatavad telerit, kuulavad raadiot, käivad saunas. Loevad raamatuid. Vahel kihutavad paadiga kala püüdma. Kui mandrile saavad, siis on isegi nädalavanused ajalehed värsked.

Kas süüa jätkub.

Kui piirivalvurid saarele lähevad, võtavad toidu kaasa. Ja puitu elik kütet ka. Toitu ostavad oma raha eest, see on palga sisse arvestatud. Saarel on ka piirivalve muretsetud toidutagavara, aga seda võib kasutada viimases hädas. Seni pole keegi nälga jäänud.

Miks seal palju rämpsu on.

Tõesti. Vaindlool on palju sodi ja rämpsu ning Vene ajast pärit lõhutud hooned – Nõukogude piirivalvurite jäänukid.

Mis seal korda on tehtud.

Saarel on eestiaegne aidahoone. Üks vana ja teine euroremonditud maja. Samuti saun ja kaev. Kaevust saab puhast joogivett.

Korrastatud aias on masti tõmmatud piirivalve lipp. Aiast sirgub ka 17 meetri kõrgune majakas. See on seal ammust ajast.

Eestiaegse maja köögi seinal ripub Mare Balticumi päästerõngas. Meri kandis selle Vaindloole, kui laev aastaid tagasi väikesesse õnnetusse sattus.

Kes seal käinud on.

Jala on Vaindloole maha pannud isegi president Lennart Meri, vähemtähtsatest (riigi)tegelastest rääkimata.

Kuidas on britid sellega seotud.

Saarel on mälestusmärk Põhjasõja ajal Vaindloo lähedal hukkunud neljale Briti mereväelasele.

See oli 1721. a, kui britid koos Rootsi laevastikuga Läänemerel merelahinguid pidasid. Hukkunud brittidele püstitati mälestustahvel juba eelmise sajandi lõpul, ent pärast Eesti okupeerimist Vaindloole asunud Nõukogude piirivalvurid hävitasid selle. Neli aastat tagasi mälestusmärk taasavati.

Lõpetuseks.

Vaindloo saarel pole tõesti midagi muud kui kivid, koer ja piirivalvurid. Aga seal on väga huvitav.

Tavapäratu pastor Bärg

ANDRUS NORAK

Mahtra sõja lahingutandril laiub Juuru kihelkond. Selle keskel kõrgub kirik, paar sammu eemal seisab pastoraat. Veel mõni aeg tagasi oli see koht, kus võis kohata kõikvõimalikke inimesi.

Magnetiks, kes kõiki neid ligi tõmbas, oli 1983–1999 Juurus ja Vahastus pastorina teeninud Jüri Bärg – omapärane ja vastuoluline mees, kes põrmugi ei vastanud tavapärasele ettekujutusele kirikuõpetajast.

Jüri Bärg sündis 16. juunil 1940 Tartus. Siitilmast ku tsuti ta ära läinud aasta jõulu eel. Kiirabihaigla peaarst ütles, et see inimene oli end uskumatult ära kulutanud.

Lõnguslik agulipoiss

Jüri Bärgi noorpõlve meenutas sõber Abram Sher. Koos kuulusid nad nn Viru pättide või lõnguste hulka. Talvel koguneti liuväljadel, suviti Vene tänava postkontori juures. Hoolimata sagedastest kaklustest oli neil oma aukoodeks. Kel nina verine, seda rohkem ei puudutatud, rääkimata maaslamajast, vargil ei käidud, vastast noa ega jalaga ei löödud ning tüdrukutesse suhtuti austavalt.

Jüri käis mõnda aega poksitrennis ja pidas tosin ametlikku matši, kõik võidukalt, siis aga loobus poksimisest vastu treenerite soovitusi.

Üks viimaseid kaklusi oli tal mõni aasta enne surma. Ta oli väliskülalistega mööda Tallinna kõndimas, kui neilt midagi norima tuldi. Kaklus läks Jüri seisukohalt päris hästi, ehkki tal mõned ribid murti.

Kui Jüri oli tutvunud Einar Laignaga, hakkasid sõprade teed lahku minema. Kitsaste alt lukuga pükste ja muidu korraliku riietuse järel tuli hipiaeg, millega Jüri kaasa läks, Abram aga mitte. Jüri kasvatas endale habeme ning muutus nii riietuses kui käitumises provokatiivseks ja räpaseks.

