ELU

---

Läti käsi käib Eesti moodi | Keskaegsed eurokeskused Kärknas ja Padisel | Arvuti aitab eakaid abistada

Läti käsi käib Eesti moodi

VIIO AITSAM

Kui meie toonekured alles üksinda pesas seistes lõunast naispooli järele ootasid, olid Lätis paarilised juba kohal ja koos.

Autoaknast oli näha, et mida lähemale Riiale, seda enam puude pungad lahti lähevad, ja kohapeal oli kastanipung nagu mehe rusikas.

“Me teame, et teil on mõni kraad külmem ilm,” ütles lätlanna Anita. Siiski oli enne neile kui meile kätte jõudnud soojalaine lätlastelegi uudis. Ja narkomaanidel oli mõnus keset Riia linna rohelisel murul külitada, siniliiliate väli silme ees.

Lammutavad ja ehitavad

Lätlased lammutavad ja ehitavad Riia linna. Vanalinn oli täis raha kasseerivate liikluspolitseinike punaseid tõkkepuid ja tellinguid. Või haigutasid mõne nõukogudeaegse ehitise aknad, ja kaabitud seinad ennustasid, et lammutustöö tuleb.

Määrdunud seinte kõrval ilutses nikerdiste ja nakerdistega ehitud punastest tellistest, 1941 puruks pommitatud kaupmeeste gildi hoone teisik, katus kuldseid tuulelippe täis.

“Ka punaste küttide muuseum taheti kõrvalt maha lõhkuda, aga venelased ei lasknud,” ütles Anita.

Must sünge madal kastehitis litsub tornikestega hansamajale ligi, kuid venelasi ei märganud. Ka Lenini sünnipäev, mida Riia linna venelased tavapäraselt igal aastal tähistavad, polnud veel kätte jõudnud.

Peaaegu miljonilinn

Teisal on suurel, turvalintidega muust ilmast eraldatud väljakul kolm suurt klaasist püramiidi, liiva- ja kruusahunnikud ning masinad. “Ka selle autode maa-aluse parkla pärast käis pikk vaidlus, aga nüüd kiirustavad, et suveks valmis saada,” rääkis Anita. Püramiidid on maa-aluse parkla sissepääsud.

“Pliis ja pliis,” ütles viisakalt vene trahteri tumepunasesse siidsärki riietatud poiss ja tõi lauale pannkoogid vaarikamoosiga. Ainult 1,40 pluss 30 santiimi kohvi eest. Kahe arve tuli kokku 2,25 latti ehk kusagil 70 krooni ringis.

Väikesed ümmargused punaste roosidega samovarid iga laua peal, savist kuked. “Što, što,” ehmatas poiss kogemata üteldud saksakeelse väljendi peale.

Kui väljusime, astus temagi uksest tänavale, toetas selja vastu uksepiita ja pani käed vene särgi rinna peale risti. Kõrval seisis keldribaari uksel tume tüdruk, kaks tänavat edasi jaapanlane Jaapani restorani Sumo ukse kõrval. Hiina restorani uksele ei ilmunud kedagi, aga seal süüdati õhtul elava tule tõrvikud, teine teisel pool ust.

“Peaaegu pool lätimaalastest elab Riias ja siin on inimesi ligi miljon,” valgustas Anita. Tipptunnil autod ei sõitnud, vaid nihkusid. Õhtul olid aga tänavakohvikud rahvast täis. Hiljuti Vilniuses käinud Anita teadis, et Leedu pealinlased sulguvad kodudesse juba kell kaheksa.

Riia vanalinn hakkas alles siis pulbitsema sumedast, vähemalt väliselt turvalisena mõjuvast ööelust. Igal kõrtsil omad helid, kuid üle kõige kostis tänavamuusiku saksofonimeloodia kusagil kõrgete hoonete vahel.

Valmiera ööbikud

Metsavahel oli paiku, kus puude all vaid kollaste ja valgete ülaste meri. Kuumalainesse sattunud maa õhkas ja lõhnas ning ühel põllul töötas isegi roomiktraktor. Kitsed ja lambad olid välja lastud, kuid lehmakarjasid polnud vähemalt suurelt teelt näha.

Läti teeäärsetes külades ääristab teid ja krunte silmatorkavalt palju pöetud puude alleesid. Kindlasti oli seal pärnasid ja pajusid, paks tüvetüüakas all ja hulgaliselt harali võrseid sealt välja upitamas. Paljud lätlased on hiljuti pügamisega ametis olnud.

