Ugala uuslavastusest “Linnapea” saab aimu, et ka ilma igasuguse filosoofiata pole tõesti võimalik sama tänavat kaks korda läbida.
Käes on XXI sajandi esimese kümnendi lõpp. Väike linn keset Eestit, Viljandi tähistab oma 725. sünnipäeva. Vaid mõni kuu tagasi on Eesti ajakirjandus kajanud poplaulukese sõnumist – depressiivsed Eesti väikelinnad. Vaieldakse, otsitakse adressaati. Keegi ei tunnista depressiivsust.
Andres Tabuni linnapea Marfeldt võimuvahetuste keerises. Tabuni osatäitmine saab laval erilise hoo ja on väga võluv, kui ta oma lavalinnas saab mängida nagu väike poiss.
Viljandis saab valmis pärimusmuusika ait. Mõni aeg hiljem peatatakse Ugala teatri remondi- ja ehitusplaanid. Põhjuseks majanduslangus.
Viljandis on Laidoneri ja Lutsu tänav. Viljandi linnal on ajalugu. Viljandi linnal on nüüd ka oma näidend ja on teater, mis selle näidendi märkimisväärselt põnevalt esitab. Tundub, et “Linnapea” lavastus liidab Ugala trupi uude hingamisse.
Teeb oma tahtmist
Mõni aasta tagasi, kui pisikene Rapla veel linn oli, õhutasin koolivennast linnapead suuremalt mõtlema, unistama ja tegutsema. Lugu lõppes sellega, et sõber mul KOKSi (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus) lugeda soovitas. Sellepärast soovitas, et seal midagi sellist kirjas polevat, mida mina linnapea töös ette kujutasin.
Ma saan siinkohal kõigile omavalitsejatele ja volikogulastele, ka oma sõbrale, kes kord oli linnapea, soovitada: minge vaadake Viljandis “Linnapea” etendust. Usun, et te saate vastuseid ja pärast lavastuse vaatamist ei räägi enam sellest, kuidas teilt on otsustamise õigus seaduste ja rahastamisskeemidega käest ära võetud. Meheks ja peaks olemist ei saa keegi kuidagi kelleltki ära võtta, tõsi, selle saab ära anda märkamatult.
Ugalas möödunud laupäeval esietendunud linnamängus ütleb Viljandi kauaaegne sakslasest linnapea Otto von Engelhard (Peeter Jürgens) tulevasele linnapeale August Marfeldtile, pärast nimede eestistamist Maramaale (Andres Tabun), kui too teda linna arengu pidurdamises süüdistab: “Linn on... linn! Ja uskumatult kõrk peab olema inimene, kes arvab, et suudab kuidagi, kellegagi, miskit moodi, teda juhtida, arendada või, hoidku jumal – ära petta! Tema teeb oma tahtmist lõpuks niikuinii ja sina võid teda vaid hoida, võid isegi armastada, tal ükskõik!” Aasta, kui need sõnad öeldakse, on näidendis 1918.
Ugala uuslavastuses on stseene, mis justkui võiks uhkeid mulke vihastada, võiks sülitama panna, et see ei ole nii, see oli teisiti. Aga kes teab. Siiski on ajalooline fakt, et Viljandi legendaarseim, pärast etendust seda enam, linnapea August Maramaa polnud juurtelt mulk.
Suumanni näidendis ja Ugala lavastuses on tähenduslikkust küllaga. On inglid, on sõnumitooja, on paadimees. On saksa väejuht, kes saksa keelelt lobedalt Võru murdele üle läheb, paruni poeg, on kommuniste ja sotsialiste. On koor, keda tuleks kiita eraldi, nii täpselt on see mängima saadud.
Koor on vaatamis- ja kuulamisväärsus omaette, on kord hall mass, kes lööb verejanuselt risti kelle tahes, siis jälle eri näoga inimeste, isiksuste meelsuse kandja.
Linna silmad põlevad öös
Ugala laval on kõik natuke vanaaegse teatri komponendid, mis koos toimides teevad etenduse heaks. On pöördlava, uhke valgus, laval sajab lund kui vaja... ja tähed säravad.
Lavale on ehitatud põlvekõrgune äratuntav Viljandi linn, mis öösiti akendes tuled süütab, seesama linn, kus volikogulased linnapead poliitiliselt kotti ajavad ja kui vaja, talle halleluujat laulavad. Lavastaja kiituseks peab ütlema, et poliitilistele sarnasustele siis ja praegu ei ole näpuga näidatud – kes ära tunneb, tunneb, kes mitte, sellel on ikkagi huvitav.
Lavastaja Andres Lepik on teatri meeskonna, lavataguse ja -pealse tuntavalt ühe mütsi alla saanud. Lepik on suure lava võimalusi hästi tundev lavastaja ja seda ta ses lavastuses ka meisterlikult näitab.
Primitiivmaailmast lahti
TOOMAS SUUMANN, mis näidend on mulkidele kirjutatud “Linnapea”?
Pealkiri on teatri poolt. Nõnda nad soovisid ja mul polnud põhjust neid takistada. Näidendi tööpealkiri on “August Marfeldti müsteerium”, selle nime all ma teda kirjutasin.
Otsisin teksti vormi kaua. Kui lõpuks müsteeriumini jõudsin, siis hakkas ta end kirjutama. Müsteerium on parajalt segane ja hämar väljend, seisund... Ei lase peategelasel oma olukordi, tegemisi ja tegemata jätmisi üheselt ja otse võtta.
Müsteerium eeldab (minu jaoks vähemasti) arusaamatuid sekkumisi seal- ja teispoolsusest, ootamatult teatraalseid rütmimuutusi, kummitavaid mineviku- ja tulevikuvarjusid, müsteerium (jällegi minu jaoks) võimaldab loogilisest primitiivmaailmast (mida me inimestena sõnus ja mõtteis aina toodame) lahti öelda või hetkekski mööda vaadata.
Too igapäevane loogilisus võib ju kõigiti turvaline ja ettemääratud või siis läbinisti tõene lugu olla, aga ta on ka võrdlemisi igav lugu.
Pean silmas just nimelt igavat lugu ja mitte inimese elukäiku. Loo huvides tuli vormimüstikat harrastama hakata, mis parata...
Mida sa mõtlesid, kui kirjutasid teksti sisse lause, et sama tänavat pidi kaks korda ei kõnni?
See on ju küll laen, pisut teisendatud kujul, aga ikkagi...
Samast jõest kaks korda läbi ei lähe, vesi voolab, eks ole. Samamoodi on tänavaga, muidugi eeldusel, et seal hingestatust, elus olemist silmas peetakse, ja küllap Linnapea oma Linna just nõndamoodi ka tundis ja nägi.
Aeg muudab ruumi, ruum aega, mõlemad koos inimest. Ainus hetk võib muuta kogemust ja arusaamist kuni absurdini, kord muutub tänav, siis jälle sa ise...
Ka ilma igasuguse filosoofiata polegi tõesti võimalik sama tänavat kaks korda läbida.