Leeris käis Jüri vanematele ütlemata pastor Einar Laigna juures. Ärapöördumine, nagu mitmed väljendusid, tõi kaasa uued sõbrad ja kohvik Pegasuse. Senini mäletatakse Jüri toonaseid kingi, millele ta värviga “saapad” peale oli kirjutanud.

Märgake elavat

Minu esimene kohtumine Jüriga leidis aset 1977. Olin parasjagu huvitatud joogast. Koolivend kinnitas, et tunneb meest, kes sellest palju teab. Esimene mulje Jürist oli ootamatu. Askeetlikkusest polnud lõhnagi, tahmane Priimat suitsetav vitaalne mees meenutas pigem paani Kreeka mütoloogiast kui India joogit.

Teoloogiliselt polnud teda kerge määratleda. Ühest küljest tundus ta oma kasimata kõnepruugiga traditsioonilisest ristiusust üsna kaugel olevat. Samas mäletan jõuluõhtut Pühavaimu kirikus, kui Jüri põski mööda voolasid pisarad, ja oma imestust selle üle.

Oma suhtlemisoskust oli ta täiesti teadlikult lihvinud. Tihti rääkis ta raamatust “Maskid, mida inimesed kannavad”. Mäletan mõnus-ärevat tunnet, kui Jüri käe tõstis või siis lihtsalt püsti tõustes ütles: “Vabandust, aga…” endal kelmikas säde silmas. Siis oli alati kindel, et midagi hakkab toimuma ja et sul on õnn sündmuskohal viibida.

Ükskõikseks ei jätnud ta kommentaarid kunagi. Mäletan Jüri kommentaari Vello Salo ettekandele piibli tõlkimisest. Jüri mainis, et Juuru maamehed hakkavad naerma, kui kuulevad härgade metsikusest, millest vanas testamendis palju juttu on. Seal on sõna “härg” kasutatud ka seal, kus see kohipulli ei tähenda. Preester Salo andis talle õiguse.

Jüri religioossuses oli midagi ürgselt maamehelikku – eriti siis, kui ta söögipalveks mütsi peast võttis ja pea viltu pani. Pastor Allan Praatsi meelest oli Jüri teoloogia n-ö seaduse teoloogia, kus arm sedajagu abimeheks, kui inimesel oma jõust puudu tuleb. Jeesuses nägi Jüri “inimest, kes on metsik ja vaba ja oma loomusele lõpuni ustav” ja just sellisena oli ta Jürile enamaks kui eeskujuks.

Sagedasti rääkis ta ilmselt Uku Masingust mõjustatuna elususest ja elusolemisest. Temas endas oli elusust suurel hulgal, ehkki ta oli üsna haavatav ja tervis läks tal üha halvemaks. Pastor Praats on Jüri kohta öelnud, et ta elas otsekui ilma nahata. Inimesed, kes Juuru pastoraadis ööbinud, on läbi seina kuulnud Jüri öist palvetamist.

Paljude sõnul olid ta matusejutlused erakordselt mõjusad. Ta rõhutas harjumuspärasele vastupidist: “Me unustame selle haua peagi… Mida sosistavad surnud kalmistul? –”Elage, elage!” Märgake elavat enda kõrval… Sa ei aita teist mitte sellepärast, et sul tast kahju on, vaid seetõttu, et muidu on sul endal paha tunne.”

1983–1988 oli Jüri Pühavaimu koguduse jutlustaja. Sellesse aega jäävad ka muusikaõhtud Pühavaimu kantseleis ja tohutu hulk laulutekste, mis ta ära tõlkis. Minagi kasutasin keeleõppeks Jüri tõlgitud Bob Dylani tekste.

Elektroodihõbedast ristid

Jüri pidas alati oma Moskvitši kinni, kui teeveeres tühja pudelit nägi. Seepärast arvasid Juurus algul mitmed, et küllap on joodikuga tegemist. Paljud tema ametivennad aga kannavad tänini ametiristi, mis on valmistatud elektroodihõbedast, mida Jüri prügimägedelt korjas ja ristideks laskis valada. Mitmel kirikul on ees Jüri keevitatud ja kohale pandud trellid.

