| Kolm lugu sellest, kuidas Eestis läks võim liiga ruttu parteide kätte, mille tagajärjel meie riiki juhivad emotsioonid ning rahakoti kallal toimetavad partokraadid. |
|
| |
| Ühiskonnauurija Andrus Ristkok räägib vana aja tarkadest (nõidadest), kes läksid metsa elama, kui keegi neid enam ei kuulanud. Tegid suu lahti vaid siis, kui ekstra tuldi nõu küsima. | |  |
|
| |
| Ristkok ei ütle, et tal sellega seost oleks. Aga paralleel on silmatorkav: me kohtume Villevere küla taga metsas ja meiegi ühiskonnas pole enam kombeks kuulata – igaüks tahab ise tark olla. |
|
| |
|
| |
Esimene jutt. Emotsioonid juhivad riiki
Andrus Ristkok, mis võib juhtuda, kui inimesed ei oska enam oma tarkasid kuulata? |
|
| |
| Nad hakkavad üha sagedamini üllatuma ootamatustest. Näiteks kliimamuutused. Nelikümmend aastat tagasi oli teada, et kliima muutub. Nüüd näeme, et teadlaste toonased ennustused on osutunud õigeks – kõige markantsemad muutused ilmnevad just siin, meie laiustel. |
|
| |
| Põllu- ja metsamehed oleks võinud aastakümneid tagasi hakata selleks valmistuma. Meil hoopis hüüavad kõik igal teisel sügisel appi, et oh torm, oh üleujutus, oh talve ei ole ja loomad kas surevad välja või paljunevad üle. Igal aastal üllatus! |
|
| |
| Keegi ei tee järeldusi ja keegi ei kavanda kaugemaid käike ette. |
|
| |
| Me hoopis laiendame kaitsealasid – paneme looduse n-ö purki seisma, arvestamata, et homme on sel alal kliimamuutuste tõttu võib-olla hoopis uued liigid. |
|
| |
| Mulle tundub, et kaitsealade laiendamine on mingi omaette meeleheitlik reaktsioon siinsetele erastamismetsikustele. |
|
| |
Brüsseli silmis oleme looduskaitsega heas kirjas. Kas mõte kaugemale on läinudki?
Otsused võivad olla sündinud paljude tegurite kokkulangemisel, aga alati mõjutab neid ka nii-öelda pinna all olev hoovus. Näiteks meie fosforiidisõja aegne tunne, et nüüd on kodumaal lõpp – see kaevatakse läbi. See tunne surus inimestes 50 aastat sisse istutatud hirmu alla ja pani nad liikuma. Muud asjad tulid soodsalt juurde. |
|
| |
| Üksi perestroika poleks meid võib-olla päästnud, aga just see pinnaalune ärritaja pani ka iga viimase kui mühaka kodumaa eest võitlema. |
|
| |
Kuidas erastamine sai sinna aluskihtidesse sama võimsa paugu panna?
Faktid ei pruugi seda kinnitada, aga hirmud olid ju küll, et kõik metsad raiutakse maha ja kõik rannajoon müüakse välismaalastele. Mingil määral see ka ilmnes. Kindlasti puhuti asi ka üles, ent see tekitas tundeid ja hoiakuid, ka ametnikes. Seda enam poliitikutes, kes on emotsionaalsed ja ratsionaalselt ei opereeri. |
|
| |
Nojah, ja kui teaduse poolt ei tule teadmist tegelikkusest, sünnivadki otsused, mis on tehtud emotsioonide najal.