“Kuidas ma saan siin arvuti taga istuda, kui õues laulavad ööbikud,” ohkas metsamees Ingus Valmiera lähistel metskonnas oma lageda töölaua taga. Ta akende alt voolab läbi Gauja, Läti poeetide enim ülistatud jõgi. “Seda mööda pääseb ka Eestisse,” oli pikaripsmeline Ingus viisakas.

Gauja meeldib peale romantiliste lätlaste ka kobrastele. “Lätis pole maaperet, kes kobrast ei kiru,” ütles Anita ühe oma paljudest ütlemistest, mis kõik kinnitasid, kui sarnastes oludes me tegelikult siin- ja sealpool piiri elame.

“Mina tahtsin ükskord jalgrattaga Munamäele minna. Eksisin teelt ja proovisin ühelt umbes 40aastaselt mehelt vene keeles teed küsida. Ta ei teinud minust väljagi,” jutustas Ingus.

“Eestlased on uhked, suhtlevad sinuga siis, kui tingimata tarvis, aga vene keele peale ei pruugi nad vastata,” kirjeldas ta lätlaste teadmisi eestlaste kohta.

Meie Riia hotellis võeti meid vastu inglise või vene keeles, kuid söögikohtade menüüd olid väheste eranditega vaid läti ja inglise keeles. “Pankukas”, “saldejums” ja “kahvija” olid üksikud tuttavlikud sõnad riialaste söögikaardil.

Hotelli õhtune administraator naeratas vene keele peale, inglise või saksa keelele reageeris aga kohe. “See oli võibolla mõni välislätlane,” olid Ingus ja Anita veendunud ja ei lasknud jutukski tulla, et eestlastele on hoopis nendest jäänud vene keele põlgajate mulje.

Eestlased ja lätlased

“Noh, ühte anekdooti olen ma kuulnud,” nõustus Ingus pika pinnimise peale edastama, mida lätlased omavahel eestlastest räägivad:

“Kord läks eestlane koos kahe pojaga mööda teed. Üks jänes jooksis üle tee. Kui pool tundi oli möödunud, ütles üks poegadest: üks jänes läks üle tee. Möödus veel pool tundi, kui teine poeg vastas: see polnud jänes, vaid orav. Kõndisid aga edasi ja siis umbes poole tunni pärast võttis isa poegi õpetada: ärge te riidu minge, mu tulised pojad.”

Mõned lätlased kutsuvad eestlasi “kurratiteks” või “eestipoisteks”. Meie analoog põhjanaabrite soomlastega sundis mõtlema, et vahest pole me siiski nii lihtsalt pääsenud.

“Tegelikult teame me üksteisest nii vähe, me ei tunne eestlasi ega teie meid,” muutus Ingus tõsisemaks. “Ilma teieta poleks aga võibolla Läti vabariiki olnudki. Teie tulite meile ju Vabadussõjas appi.”

Inguse teada kinkis Läti Eestile vabaduse eest Ruhnu saare ja Valga linna. Talle endale meeldivad väga Saaremaa ja Hiiumaa. “Oh, oleks Lätil üksainuski saar,” kahetses Ingus siiralt, ent Ruhnut tagasi ei tahtnud. (Eesti allikad ei kinnita Ruhnu saare kinkimist, Olev Remsu järgi kuulus Ruhnu 1944. aastani de jure hoopis Rootsi alla.)

Ta kaotaks aga ära Eesti–Läti piiri ja kaitseks pigem tugevamini Venemaa piiri. “Läti piirivalve võiks tegelikult kohe lõpetada, sest teie piirivalve valvab piiri nii hoolega,” rääkis Ingus. “Ükskord ajasid meie jahimehed hunti taga, kuid hunt jooksis üle piiri Eestisse. Mehed mõtlesid, et mis siis ikka, hunt tuleb kätte saada, ja läksid loomale järele. Kohe olid Eesti piirivalvurid püssidega vastas. Vähe puudus, et mehed oleks Pärnu viidud ja pokri pandud,” jutustas Ingus.

“Kust õieti lätlased tulnud on?”

Anita pakkus versiooni suurest paugust, mis rahvad liikuma pani. “Lätlaste sugulasi olevat Indias. Me oleme koos leedulastega baltlased, aga arengus on olnud erinevusi, kuna leedulased tegutsesid Poolaga koos. Keeled on siiski sugulased. Näiteks “tere” on leedu keeles “labas dienas”, kuid läti keeles “lapdien”. See näitab, et leedu keel on arhailisem,”
seletas ta.

