ARVAMUS

Parseldame Eesti vara | Keda tänad, maainimene? | Supipotist skulptuurini | Ministrid peaksid vabandust paluma | Riik on viinamarjakobar Eesti kodusid

Parseldame Eesti vara

LEO TORN,
mäeinsener,
põlevkivitööstuse veteran

Vt ka “Valitsus erastab elektrijaamad USA kompaniile” ja juhtkiri tänases MLis

Valitsus käitub Eesti riigi vara müües nagu sõge – ministrid parseldavad maha eelmiste põlvkondade loodud rahvuslikke aardeid.

Müümata on veel ainult kaevandused, elektrijaamad, raudteed ja sadamad. Kolme esimese rühma erastamise ümber käib suur sehkendamine.

Eriti näotu on manipuleerimine elektrijaamade ümber. Meile räägitakse aastaid elektrijaamade erastamisest konkursi korras, tegelikult käivad samal ajal läbirääkimised ainult ühe väikefirmaga, mida akadeemik Endel Lippmaa nimetab varifirmaks.

Huvitaval kombel tunnistab akadeemiku väite õigeks ka firma esindaja Eestis! Tundub, et müük on juba ammu kusagil kõrgel-kaugel teoks tehtud, kisa käib ainult vormistamise ümber.

Tänaseks on pooled AS Eesti Põlevkivi aktsiad antud Narva elektrijaamadele ja seega müüakse kaevandused koos nendega. Koos kaevandustega loovutab valitsus NRG Energyle ka kaevandustele eraldatud põlevkivivarud, mida mõistliku majandamise juures jätkuks veel 80 aastaks. Ostja soovil on kiirendatud kaevanduste sulgemist, jättes maa alla uputamiseks tohutud põlevkivivarud.

Kaevandus pole metsalank

Austatud härrad Meelis Virkebau ja Mati Jostov! Kaevandus ei ole metsalank, mida tuleval aastal saab edasi raiuda, kui tänavu ei jõudnud. Ja hoopiski pole ta riidekangas, millest saab lapsekleidi lõigata, kui täiskasvanu oma untsu läks.

Eesti Põlevkivil on kaks arengukava. Üks on tehtud TTÜ mäeinstituudi abil ning valminud tänavu veebruaris. Teine on NRG Energy plaanide järgi koostatud ja valminud mais. Arvulistel näitajatel nendes kavades ei ole mingit seost ega sarnasust, mis tõestab NRG diktaadi valitsemist põlevkivikontsernis. Enamgi veel – NRG plaanib põlevkivi müüki Kanada firmale Suncor Energy, mis pole veel Eestis tegutsemisluba saanud.

Parem pole lugu ka elektrijaamadega. Müügihinnaks pakutakse ühte miljardit krooni. Rõhutan, et jutt on elektrijaamade ja kaevanduste ühisest müügihinnast.

Väidan, et selle raha eest saaks rajada samasugused kaevandused kui Ahtme, Estonia ja Viru. Valitsus aga kingib ära Kohtla kaevanduse, kolm karjääri, Eesti Põlevkivi mehaanikatehase ja raudteed, Narva elektrijaamad ja palju muud.

Ainuüksi põlevkivivarude müügihind ületab
50 mld krooni. Elektrijaamade väärtusest parem ei mõtlegi

Mida kujutavad endast siis need lubatud kuue miljardi kroonised investeeringud? Ostja taotleb esialgset elektrihinna tõusu 8–12 senti, alates 2006. a veel umbes 20 senti. Oleks nagu tühiasi.

Kingime ära tohutu varanduse

Tuleb aga arvestada, et praeguse elektritootmise mahu juures annab iga sent hinnalisa tootjale 80 miljonit krooni. Seega tasub investeering ennast kuue aastaga, edasi tuleb taskusse puhaskasum.

Ma küsin, miks on vaja kõik see tohutu varandus ära kinkida. Kas poleks mõistlikum ise tõsta elektri hinda kümmekond senti ja elektrijaamad selle arvel ajakohastada? Sellisest hinna tõstmisest saaks iga eestimaalane aru. Vajadusel võiks raha laenata.