Kõige markantsem ongi praegu meie ühiskonnas see, et räägime infoühiskonnast, aga info hulk juhtimisel järjest kahaneb. Ametkonnad peavad Internetis tuhandeid andmebaase, aga need on omavahel sidustamata ning andmeid keegi ei tõlgenda. |
|
| |
| Alles andmete võrdlemisest sünniks info, mis peaks olema ka riigi juhtimise aluseks. Kuna seda infot pole, tuleb järjest rohkem otsuseid emotsioonide ja mingi kunagise koolitarkuse baasil. |
|
| |
| Eks globaliseerumine toimu ka inimhinges. Meile üritatakse paljusid asju pähe määrida, tehakse ajupesu uuel moel. Näiteks et rahvustel pole vahet, et rahvust pole vajagi. |
|
| |
| Mulle tundub, et eesti sugu on seni selliste asjade suhtes olnud suhteliselt resistentne – peame vastu. Teatud kriitiline hulk eestlasi on alati seda kohta siin hoidma jäänud. |
|
| |
| Võib-olla on nüüdki see kontingent olemas, kes ei lähe siit kuskile ja oskab end kaitsta sopa eest, mis meile ajupesu korras pähe aetakse. |
|
| |
| Mulle tundub, et kui praegu tekiks mingi uus oht, nagu oli fosforiidikaevandus, tuleks osa eestlastest välismaalt kohe tagasi. Kas olen idealist? |
|
| |
| Ma parem ei ütle, mis juhtus Toompeal 1991. aasta augustis, kui oli Moskva putši aeg. Kui palju oli neid, kes oma peresid välismaale korraldasid... |
|
| |
| Aga inimesi on alati igasuguseid, rahvas jagunebki eri gruppidesse. On põrsaid ja idealiste ja missiooniinimesi. Iseasi, kui palju ühte või teist gruppi alles jääb ja kui otsustavaks grupid kujunevad. |
|
| |
| Kunagi saab meie ramm võib-olla ka otsa, aga me ei tea, millal. |
|
| |
| Mulle vahel küll tundub, et äkki see aeg pole kaugel, kui nii edasi läheb. Sest ajupesu, mis praegu käib, on tüki võimsam kui varasemad ja seda istutatakse seestpoolt palju tugevamini kui näiteks omal ajal punast. Meil on suur hulk nii-öelda arvamusliidriks peetavaid inimesi, kes ilmselt pahaaimamatult selle töö ära teevad. Arvan, et kui nad saavad natuke vanemaks, võib neil selle pärast piinlik olla. |
|
| |
| Kõik tegurid uuristavad me olemist praegu rohkem kui varem: demograafilise languse trend, tormituultes loodus, nafta lõppemine maailmas, neegrid Eesti külas... Pluss info puudumine, mis ajab inimesed segadusse. |
|
| |
Mida me selle vastu teha saame?
Vanasti õpetasid inimesi keerulistes olukordades targad, need nõiad, kes teadsid, kuidas asjad juhtuvad, oskasid süsteemselt mõelda ja mõtlesid ette. Selliseid inimesi on kindlasti ka praegu, aga raske on neid üles leida. Kõnevaht peidab. |
|
| |
Kas nutta taga vanu aegu või leppida olukorraga?
Mulle tundub, et kohanemine on olnud meie olemasolu võti läbi aegade. Iseküsimus, kui targalt seda teeme, sest kohanedes võib mõnest asjast ka lootusetult ilma jääda. |
|
| |
| Kõige tähtsamad väärtused õnnestub ehk säilitada. Vastu hakata ei ole küll mõtet, sest kõik jõud meie vastas on niivõrd suured. |
|
| |
| Teine jutt. Partokraadid riigi rahakoti kallal |
|
| |
| Meil käib nii: maavalitsustelt võetakse otsustamisõigus ära ja siis varsti imestatakse, et oh, nad ei otsustagi midagi, vaja nad ära kaotada. Kas niisugused käigud sõltuvad globaalsetest mõjuritest või on see kohalik lollus? |
|
| |
| On kohalik, aga ka globaalne selles mõttes, et kui meil algas riigi uuesti üles ehitamine, oli kogu ühiskonnateadlik ettevalmistus kasin. Väga palju üritati malli võtta väljastpoolt. Selles usinas tegevuses unustati, et võiks ka mõtelda, miks on mõnes muus riigis seadused just sellised, nagu need on. |
|
| |
| Arvan, et kopeerimine ongi see, mis kõige rohkem kahju teeb. Ikka käib asi nii, et Rootsis on suured vallad, teeme meie ka, sest vaata, kui hästi nad elavad. |
|
| |
| Kui meil valdade liitmise jutt algas, hakkasid soomlased just osavaldasid tegema, sest nad olid aru saanud, et suure valla tasemelt juhtimine jääb paikadest liiga kaugele. |
|
| |
Kas Eestis võiks ka juhtuda, et julgetakse eelmise otsusega tehtud vigu tunnistada?
Mingi trend ju on, et üritatakse midagi parandada maakondades. On leitud, et omavalitsusliitudele tuleb anda roll, mis enne oli maavalitsustel. |
|
| |
| Samas käivad edasi liitmised ja võimu tsentraliseerimine, mis lähtub Toompealt. Aga see on üldisem nähtus. |
|
| |
| Arvan, et meil ei õnnestu kahetasandilist omavalitsust taastada just sel põhjusel, et Toompea sellega ei nõustuks. Ressurss ju kohe hajuks – neile jääks jagamiseks hoopis vähem. Mida väiksem võimulolijate hulk – Eestis ongi see väike –, seda tugevam on tung tippu koondatud ühisraha üle omapead otsustada. |
|
| |
Kuidas oleks võimalik seda tungi lõhkuda?