Äri tsepeliinikuurides

Lätlased muretsevad oma maaelu hääbumise pärast, aga Riia turuhooned, vanad tsepeliiniangaarid olid äärest ääreni toidukaupa täis. Jäi mulje, et kogu Lätimaa toiduainetootjad loodavad riialaste ostuvõimele.

Lätis on kombeks, et tootjad ise turul ei müü. Nad toovad varahommikul oma kaubad ära ja annavad müüjatele üle. Süsteem peegeldus nende inimeste nägudes, kes olid peaaegu mattunud kala-, liha-, juustu-, leiva- jne kuhilatesse.

“Kust teie kala toodud on?” Müüja, keda ümbritsesid räimed, ahvenad, latikad, elus ja eluta karpkalad, kehitas aga õlgu ja ütles, et tema seda küll ei tea. Ta oli aga valmis väikese kahvaga eluskalabasseinist välja püüdma veel kotiski hingeldava kala.

Meemüüja seevastu teadis mesilastepidaja nimegi, mille ta muidugi võis ka purgisiltidelt selgeks õppida: “Spodra Krinpenga Tukumsi rajoonist.”

Talumees Janis oli üks väheseid tootjaid, kes ise seisis oma meetripikkuse leti taga. “See meeter müügipinda läheb mulle kuus 56 latti maksma. Ma pean maksma turulaboris, sertifikaadi eest, auto parkimise eest jne. Kokku maksan turuomanikele ja riigile 108 latti kuus.”

Meeter turuletti maksab neli latti rohkem kui on Läti pensioni ülemmäär. Janise meelest on taksid liiga kõrged. Teine häda on muidugi see, et Läti riigijuhid ei oska ausalt töötada.

Ta ütles, et elab pealinnast õnneks vaid 16 km kaugusel. Elaks ta riigi teises otsas, oleks turgu raske leida ja kurgi-, peedi- või sibulakasvatus kaotaks mõtte.

Lõuna-Läti Bauska linnas, kes nimetab end reklaamtrükistes väravaks Kesk-Euroopasse, pakkus toidukaupluse müüja end vilunult läti eri sorti karamelle kokku kaaluma. Väikese tööstuskaupade poe müüja nägu läks aga küsimuse peale, kas kaupluses ka mingit Läti kaupa on, pilve. Naine jalutas tükk aega riiulite vahel ja avastas lõpuks kahte sorti Riia kreemi.

Justkui Eesti ajalehest

“Muidugi on meil jutuks haldusreform,” naeris Anita, kui ühes teeäärses söögimajas lõunat sõime. “Eriti armastas reformist rääkida eelmine peaminister Andris Škele.” Lätlastel olevat kombeks ütelda, et kogu maa tuleb jagada kaheks ja teha kaks haldusüksust – paremkalda Daugava ja vasakkalda Daugava. Tuttav tunne tuli, kui Anita vahendas Škele põhjendusi, et reformi on vaja ELile, kes muidu Lätile raha ei anna. “Omavalitsuste liitmised ei käi nii lihtsalt. Läti teed on kehvad, väga paljud neist nii viletsad, et autoga igal ajal läbi ei pääsegi. Samuti on telefonside kehv. Niisugustes oludes pole võimalik igale poole arvutisidet sisse seada,” rääkis Anita, nagu loeks mõnda Eesti ajalehte.

Uus peaministrikandidaat, Riia linnapea Andris Berzinz on Anita sõnul aus ja õiglane mees ning hea peremees. Vähemalt selleks pühapäevaks polnud president Vaira Vike-Freiberga aga Seimi ja Berzinši erakonna Rahva Tee meelehärmiks veel uut peaministrit ametisse nimetanud.

Läti populaarne president istus 19. aprilli õhtul Riia Ooperi- ja Balletiteatri looþis. Ta võibolla ei teadnud, et isegi Läti talumeeste õiguste eest võitleja ja protestiürituste korraldaja Janis Kirkils on tema kindel toetaja. “President on meie poolt. Tema näeb, kuhu me jõudnud oleme ja kui korrumpeerunud meie valitsus on,” oli Kirkils veendunud.

Ooperiteatris esietendus aga Lätimaa Koidula ehk Elza Rosenbergi (kirjanikunimi Aspazija) elu ainetel lavastatud ballett “Hõbedane sall”. Peaosatäitja Egle Spokaite sai ovatsioone, mis ähvardasid teat- risaalilt lae viia. Rahvalik ja rahvuslik avab lätlase hingeväravaid.