Akadeemik Ilmar Öpik on välja rehkendanud, et püsikoormuse tarbeks vajaliku kahe energiabloki ajakohastamine koos ülekandekadude vähendamiseks vajalike töödega maksaks viis miljardit. Sellega saavutataks energiablokkide kasuteguri tõus 13–15% ja kadude arvelt kokkuhoidu 300 miljonit aastas, küttekivi vajadus väheneks veerandi võrra.

On näha, et valitsus kas ei oska või ei taha majandusarvutusi teha.

On veel kaks kosilast, kes Eesti põlevkivivarusid, tootmise ja töötlemise tehnoloogiaid ihaldavad. Majandusminister juba müüs miljoni dollari eest maha meie põlevkiviteadlaste kahe põlvkonna uurimistööde tulemused. Peaminister hüppab rõõmust lakke – Suncor Energy toob õnnistuse Eestimaale.

Kas aga härrad riigijuhid kujutavad ligikaudugi ette, millist ohtu endas kätkevad pakutav tehnoloogia ja tema jäätmed? Aastas tekib ühel ruutkilomeetril 20 meetri paksune teadmata koostisega jäätmelasu, maa alla aga Lasnamäe linnaosa jagu tühjust.

Keda tänad, maainimene?

RAINIS RUUSAMÄE,
Riigikogu maaelukomisjoni liige,
Mõõdukad

Jääb mõistetamatuks, miks mõned maapoliitikud nurjasid põllumehele tähtsa seaduse vastuvõtmise.

Riigikogu kevadistungjärgul võeti vastu 132 õigusakti. Mõõdukate fraktsioon lootis väga, et neile lisandub ka maaelu ja põllumajandusturgu korraldav seadus. Nii aga ei läinud.

20. juunil saavutas opositsioon seda, mida ta eelnõu menetlemise algusest saadik oli taotlenud – seaduse vastuvõtmine lükati edasi. Kasutades kodukorraseaduse sätet, nõudis vastasrind kohaloleku kontrolli. Ennast jäeti registreerimata ning esimees Toomas Savil ei jäänud üle muud kui istung katkestada.

Venitamine jätab põllumehe rahata

Juba eelnõu menetlusse andmisest alates hakkas osa vastasrinna saadikuid maaelukomisjonis selle vastuvõtmist pidurdama. Eriti tegid seda keskerakondlane Urmas Laht ja rahvaliitlasest ekspõllumajandusminister Andres Varik. Nende ettepanek oli eelnõu arutelu katkestada ning muudatusettepanekud esitada septembris.

Mõõdukate survel toodi tärmin kuu võrra ettepoole. Venitamine on väga halb. Eestil on vastavalt Euroopa Liidu Komisjoni ettepanekule õigus saada maaelu ja põllumajanduse edendamiseks liitumiseelset rahaabi – SAPARDi programmi kaudu. Jutt käib 190 miljonist kroonist.

Rahajagaja soovib aga saada kindlasti tagatist, et raha sihtotstarbeliselt kasutatakse. Kindlaim viis selleks on võtta vastu vastav seadus. Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse üks eesmärk oli anda raha jagamisega tegelevale põllumajanduse ja registrite informatsiooni ametile vastav pädevus.

EL on teatanud, et kui meie vastav amet saab 30. septembriks nende tunnustuse, võib aastaks 2000 eraldatud SAPARDi summat kasutada aastani 2002. Kui aga Eesti pole tunnustamiseks valmis, siis seda raha pärast 2000. a lõppu enam kasutada ei saa. See ongi põhjus, miks seadus oli vaja enne suvepuhkusele minekut vastu võtta.

Lisame juurde 1. septembrist jõustuma pidanud koolipiima programmi, intressitoetuse maksmise liisinguga seadmeid soetanud põllumeestele ja kaluritele ning palju muud, mis seadus maainimese elu kergendamiseks ette nägi.

Keda tänad, maainimene, kõigest sellest ilmajäämise eest?

Mitte ainult must päev

Ometi mahuvad 20. juunisse ka kaks kaua oodatud ja üliolulist sündmust. Esmalt kinnitas valitsus põllumajanduse arengustrateegia. Säärast dokumenti pole seni suutnud vastu võtta ükski taasiseseisvunud Eesti valitsus.