Võib-olla koguneb ajapikku mingi grupeering sõnakaid ja visasid, kellele võimu omavolist villand, ehk siis... Aga praegu on meil ikkagi diktatuur. |
|
| |
| On küll nii, et igaüks võib rääkida, mida tahab, teda ei panda vangi. Aga see, kuidas igaühe vajaduste järgi demokraatlikult riiki juhtida, ei huvita kedagi. |
|
| |
Kelle diktatuur see siis on?
Partei diktatuur, partokraatia. Pole vahet, kas riiki juhib üks või viis parteid, diktatuur on see ikka. Partei dikteerib ja neid ei huvita, mida elanikud vajavad. Mis siis, et elanikkond neid valib. Elanikud isegi ei saa otsustada, keda valivad, sest valiminegi on partokraatlik. |
|
| |
| Põhimõtteliselt pole vahet nõukogudeaegsel ja praegusel juhtimissüsteemil. Tase on nii palju kõrgem ja riik avatum, et kõik ei paista enam lihtsalt nii hästi välja. |
|
| |
Kas siinne parteiline diktatuur on nähtus, mis mõjutatud globaalsetest asjadest või on see kohalik lollus?
Nii ja naa. Taas on otsitud mujalt eeskujusid ja ka vabandusi, et neil seal on ju samamoodi. Ongi samamoodi Taanis, Rootsis, Soomes või Suurbritannias, kus ka süveneb diktatuur. Nemadki nimetavad seda demokraatiaks. |
|
| |
| Aga vahe on selles, et nendes maades on sotsioloogilises mõistes demokraatlik korraldus nii kaua eksisteerinud, et seal on olemas ühiskonnasisene iseregulatsioon. Partei diktatuur on ohjeldatud avaliku arvamuse ja nende mehhanismidega, mida meil ei ole tekkinud. Meil pole see saanudki tekkida, sest oleme ainult 17 aastat seda riiki ehitanud. |
|
| |
Nii ei tohiks ju olla.
Jah. Aga mida teed selle vastu? Arvan, et tuleb otsida järgmisi ja järgmisi võimalusi, kuidas võimulolijaid rahva vajadusi arvestama panna. Või oodata, kuni inimesed targemaks saavad või ise kogevad... Kahjuks ongi nii, et peab kõik ise läbi käima, sest keegi ei kuula ju teisi. |
|
| |
| Kõik, mida ennustasime, kui 1990 tegime oma sotsioloogidega põhiseaduse analüüsi ja kriitikat, ongi nii läinud. Toona kõik vaidlesid vastu, et oh mis me põhiseadusest ringi teeme, on ühiskondlik kokkulepe ja kiire! |
|
| |
Kas tooksite mõne näite põhiseaduse asjus?
Meie põhiseaduses pole öeldud, et Eesti on rahvusriik. Preambulis on, aga see ei ole kohustav säte. Nüüd ongi nii, et mitte mingit põhjendust pole ühelgi ministril teha midagi ainult Eesti rahva jaoks. Ta ei saa öelda, et me ei saa seda ja seda sätet rakendada, kuna meie põhiseadus seda ei luba. |
|
| |
| Teine asi on Riigikogu korraldus – Riigikogu liige on põhiseaduses vabastatud vastutusest valija ees. Seda põhjendati teiste riikide põhiseadustega, kus nii ongi kirjas. Aga igas riigis on neil sätetel omad põhjused. |
|
| |
| Kuna põhiseadus ei näe ette ka riigi juhtimisorganeile funktsioone, mida nad peavad tagama, üritasin omal ajal võidelda, et need kirjutataks valitsuse seadusesse. Juristid leidsid, et see oleks vastuolus põhiseadusega... Nii ongi, et iga minister võib teha, mida heaks arvab. |
|
| |
| Ükskõik mis asutuse või organisatsiooni põhimäärusest leiad ikka vaid, millega tegeldakse. Ei ole aga seda, kas kaasneb ka mingeid kohustusi ja kas tegelemisest midagi johtub. Et riigi juhtimisel pole kusagil sõnastatud mitte ühtegi kohustust, on superlapsus. |
|
| |
| Kõrge ametnik, keda ametlik tööjuhend tulemusteks ei kohusta, hakkab teatud olukordades käituma põhimõttel “oma särk on kõige lähemal”. See on inimlik – igas inimeses olev motivatsiooni aluspõhi, mis käivitub kriitilises olukorras. Aga kui nii hakkavad käituma inimesed, kes on pandud teiste elu korraldama, on see ühiskonnale ohtlik. |
|
| |
| Kolmas jutt. Parajalt lapsi maantee ääres |
|
| |
Kas on võimalik kuidagi peatada maapiirkondade tühjenemist?