Koristamise alal oli tal samuti oma õpetus. Jüri rääkis, et tema alustab võimalikult kaugelt, valduste äärest, ja läheneb tasapisi keskpunktile, milleks tõenäoliselt oli Juuru pastoraadi köögilaud. Küllap ta läheneski, aga köögilauani ja tapeedini ei jõudnud ta kunagi.

Jüri pani inimesed enda ümber tööle, lugema, õppima, masinakirja või süüa tegema, koristama, ja seda viisil, et inimesed talle valdavalt tänulikuks jäid. Ta avas inimese loovuse, ja kui see avatud oli, polnud ükski töö alandav.

Jüri tõmbas inimesi ligi. Arvan, et põhjuseks oli ta võime ja tahtmine alati igaühega isiklikuks minna. See võis küll vihastada, aga mitte ükskõikseks jätta. Mingis mõttes oli Jüri võõrastele oma ja omadele võõras. Olla Jüri ligidal tähendas eesõigust enam õppida, aga ka rohkem haiget saada.

Põgusamate külaliste jaoks oli Jüri soojalt inimlik, omamoodi agraarprohvet ja elu püsiväärtuste rõhutaja. Ühe koguduseliikme sõnul võisid Juuru vanainimesed õnnelikud olla, et neil säärane tähelepanelik ärakuulaja oli. Teised nägid teda valdavalt mässaja ja alternatiivkultuuri mehena.

Näitas, et saab teistmoodi elada

Luuletaja Hando Runnel ütles kord Uku Masingu mälestuspäevadel, et naised tajuvad suurvaime instinktiivselt. Küllap oli see tõsi ka Jüri puhul. Naisi oli Jüri elus alati. Kardan, et Jüri seadis meheksolemise lati nii kõrgele, et hiljem võis naistel raske olla kellegi rumalamaga leppida.

Sirje Endre on öelnud, et Jüri oli õpetaja, kelle kohta võib kasutada Idamaa tarkusest pärinevaid sõnu: “Suurim õpetaja on see, kes ei tea, et ta õpetaja on, ja kelle õpilased ei tea, et nad õpilased on.”

Aastaid esindas Jüri Bärg elavat vastukultuuri nii kommunistlikule totalitarismile kui ka uuele “konsumerismi leebele fašismile”.

Jaak Johanson väljendas seda järgmiselt: “Selge oli, et asi on halb. Seejuures oli aga hea teada, et muu kogemiseks ei peagi Himaalajasse minema, vaid siinsamas Tallinna ligi on üks mees, kes näitab, et saab küll teistmoodi elada.”

Jüri suri. Kõige targem inimene, keda ma tundsin. Miks just tema, on mult küsitud. Arvan, et kõrgeim teadus ei väljendu rasketes akadeemilistes artiklites ja igavas terminoloogias, vaid pigem elavas vestluses ja dispuudis. Jüri ELAS ja suhtles ning mõjustas seeläbi sadade inimeste elu.

Üks tsitaate, mida Jüri kasutas, oli vana Idamaa tarkus: “Kui rumal oma rumalusele lõpuni ustavaks jääb, võib see viimaks tarkuseks osutuda”. Jüri jäi oma loomusele lõpuni ustavaks, jäi alati oma arvamuse juurde ja ajas alati oma rida.

Kui pärast Jüri surma ta emaga vestlemas käisin, võtsin tagasiteel hääletaja peale. Küsisin, mida inimesed Juurus õpetaja Bärgist arvasid. “Ega ma kirikuinimene ole,” sain vastuseks. Siis aga rääkis hääletaja, kuidas üks mehe poolt kuritarvitatud naine meeleheitel Jüri poole pöördunud, Jüri talle Tallinnas varjupaiga organiseerinud ja siis ta salaja koos lapsega Tallinna evakueerinud.

Arvan, et sääraseid lugusid on palju ja enamikust neist me teada ei saagi.

Suur tänu kõigile, kes nõustusid Jürist rääkima.

Taevapoegade maaletulek

ANDRES PULVER,
Rakvere ajakirjanik

1916. aasta talvel hakati seoses tööjõupuudusega metsatöödel tooma Rakverre hiinlasi, et need sõjast tingitud meestepõuda leevendada aitaksid.

