| Vaikus selles ebamaise arhitektuuriga toas on isegi veidi valus. Nagu ei asukski see hääletus kuulajast väljaspool, vaid kusagil peas. Nagu polekski seda vaikust vaja kõrvadega kuulata, vaid lihtsalt niisama ära tunda. |
|
| |
| Toomas Lõhmustele vatitoa vaikus meeldib. Sellesse saab midagi pista: kruusakrõbina kingataldade all, liiva sahina. Riiulitel (mitte küll vatitoa omadel, niisugusesse ruumi ei tohigi riiuleid panna) on ka hulk kõiksugu valmis helisid, aga tihti põrutab heliotsija mõnda keskaegsesse majja seda õiget uksekriginat püüdma. Või metsa tuule mühinat tabama. Või koguni sohu mõne ehmatava heli järele. | | 
Toomas Lõhmuste väidab, et kunstilisel sõnal võiks raadios rohkem kaalu olla, sest kõiksugust loba ning tühikõma on kogu ilm täis. |
|
| |
| Tõtt-öelda on paljudes kohtades juba ära käinud loodusemees Fred Jüssi. Ning üles võtnud hulga sellist, mida praegu enam tegelikkuses ei kuulegi. |
|
| |
| Toomas Lõhmustel on niisuguste heliotsijate ning -arhiivi üle väga hea meel. Sest heli on raadioteatri selgroog. Või kui luulelisemalt öelda, siis hing. |
|
| |
| Küsimus, milline erinevus on raadioteatril ja päris teatril, solvab Toomas Lõhmustet. “Raadioteater ongi päris teater!” vastab ta. |
|
| |
| Solvumine (kui see ongi solvumine – teatriinimese asi, ta võib ju enda haavatuna tundmist ka edukalt mängida) läheb kiiresti üle. Pealegi saab teatrijuht lüüa trumbina lauale raadio võimsa eelise: ainult kuuldav teater annab fantaasiale võimsa tõuke. See on kuulde mäng. Mäng kuulmismeelele, aga ka kuulmismeelega. |
|
| |
Teater võrdub Lõhmuste + 30
“Kuula ja sa näed!” kõlab raadioteatri loosung. Ning Lõhmuste on selle loosungi veendunud pooldaja. “Tavalises teatris pannakse visuaalne kanal kinni, sest laval toimuv on lihtsalt näha, aga meie avame selle. Igaüks näeb oma pilti! Ning see võimalus on tema enda kõrvade vahel!” |
|
| |
| Raadioteater tõukab kuulajate fantaasiat käima juba aastast 1928 ehk 30 aastat kauem, kui teatri juhataja Lõhmuste siin ilmas üldse elanud on. |
|
| |
| “Väga hea, et teater alles on, see on täiesti eksklusiivne,” kinnitab Lõhmuste, viidates ka teleteatri mitte just kõige optimistlikumale saatusele. |
|
| |
| Aga raadioteatrigi omaaegset hiilgust on aeg räsinud. Kunagise poolesaja uuslavastuse asemel esietendub aastas kümmekond (õnneks on alles varasematel aastatel valminud sajad helipildid). Ajad, mil ühes toas viis re˛issööri kuuldemängude kallal askeldas, on samuti möödanik. Ning kas kuulajaidki, kes tund aega raadio ees paigal maldavad olla, enam nii lihtsalt leiab… |
|
| |
| Kuulajaid siiski leiab. “Seda põlvkonda, kes võtab ette terve kuuldemängu jälgimise, sümfoonia tervikuna kuulamise, filmi lõpuni vaatamise, ikka veel on,” väidab Lõhmuste. “Enne tuleb lihtsalt otsustada, kas tahetakse see elamus enesele pakkuda või mitte.” |
|
| |
Lubada endale elamus või mitte?