Nüüd võime öelda, et praegusel valitsusliidul ja valitsusel on kindel arusaam meie põllumajanduse arengust aastail 2000–2003. Mõned arengustrateegia tähtsaimad eesmärgid:

• suurendada põllumajandusliku tootmise efektiivsust ning viia põllumajandustootmine ja -toodang vastavusse ELi sisenõuetega;

• tagada põllumajandussaaduste stabiilsed hinnad siseturul;

• varustada elanikkond põhiliste kodumaiste toiduainetega, varustada loomakasvatus kohapealse sööda ning töötlev tööstus kodumaise toormega;

• aidata kaasa maamajanduse arengule;

• võtta järk-järgult üle ELi ühtse põllumajanduspoliitika meetmed;

• orienteeruda peamiselt kõrge lisandväärtusega, nii kodu- kui välisturgudel konkurentsivõimelisele toodangule;

• rakendada põllumajanduse keskkonnaprogramm.

20. juunisse mahub ka rõõmusõnum Brüsselist. Tänu välis- ja põllumajandusministeeriumi visale tööle saavutasime praegusest tunduvalt parema põllumajandussaaduste kaubandusre
ciimi ELiga.

1. juulist algaval kaubandusaastal tõuseb paljude meie põllumajandussaaduste, eelkõige piima ja piimatoodete kvoot. Piima võime euroturule viia senisest pea kolm korda enam. Kaob ka praegu kvoodialuselt piimalt võetav 20% tollitariif.

Lisaks on EL lubanud hakata kvoote igal aastal kolmandiku võrra suurendama. Sama on sealihaga. Kokkuostuhindade tõus peaks olema lähiajal kindel, kuna EL kohustus kaotama ekspordisubsiidiumid Eestisse tarnitavale sealihale.

Kõige selle juures jääb mõistmatuks, miks opositsiooni maapoliitikud blokeerisid maaelu ja põllumajandussaaduste turu korraldamise seaduse vastuvõtmise Riigikogus.

Sõna sekka

Supipotist skulptuurini

AGU VEETAMM

Kui aastaid tagasi ühest majast otse pliidilt vana alumiiniumpott ära varastati, oli see üle küla uudis. Varast siunati ja ka kiideti, sest ta oli supi enne viisakalt kaussi ümber valanud.

Nüüd, mil ühe ööga vehiti sisse küla teeäärsete majade voolumõõtjad, polnud see enam kellelegi uudis. Voolumõõtjate, kaablite jms vargus on muutunud sedavõrd massiliseks, et Eesti Energiale tekitatud kahju rehkendatakse kümnete miljonitega. Ainuüksi tänavu on varastatud 626 km elektriliine, mis on ligikaudu 60 tonni alumiiniumi. Alumiiniumi kokkuostuhind võib ulatuda 24 kroonini kilo. Tulu missugune!

Eesti Energia elektrivõrgu juht Hillar Kalmet nentis eilses Äripäevas, et kui varem varastati madalpingeliine, siis viimasel ajal on vargad asunud kõrgepingeliinide kallale. Kui nii edasi läheb, võivad pea pimedasse jääda terved linnad.

Varastatud kaabel rändab lähimasse metalli kokkuostupunkti, varastatud voolumõõtjate ja programmkellade edasist saatust päris täpselt ei teatagi. Omamoodi on siin süüdi ka Eesti Energia ise, sest idee paigaldada voolumõõtjad majadest eemale on nuhtluseks nii klientidele kui elektrimeestele endile.

Eesti energiaettevõtted hoiatasid oma pöördumises majandus-, keskkonna-, justiits- ja siseministrit tagajärgede eest, kui liinivargustele ei suudeta piiri panna. Kas peaksid samasuguse pöördumise ministritele saatma ka muinsuskaitsjad, kunstnikud, kirikud, kalmistud?

Kunstnik Lembit Palmi uuesti valmistatud pronksskulptuur “Jäätunud lendutõus” Nõukogude armees hukkunud luuletaja Kuldar K. Raudnaski haual Pärnamäe kalmistul püsis seekord oma kohal kõigest kolm tundi. 22. juunil viisid metallivargad päise päeva ajal selle minema.