Hiinlasi oli Virumaa pealinnas varemgi nähtud, ent siis vaid tavaliselt raudteejaamas, kus nad läbisõitvate rongide pealt peatuste ajal linnarahvale suure kisa ja käraga tsirkust tegid ja vahel harva kompveki või muu maiustuse lastele müüsid.

Jahtisid kasse

Kuna pilusilmseid ja pikkade patsidega pisikesi mehikesi oli varemgi nähtud, harjusid linlased nendega paari päeva jooksul. Ootamatult muutusid välejalgsed asiaadid aga tõeliseks nuhtluseks peredele, kus majas oli hiirekuningas.

Kui kiisu juhtus silmapilgukski tänavale omaette jääma, oli tal kohe paar-kolm taevapoega kannul. Asi lõppes peaaegu alati kassi teadmata kadunuks kuulutamise ja laste lohutamatu nutuga.

Et eestlase silmis on hiinlased kõik ühte nägu, tuli mõnel mehel oma kaaslaste eest kannatada, sest kohalikud neil vahet teha ei suutnud. Kord astunud kaks hiinlast ühte majja, et oma kunsttükkidega pisut raha teenida. Paraku olid nende suguvennad siit eelmisel päeval kahe kassiga minema kõndinud. Majarahvale tundusid mehed samad.

Nüüd oli taevapoegadel kitsas käes. Kogu maja naispere asus mehikeste kallale ja naabrimutidki kutsuti appi. Kuna hiinlaste pikad patsid olid head sikutamiseks, läks neil hästi, et põgenema pääsedes veel üldse juukseid peas oli.

Mõnele sellisele konfliktile vaatamata olid hiinlased igal ajal ja igas kohas valmis meie naistele külge lööma.

Armastus hiina moodi

Eriti ohtlik oli noorematel naistel liikuda mööda pimedaid kõrvaltänavaid, kuna muidu arad pilusilmad tundsid seal end nii julgelt, et vahel tungisid karjakaupa mõne neiu kallale.

Kui aga ohvril õnnestus suu vabaks saada ja karjuma hakata, kadus mehikeste julgus paugupealt. Nad oskasid kaduda imekspandavalt kiiresti ja märkamatult. Sellegipoolest sai mõni neist linna peal tigedate meeste käest korraliku nahatäie.

Vahel püüdsid pikkpatsid ka kombekamalt suhteid luua. Üsna sage oli vaatepilt, kus tüdruku sabas jooksis terve kari pisikesi mehikesi, kes kõik midagi valjusti seletasid ja hoogsalt kätega vehkisid. Pole küll kuulda olnud, et ühelgi neist oleks õnnestunud mõne Rakvere tüdruku südant võita.

Eriti suurt muret tegid hiinlased kaupmeestele. Sõja tõttu oli kaupa vähe ja inimesed niigi närvilised, ent hiinlaste saabudes läks poes päris põrgu lahti. Lärm kippus kõrvu lukku lööma. Ent see polnud veel kõik.

Mehikesed ei saanud tavalise ostja kombel leti taha seisma jääda, vaid pidid ikka ise leti taha kaupmehe juurde ronima, et seal siis oma soovid käte-jalgade abil tollele selgeks teha. Kui neist siiski aru ei saadud, siis trügisid nad ise varmalt vajalikku eset riiuleilt otsima.

Tegemist olnud ka sellega, et neilt ostude eest raha kätte saada. Hiinlaste sooritatud poevargustest ajalugu vaikib, ent nii või teisiti oli nendest tüli küllaga.

Salapärane hambaravi

Suurem osa taevapoegi oli siiski tuntud suurepäraste trikimeestena, kes teenisid linnas lühikese ajaga päris head raha. Eriti tuttavaks said linnarahvale kaks meest, kes kõnelesid pisut vene keelt ja said seetõttu majast majja käies inimestega suhelda.

Tavaliselt teatasid nad majja sisenedes, et on kodused hambaarstid ja puhastavad hambaid ussidest. Oma kunsti oldi valmis näitama suhteliselt tagasihoidliku tasu eest.