Keskaegsed eurokeskused Kärknas ja Padisel

ANNELI SIHVART

Meie ajalooõpikutest on puudu üks tähtis peatükk, kinnitab teoloogiadoktor Vello Salo. Puuduva peatüki pealkiri peaks olema “Kloostrid” või “Munklus”.

Keskaegses Euroopas oli tuhandeid kloostreid ning kümneid mungaordusid. Mitmed neist jõudsid ka Eestisse.

Dominiiklastest ja frantsisklastest kerjusmungad liikusid inimeste seas ringi, ristisid, laulatasid ja õpetasid rahvast. Ehk küll missat peeti isegi rehe all tavapäraselt ladina keeles, jutlustati ometi eesti keeles. Teoloogiadoktor Vello Salo kinnitust mööda on säilinud koguni üks dokument, mis tõendab, et Viljandi frantsisklaste kloostrisse ei võetud ühte venda seepärast vastu, et ta ei osanud eesti keelt.

Jesuiidid panid aluse lõunaeestikeelsele kiriklikule kirjandusele ning ilmselt ka lõunaeesti kirjakeelele. 1585–1623 andsid jesuiidid välja vähemalt kolm lõunaeestikeelset raamatut, millest on tänaseni säilinud üks.

Teistest mungaordudest varem jõudsid Eestisse aga tsistertslased.

Noor vennaskond

“See oli suhteliselt noor vennaskond, mis asutati alles 1098 Prantsusmaal Citeaux’ (ld keeles Cistercium) lähedal,” kõneleb Salo. “Ometi olid nad XIII sajandi alguses, kui sakslased meie maale jõudsid, juba väga kuulsad.”

1224. aastal sai Tartust piiskopilinn. Esimene piiskop Hermann, kes soovis oma misjonialale kloostrit, pöördus sellekohase palvega tsistertslaste poole.

Tsistertslased rajasid Eestisse 1228. aastal Kärkna ja sadakond aastat hiljem Padise kloostri. Kärkna jääb praegusele Tartumaale, Padise Harjumaale. Kärkna kloostri hävitasid venelased Liivi sõja alguses 1558. aastal. Stockholmi arhiivis säilitatakse kloostri viimase abti kirju, mis kõnelevad sellest, et ta küüditati peagi pärast kloostri hävitamist Moskvasse.

Ka Padise klooster hävis 1559. aastal sõjas. Õige pea pärast seda läks Eestimaa katoliikliku Saksa ordu valdusest luterliku Rootsi võimu alla, Liivimaa jäi esialgu katoliikliku Poola valdusesse. XVII sajandil langes ka Liivimaa rootslaste kätte. Katoliiklus keelustati, katoliiklane olemise eest võidi karistada surmanuhtlusega.

Palu, tööta ja loe

Oli üsna tavaline, et just tsistertslasi saadeti kiriku äärealadele. Vennaskonna liikmete ideaaliks oli Jeesus Kristus, kes pühendas elu teiste teenimisele, ei loonud perekonda ega kogunud mingit maist vara. Kiriku äärealadel lootsid vennad vastristitutele head eeskuju andes neile kristliku ühiskonna loomisel toeks ning abiks olla.

Tsistertslased elasid Benedictuse ordureegli Ora et labora! järgi, mis käskis hoolsalt palvetada ja töötada. Kloostris helises ööpäev läbi iga kolme tunni tagant kell, mis kutsus vennad kirikusse. Seal lauldi üheskoos nn tunnipalveid, piibli lauluraamat oli selle tarvis niiviisi lõikudeks jagatud, et igal nädalal lauldi läbi kõik 150 Taaveti psalmi. Tunnipalvesse kuulus muidki pühakirjalugemisi, hümne ja palveid.

Neil tundidel, mis napist uneajast ja palvetamisest üle jäid, tehti tööd aias, põllul või töökodades ning loeti vaimulikku kirjandust. Ilmikmunkadel ehk habemikel vendadel ei olnud kohustust lugema õppida, preestriseisuse kandidaatidel küll.

Pärast lõuna- ja õhtusööki jalutasid mungad siseõuel (ld keeles claustrum – suletud, sellest on tulnud ka eestikeelne sõna ‘klooster’). Kloostri maa-alalt lahkuti väga harva. Ilmikvennad käisid harimas kloostrist kaugemal asuvaid põlde, vaimulikud ümberkaudsetes kogudustes teenimas ja jutlustamas.