Kui ei muudeta metalli kokkuostu korda, ei muutu midagi.

Ministrid peaksid vabandust paluma

HANS KULM,
sügava puudega vaegur Tallinnast

Mart Laar ja Eiki Nestor peaksid paluma Eesti invaliididelt ja nende raviarstidelt vabandust. Nad peaksid seda tegema isiklikult nii televisioonis, raadios kui ka kõigis ajalehtedes. Nii jõuaks see kõikideni, keda ei informeeritud ja kes seetõttu ei teadnud saata oma sotsiaaltoetuse taotluse avaldust pensioniametisse enne 31. märtsi.

Valitsuse ja sotsiaalministeeriumi juht peavad tagasiulatuvalt tühistama Vabariigi Valitsuse 1999. a 14. detsembri määruse nr 379 viienda peatüki invaliide diskrimineeriva § 30.

Minu arvates peavad valitsuse ja sotsiaalministeeriumi tippjuhid hüvitama tekitatud materiaalse, moraalse ja tervisekahju invaliididele ja nende raviarstidele. Seda näeb ette õiglus ja Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 25, kus on öeldud: “Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.”

Laar ja Nestor rikkusid sotsiaaltoetuste uue korra rakendamisel põhiseaduse § 12 (kõik on seaduste ees võrdsed; kedagi ei tohi diskrimineerida) ja § 28 (puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all).

Raviarstidest on tehtud sotsiaalametnike sekretärid, kirjutajad, käskjalad. Neile on pandud põhivastutus sotsiaaltoetuste taotlemisel ja saamisel.

Tuludeklaratsiooni esitamise tähtaja lähenemisele juhiti meedias palju kordi tähelepanu. Sama tehti autode suve-, talve- ja naelkummide vahetamise, autode aastamaksu tasumise, elektri- ja veetariifide muutmise eel jne.

Valitsus, sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet ega pensioniamet aga ei vaevunud tuhandeid invaliide, raskesti haigeid ja nende raviarste informeerima olulisest tähtajast – 31. märts 2000. Teade tulnuks saata kas või ajalehepaberile trükitult igale invaliidile koju ja tema raviarstile tööle. Sellist kallist kriitpaberit, millele trükiti meie tippjuhtide pilte valimiste eel, poleks vaja olnud.

Olen Soome invaliidide liidu kauaaegne liige ja sidemetes ka teiste riikide invaliidide ja sotsiaaltöötajatega. Nende arvates oli see ennekuulmatu lugupidamatuse avaldus abivajavatele inimestele ning nende raviarstidele.

Riik on viinamarjakobar Eesti kodusid

LENNART MERI

Vt ka “President õnnitleb parimaid kodukaunistajaid”, ML, 22. juuni

Me oleme Vene ajast kuidagiviisi kaasa võtnud niisuguse pisut vedela hoiaku, mis on nagu hapu taigen levinud ka meie enda riigi suhtes ja riigi üle ja mõnikord kipub matma riiki ennastki – me nagu ei oska tänast ilusat päeva hinnata.

Me kõik oskame tagasi vaadata oma lapsepõlve. Me äkki mõistame, kui oluline on olnud üks või teine inimene meie elus, üks või teine sündmus, üks või teine omadus, mille vanemad on meile kaasa andnud. Me mõtleme harva selle peale, et tänane päev on homme juba minevik. Et me ei tohi jätta täna tegemata seda, mida me juba täna oma kasinate vahenditega võime teha.

Te nägite, mis nägu oli täna Haapsalu linn. Ta oli niisama vaikne, nagu ta on alati olnud, niisama päikeseline, nagu ta on alati olnud; aga ta oli kuidagi eriti hell ja kaunis Eesti Vabariigi lippude all. See ongi minu arust see, millega ma tahaksin sisse juhatada tänase kodukaunistamispäeva.