Raadioteatri publik pole siiski vaid kodus tugitoolis. |
|
| |
| “Tallinna–Tartu autosõitu mahub üks napilt tunni aja pikkune kuuldemäng või ööülikooli loeng lahedasti ära,” nendib teatrijuht. |
|
| |
| Võib-olla hakatagi kiirustajate aega paremini sobivaid 15minutilisi saateid tegema? “Sel juhul peab olema tegemist ühtse tervikuga. Seebitootmise filiaali pole me veel avanud,” jääb Lõhmuste endale kindlaks. Ning on vist jällegi pisut solvunud, et keegi üldse nii eakat ja püha asja nagu raadioteater aasima kipub. |
|
| |
| Aga aasivaid küsimusi on veelgi. |
|
| |
| “Miks näitleja üldse raadioteatrisse tuleb, kui ta võib mujal mängida nn kogu kehaga?” |
|
| |
| “Näitlejad on lihtsalt aru saanud, kui tore on raadioteatrit teha!” |
|
| |
| “On seda siis tore teha?” |
|
| |
| ”Ma pole küll veel näinud, et keegi seda, hambad risti, teeks!” |
|
| |
| “Milles sellise teatri tegemise mõnu on?” |
|
| |
| “Mõelda välja maailma, mis on siin ja praegu.” |
|
| |
| “Mis maailmu tänavu välja on mõeldud?” |
|
| |
| “4. veebruaril saab Klassikaraadios kuulata Roland Schimmelpfennigi “Araabia ööd.” |
|
| |
Ise enda juhataja
1980. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja erialal lõpetanud Lõhmuste on teatriga seotud juba kolmkümmend aastat. Aga teatriväsimust temast ei õhku. Pigem hakkab ta aeg-ajalt iseenda alluvaks ning on raadioteatris ka lavastaja, näitleja või järjejutu lugeja. Nii on tal roll ka juba nimetatud “Araabia öös”. |
|
| |
| “Näitleja, kel pole isu uute väljakutsete järele, lihtsalt pole näitleja,” on Lõhmuste kategooriline. “Pealegi ei nõua raadioteater väga hullusti mälumahtu, siin saab olla ka tiba huligaanne, proovida lihtsalt, mis välja tuleb.” |
|
| |
| “Tiba huligaanne olemine” ei tähenda aga seda, et Lõhmuste võtaks järjejuttu lugema inimese ainult seepärast, et too suudaks oma eetriaja ise kinni maksta. “Surnud tekst paberil tuleb ellu äratada, see pole ainult lugemine,” kinnitab ta. “Nakatavust välja ei mõtle. Häält ka välja ei mõtle. Miks mõnda esitust jääme kuulama, aga mõnda mitte? Ka näitlejate liidus on pool tuhat liiget, aga kuldseid raadioesinejaid mitte ülemäära palju.” |
|
| |
| “Aga kuidas siis lugeda nii, et oleks usutav?” |
|
| |
| “Ma pean ise uskuma. Mul peab oma pilt olemas olema. Kuidas ma muidu saaksin kuulajaid veenda?” |
|
| |
Mis on Eesti Raadio Raadioteater? • Loodud aastal 1928.
• Juhataja Toomas Lõhmuste.
• Eesti suurim publikuarv ühe etenduse kohta.
• Eesti suurim trupp.
• Kõige kirevam mängukava läbi aastakümnete.
• Kõige erinevam publik ühel etendusel.
• Talletab näitlejate ja lavastajate loomingut, arendab kodumaist dramaturgiat ja tutvustab seda välismaal, teeb koostööd teatritega, kõrgkoolidega jne.
Mida pakub raadioteater? • Järjejuttu, mis on nii Viker- kui Klassikaraadio saatekavas ja populaarne ka mitte-eestlaste seas.
• Kuuldemänge kõigis Eesti Raadio programmides.
• Raadio Ööülikooli – avatud ülikooli tüüpi saatesarja, mille jaoks salvestatakse ning töödeldakse oma ala tippude esinemised auditooriumi ees.
Mida ja keda juhib raadioteatri juhataja? Toomas Lõhmuste kui raadioteatri juhi ülesanne on hoolt kanda, et aastas esietenduks kümmekond kuuldemängu, et kuulajateni jõuaks igal nädalal järjejutt, et Raadio Ööülikool oleks eetris 32 korda aastas. Oma sõnul juhib ta “väikest toredat loomingulist kollektiivi”. Sinna kuuluvad peale juhataja vastutav toimetaja Virko Annus, toimetajad Jaan Tootsen, Piret Pääsuke, Pille-Riin Purje ja Maris Johannes ning helire˛issöörid Külliki Valdma ja Külli Tüli.
Allikas: www.er.ee |