Eesti esimene vesiveski

“Kuna tsistertslased olid ühtaegu ettenägelikud ja vähenõudlikud, siis muutusid nende kloostrid peagi n-ö suurpõllumajandusettevõteteks,” räägib Salo. “Oma ülejääke ei investeerinud nad aga kulda ega karda, vaid ostsid hoopis põllumaad lisaks.”

Padise kloostri rekonstrueeritud kirik annab tänapäevani tunnistust tsistertslaste äärmisest lihtsusest. Peaaegu niisamasugused alasti seinad olid sel kirikul ka XIV sajandil.

Iga klooster oli omaette isemajandav üksus. Tsistertslased olid kuulsad kala- ja hobusekasvatajad. Tõenäoliselt olid nad kõige esimesed, kes sel alal Eestis tegutsema hakkasid. Just seepärast asutatigi Kärkna klooster Amme ja Emajõe nurka, et saaks rajada kanalisatsiooniga kalatiikide süsteemi. Nii Kärkna kui Padise kloostri kalakasvatuses oli kasutusel kolme tiigi süsteem. Mungad liha ei söönud, kala seevastu küll.

Euroopa kristlikud kloostrid käisid omavahel tihedalt läbi. Tehnoloogilised uuendused, levisid kiirelt kõigis kloostrites. Salo tähendab muigamisi, et Kärkna klooster oli küllap Eesti esimene eurokeskus.

“Arvan, et Eesti esimene vesiveski ehitati Kärknas,” märgib Salo. “Olen mõnikord katsunud ette kujutada, kuidas Tartu ümbruse talupojad seal vaatamas käisid, et näe, vesi ajab ratast ringi ja seal on veel mingid hammasrattad ja ülekanne (neid sõnu polnud tookord mõistagi olemas) ja kuidagimoodi liigutab see kõik veskikivisid, mis on käsikividest hoopis suuremad... Mis paganama värk see küll on? Ja nad läksid küsima, kas mungad õpetaksid neidki sellist veskit ehitama. Mungad olid aga kõikjal väga lahked õpetama.”

Kindlasti oli seppi ja puuseppi eestlaste seas ennegi. Tsistertslased tõid aga endaga kaasa uued tööriistad ja töövõtted, mida nad meeleldi eestlastelegi õpetasid, parima rootsi ja saksa terase. Seni polnud eestlased müüri ladunud, nüüd õppisid nad sedagi tegema.

Lisaks munkadele töötasid kloostris ka palgatöölised.

“Ma arvan, et nii mõnigi esiti palgatööle tulnud eesti soost sulaspoiss astus hiljem ilmikvennana ordu liikmeks,” on Salo veendunud. “Ta ju nägi, et kloostris oli elu palju põnevam kui külas, seal sai alati midagi huvitavat lisaks õppida.”

Saareke harimatuse meres

“Klooster oli otsekui saareke teadmatuse ja harimatuse meres,” ütleb Salo. “Võin näiteks kihla vedada, et Kärkna kloostris oli Eesti esimene maaraamatukogu. Vennad olid võimelised õpetama ärksamatele maarahva hulgast lugemist, kirjutamist, noodikirjutamist ja laulmist.”

Mungad kraasisid osavalt villa, oskasid lõngast ilusat kangast kududa ja kangale kauneid mustreid trükkida.

Igas kloostris oli üks vend arstiks, tõenäoliselt oli seesama isik asjatundja ka ravimtaimede alal. Kindlasti õpetas ta ka talupoegi ravimtaimi tundma, kuivatama ja neist tinktuure valmistama. Aednik õpetas huvilisi senitundmatuid köögivilju kasvatama.

“Seda kõike, mida mungad õpetasid eesti talumehele, on raske üle väärtustada,” kinnitab Salo. “Nende töö on tänaseni korralikult hindamata ja uurimata.”

Täpselt ei teata veel sedagi, kui palju vendi Kärknas ja Padisel tegutses. Arvatakse, et kummaski kloostris elas 30–40 munka.

“Me teame, et Padise kloostris tapeti Jüriöö mässu ajal 28 munka,” tähendab Salo. “Mõned mungad pääsesid koos kloostriülemaga. Niisiis võis kloostris elada umbes 35 venda.”

XIII sajandil oli tsistertslaste ordul Euroopas umbes 200 kloostrit, mõni aeg hiljem juba 1500. Nende kloostreid imetleti ja jäljendati, kadestati ja püüti hävitada. Siiski leidub maailmas veel 900 aastat hiljem ümmarguselt 170 kloostrit, kus tegutseb ligi 4000 tsistertslast.