Eestlastest kõneldakse kui laulurahvast. Ja tõtt öelda me oleme lauluga säilitanud rasketel aegadel oma lootuse ja lauluga murdnud ka jää lahti suurele Eesti Vabariigi laevale, kui rääkida laulvast revolutsioonist. Aga jällegi, raudteejaama ees, kus ma tundsin, et kogu linn meid nagu raamib ja kuidagi eriti hellalt ja õrnalt raamib neid noori poisse ja ka tüdrukuid, kes on otsustanud Eesti julgeoleku nimel Eesti Vabariiki teenida. Kui oli tugev tunne, et kogu linn on koos, siis ma oleksin tahtnud ka, et kogu linn oleks laulnud Eesti Vabariigi hümni. No mis laulurahvas me oleme, kui me sellega toime ei tule. Ja järgmisel aastal me laulamegi. Ma ei tea veel, kus me seda korraldame, aga laulame.

Tulevik on just niisugune, nagu ta on nendesse väikestesse poistesse ja tüdrukutesse idanema pandud, kes täna vaatavad pealt, jooksevad ees, küsivad, püüavad kätt raputada ja 10–20 aasta pärast juba kujundavad meie elu, ehitavad maju, rajavad uusi tänavaid, lähevad kaitseväkke või muul kombel riiki teenima.

Ma mõtlen, et kodukaunistamine ei ole mitte riigi töö, see ei ole mitte kampaania, see on midagi, millega me kõigepealt kaunistame iseenda elu, iseenda perekonda. See on midagi, mis loob tugeva aluspõhja tugevale perekonnale.

Tugev perekond hoiab oma kodu mitte sellepärast, et kodu on nii- ja niipalju maksma läinud, vaid sellepärast, et ta teab, kui palju tööd on ühte või teise seina pandud, kui palju vaeva on põõsa istutamisel, puu istutamisel nähtud. Kui palju muru tahab kastmist, enne kui ta juured alla võtab. Kui palju tuleb rohida selleks, et lillel oleks ruumi õitseda ja hingata. Ja see käib ju kogu riigi kohta.

Ega riik ei olegi midagi muud kui suur viinamarjakobar Eesti kodusid. Kui me hoiame puhtana Eesti kodu, siis me hoiame puhtana ka Eesti riigi. Ja ma mõtlen seda praegu ka kõige üldisemalt. Me hoiame ta puhtana korruptsioonist ja laiskusest ja harjumusest lükata kõik toimetamised homse varna. Kõik need vanasõnad on ju olemas.

Tänasel ilusal jaanilaupäeval on tuhat vimplit määratud tuhandele perele tunnustuseks kodu korrastamise ja kodu hoidmise eest. Vimpli ja lipu vahel on vahe. Vimpel on perekonnamärk ja vimpli kasutamise te määrate ise. Eesti Vabariigi lipp on me riigilipp, teda hoitakse mastis päikesetõusust päikeseloojanguni. Vaid ükskord aastas kogu öö, öö ja päeva, ja see ongi, nagu teate, jaanilaupäeval. Ja ma mäletan siiamaani, kui hea meel mul oli, kui ühel koosolekul ütlesin ma just selle lause, see pandi kirja ja see jääbki nüüd kirja. Vimpel ei asenda lippu, tänasel päeval kõik need, kes on endale püstitanud lipumasti, tõmbavad masti loomulikult Eesti Vabariigi lipu. Homme õhtul tõmmake vimpel masti.

On juhtunud midagi ebatavalist. Kaunima kodu auhinna on saanud üks väike küla. Ja see on Turbuneeme küla Harjumaal. Igal hommikul käivad Turbuneeme perenaised küla läbi ja vaatavad, et kuskil prahti ei vedeleks. See ei ole suur töö. Võib-olla see ei olegi töö.

Mul on see praegu harjumus, et oma aias ma tõstan suitsukoni üles ja pistan taskusse. Tehkem nii, et meil kõigil oleks harjumus mitte midagi vedelema jätta. Ja Eestimaa on mauhti puhas!

Ja muidugi lähen ma sinna külla ja ma tahaksin igale perenaisele midagi öelda, aga ma ei tea veel mida. Arvatavasti lihtsalt aitäh selle eest, et nad on osanud olla ülejäänud Eestile eeskujuks. Ei midagi rohkemat.

Vabariigi Presidendi kõnest kodukaunistamise auhindade üleandmisel Haapsalus 23. juunil 2000