Arvan, et ei ole – see on trend. Inimest tõmbab sinna, kus saab kergemini ja kiiremini mingeid asju, et elada nagu pildiraamatus. Selle vastu ei saa. |
|
| |
| Aga kui me tahaksime, et kogu Eestis elu käiks ja maa tühjaks ei jääks, tuleks luua tingimused, et inimesed, kes on oma mujale mineku kogemused kätte saanud ja pettunud, saaksid tagasi tulla. On vaja tingimusi, et ka maal oleks võimalik inimväärselt elada. |
|
| |
Nagu aru saan, pole Eesti riigis kedagi, kelle kohustus oleks seista selle eest, et need tingimused oleksid loodud.
Ega ei ole jah. Ja inimestele hädavajalike tingimuste loomisega tegeldakse nagu muuhulgas. Regionaalpoliitika on kuidagi kampaanialik. On Euroliidu poliitika ja Eesti riik on sunnitud sellega kaasa minema, kuigi Toompeal võib-olla ei peeta seda üldse tähtsaks. |
|
| |
| Näiteks olevat Eesti Energial sel aastal raha, et viimased elektrita majapidamised Eestis saaks elektri. Ilmselt võidakse muidu Brüsselist meie valitsusele ette heita, et pole ikka õige, kui XXI sajandil pole mõnes talus elektrit. Meie riigijuhtimiskorraldus selleks ei kohusta. |
|
| |
Kuidas peaks olema?
Riik peab tagama inimgruppidele tingimused, mis on neile gruppidele eluks vajalikud ja mille loomine pole inimestele endile jõukohane. |
|
| |
| Need grupid on ka maal piirkonniti väga erinevad. Tegelik regionaalpoliitika tähendab, et meil peaks olema teada, mida on ühes või teises piirkonnas vaja teha. Sellist ülevaadet ei ole praegu Eestis kellelgi. |
|
| |
Kas kusagil on üldse päris demokraatia veel alles?
Võib-olla Šveitsis. Tundub, et seal kantonid domineerivad föderaalvalitsuse üle. |
|
| |
| Võimalik, et on ka Suurbritannias, mis on küll kapitalistliku turumajanduse stressi all elanud, aga riigi juhtimistavad on juba 200 aastat suunatud elanikega arvestamisele. Sealse võimu voli pole nii suur ja vähemalt igal parteil on instituut, mis uurib elektoraadi vajadusi – valimisprogrammid põhinevad vähemalt mingilgi adekvaatsel infol. |
|
| |
| Meie parteidel pole sellist mehhanismi, ükski infosüsteem ei varusta juhte infoga, mis räägiks, mida tegelikult inimestel vaja on, mismoodi korraldada, mis vahendid selleks olemas on. |
|
| |
| Meil arvatakse, et piisab, kui minister saab korra Haapsallu või Pärnu, vaatab kahele poole teed, et ahhaa, siin on harvemini majad, siin on rohkem maju, siin lapsed jooksevad üle tee... Ja siis pärast otsustab Tallinnas selle järgi, et näe, seal oli lapsi päris tublisti. |
|
| |
| Siis demograafid ütlevad, et jah, üldine trend on selline. Tegelikult on erinevused piirkondade vahel väga suured juba ühes maakonnaski. Keskmine on tähtis küll, aga riiki keskmiste järgi juhtida ei saa. |
|
| |
Mis lootusi meil on?
Kui asjad on sassis, siis ikka tuleb ka settimise ja selginemise aeg. Aga ühiskonna arengus võtab see kõik kahjuks väga pikalt aega, terve põlvkonna või rohkem, sest ühiskond on ikkagi pikaldane süsteem. |
|
| |
| Sellepärast on eriti kurb vaadata, kui satutakse Toompeale ja kukutakse seal lõhkuma. Kohe vaja vana kaev täis sülitada. Iga vea käes ühiskond kannatab, kõik vead on fataalsed ja tohutult kallid. |
|
| |
| See on põhjus, miks vanema demokraatiaga maades satuvad parlamenti eakamad inimesed ja ministriks üle keskea, elukogenud inimesed. Need ühiskonnad ei võta riski lasta tuulepeadel endaga katseid korraldada. |
|