Kogu protseduur ise nägi välja umbes nii: üks mehikestest ajas patsiendile suhu lühikese musta pulga, teine tantsis samal ajal ja laulis peenikese häälega. Mõne aja pärast tõmbas arst haige suust pulga välja ja näitas teistele toasviibijatele. Ümber pulga siples paarkümmend umbes õunaussi suurust ussikest. Küll proovisid linna helgemad pead lahendada usside tekkimise saladust, ent jälile sellele ei jõutudki.

Idamaiselt viisakad

Suuremalt jaolt olid hiinlased siiski tagasihoidlikud. Kui neid majja lasti, ei püüdnud nad eriti esile tükkida, vaid ootasid viisakalt ukse juures seistes, kuni neid edasi kutsuti või istekohta pakuti.

Esiti kardeti, et nood võõrapärased mehed varastamise peale maiad on, ent peale kadunud kasside ei saanud nende süüks küll midagi ajada.

Ühtekokku peatusid hiinlased Rakveres ainult mõne kuu. Pärast metsatööde hooaja lõppu saadeti nad mujale, kus Vene kroonu nende teeneid rohkem vajas.

Rängad aastad

MALEV MARGUS

Nõukogude okupatsiooni ajal küüditati metsandusjuhte ja metsaülemaid itta nii 1941. kui ka 1949. aastal.

Arreteerimisi oli ka suurküüditamiste eel ja järel. Juhtivate metsaametnike küüditamiseks põhjust leida polnud raske, sest Eesti Vabariigi ametnikud olid üldreeglina riigitruud. Kõik kõrgemad metsaametnikud ja vähemalt veerand metsaülematest olid Vabadussõja veteranid. Metskondade teenistujatest olid moodustatud Kaitseliidu rühmad.

1941 arreteeriti kodus Tallinnas Riigimetsade Valitsuse direktor ja riigiaktsiaseltsi Eesti Metsatööstus nõukogu esimees Jaan Luik, kes pärast võimuvahetust töötas kontoriametnikuna. Luik hukkus aasta hiljem Sverdlovski oblasti vangilaagris.

Koos perega langes suurküüditamise ohvriks ka Tihemetsa Metsatehnikumi direktor Paul Reim, kes hukati aasta pärast Sosva vangilaagris. Samuti arreteeriti Türi Majandus- ja Aianduskooli direktor Johannes Vitsut, kes samal aastal suri Sverdlovski oblasti vangilaagris.

Samal aastal arreteeritud Tarvastu metsaülem Karl Kadak hukkus vangilaagris 1943. Polli metsaülem, pärast vallandamist saeveskitöötajana töötanud Aadu Kaselaid hukati 1942 Sverdlovski oblasti vangilaagris, Kloostri metsaülem Karl Kivi Gari vangilaagris. Jõhvi metsaülem Alfred Laansoo suutis vangilaagrist läbi käia, kuid suri 1951 Kasahhis asumisel.

Kodumaale ei jõudnud iial tagasi ka Iisaku metsaülem Martin Romberg (hukkus vangilaagris 1941), Vaivara metsaülem Tanel Uustalu (hukati vangilaagris 1942), Pärnu linna metsaülem Endel Toome (suri vangilaagris 1941), Tudu metsaülem Oskar Uustalu (hukati vangilaagris 1942), Kärdla metsaülem Aleksander Laiks (arreteeriti 1941, pärast Venemaale viimist pole enam teateid), Vihterpalu metsaülem Voldemar Maaser (hukati 1942 Kirovi vanglas) ja Karula metsaülem Endel Arpo (suri 1942 vangilaagris).

Küüditatute hulgas oli ka Tartu metsaülem Ado Valmet, kes jõudis Eestisse tagasi. Varangu metsaülem Leonhard Stegmann, kes 1949 küüditamise ööl kodus polnud, sõitis abikaasale, tütrele ja õele asumiskohta järele.

Kariste metsaülem Ado Laul arreteeriti 1945. Kui ta 1958 vangilaagrist pääses, sai loa sõita asumisel oleva pere juurde. Seal ta suri laostatud tervise tõttu.

1949. a jäid küüditatute pered valdavalt kokku ja suurem osa neist pöördus pärast kannatusaastaid kodumaale tagasi. 1941. a küüditatud metsandusjuhtidest ja metsaülematest ei jõudnud aga keegi enam Eestisse.