Arvuti aitab eakaid abistada

MERIKE PITK

Pärnu, Rapla, Lääne, Hiiu ja Saare maakonna suuremates omavalitsustes saab arvuti abil välja selgitada, millist hooldust ja abi vajavad eakad inimesed.

Tänu arvutiprogrammile “Võimekus” on üheksas omavalitsuses võimalik hinnata vanuri tegevus- ja toimetulekuvõimet. Omavalitsuse sotsiaaltöötaja sisestab iga vanuri kohta koostatud seitsme lehekülje pikkuse ankeetküsitluse andmed arvutisse ja arvutiprogramm näitab ära just selle vanuri tegevusvõime näiteks riietumisel, söömisel, tubade koristamisel jne.

Samal ajal juhib programm tähelepanu vanuri füüsilistele ja psüühilistele iseärasustele ning määrab selle inimese abi vajaduse ja hooldusviisi, temale sobiva elukoha ning abivahendi.

Hädavajalik andmebaas

Omavalitsusse koondub abi vajavate vanainimeste kohta korralik andmebaas, mille alusel saab otsustada, kas on vaja hakata ehitama hooldekodu või suunata rohkem jõudu ökonoomsemale ava- ehk koduhooldusele, kiitsid eelmisel nädalal Kuressaares peetud väljaõppel sotsiaaltöötajad.

Andmebaas annab omavalitsustele tervikliku ülevaate abi vajavatest vanuritest. Seni on saadud selle kohta teavet enamasti naabritelt ja haiglatest.

Arvutiprogrammi ja metoodika “Võimekus” lõid Lääne-Soome maavalitsus ja Turu Ülikooli spetsialistid ning see on kasutusel paljudes omavalitsustes. Eestis katsetati seda metoodikat paar aastat tagasi Saare maakonnas PHARE projekti Saare Training raames eakate inimeste hooldusteenuste vajaduste väljaselgitamisel. Rahapuudusel jäid aga tookord arvutiprogrammid ostmata.

Nüüd õnnestus need programmid hankida Lääne-Eesti regiooni arendamise ehk WED-projekti vanurite hoolekande alaprojektis osalevate maakondade suurematele omavalitsustele. Üks programm koos õppematerjaliga maksab 52 000 kr. Arvutiprogrammid said Pärnu, Rapla, Haapsalu, Kuressaare ja Kärdla linn ning Kehtna, Kaarma, Audru ja Taebla vald.

Hiiumaal analüüsitakse selle projekti raames kõigi üle 75aastaste vanurite toimetulekuvõimet. Selles vanuses inimesi on Hiiumaal kokku kahe tuhande ringis. Hiiu maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna peaspetsialisti Aasa Saarna sõnul saab pärast sellist analüüsi öelda Hiiumaa omavalitsuste liidule täpselt, kui palju raha vajatakse avahoolduseks.

Suuremat rõhku koduhooldusele

Hiiumaa hooldust vajavad vanurid on praegu Tohvri hooldekodus Emmastes, kus pole kõik kohad täidetud. Nii Aasa Saarna kui ka Kärdla linna sotsiaalnõunik Eha Karm leiavad, et rohkem hooldekodusid Hiiumaale vaja ei ole. Kärdla linnast on praegu Tohvri hooldekodus kolm vanurit.

Eha Karmi sõnul tahetaksegi edaspidi panna suuremat rõhku koduhooldusele. Paljud Kärdla vanurid elavad oma majas, kus on vaja kütta ja vett tassida. “Praegu käivad sotsiaaltöötajad neid aitamas kaks korda nädalas, võibolla tulevikus on vaja aga käia näiteks viis korda,” kõneleb Karm.

Eesti sotsiaaltöötajaile programmi kasutamist õpetanud Lääne-Soome maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna eriplaneerija Marja-Leena Kuusisto sõnul on Soomes “Võimekuse” programm kasutusel 1996. aastast.

450st omavalitsusest kasutab seda siiski ainult 30, sest neil on teisigi metoodikaid vanurite toimetuleku hindamiseks. Kuusisto sõnul on Soomes 80–90% üle 75aastastest vanuritest koduhooldusel.

Saare maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja asetäitja Lea Pooli sõnul elab WED projektis osalevas üheksas omavalitsuses üle 70aastastest vanuritest üksinda 35,5%, neist mitmesuguseid hooldusteenuseid saab aga kõigest kümnendik.