Teisipäev, 9 veebruar
 
  5 (1165)
« eelmine | 
 

 
 
 
Henn Põlluaas: Saatuslik estofoobia (1)
11.10.2007 Henn Põlluaas, Eesti Rahvusliku Liikumise juht
Kui asja sisu ei huvita.

Lugesin 11. oktoobri Maalehest Mart Ummelase üllitist, milles kinnitati, et juba niigi ksenofoobne rahvuslus viib klaustrofoobilisse kitsarinnaliste eelarvamuste ja anakronismide maailma. Eesti rahvuslased olevat skinheadlikud ksenofoobid, pommiähvardajad ja banaalsete aktsioonide läbiviijad, kes ei rikasta meie rahvuslust, vaid hoopis hävitavad seda. Nagu artikli pealkirigi väitis, olevat eestlus foobia (sic!), mis saavat saatuslikuks nii riigile kui rahvale.
 
Maha rahvustunne, maha eneseväärikus
 
See meenutas nõukogudeaegseid propagandaüllitisi, mille eesmärk oli maha teha kõik, mis oleks tõstnud eestlaste rahvustunnet ja eneseväärikust. Ummelase rahvuslusevaenulik ja lahmiv kirjatükk ei väärikski vastulauset, kui poleks tegemist tuntud ajakirjanikuga, kelle võimuses on avalikku arvamust manipuleerida.
 
Autor ründab Eesti Rahvusliku Liikumise, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja soome rahvuslaste korraldatud aktsiooni, mille käigus tähistati meie õige merepiir Soome lahe keskjoonel. 1993. a piirimuutmisele ei ole tänaseni põhjendusi. Toonane välisminister ütles, et tegemist on vabatahtliku poliitilise piiranguga.
 
Mereala piiride seadus kehtestab territoriaalmere laiuseks 12 meremiili. Seaduse lisa ütleb, et oleme Soome lahe keskjoonest taandunud. Merepiiri taastamiseks, mis on Eesti võõrandamatu ja suveräänne õigus, pole muud vaja kui tühistada seaduse lisa. Julgeolekut ohustava gaasitrassi uuringuloa äraütlemisel kinnitas peaministergi, et Eesti võib tahta oma piiri taastada. Probleemile tähelepanu juhtimiseks korraldatigi Eesti–Soome merepiiri tähistamise aktsioon.
 
Asja sisu Ummelast ei huvita. Ta üritab rahvuslasi diskrediteerida, valetades, et mereaktsioonil “öeldi otse välja, et merepiiri nihutamine tagasi lahe keskossa teeniks eesmärki sulgeda Soome laht vabale laevaliiklusele Venemaa sadamaisse”. Vastavalt rahvusvahelistele seadustele on kõigil tsiviillaevadel vaba läbipääs territoriaalvetest. Nii on see kõikjal – ka Soome lahes. Kellelgi peale Ummelase ei ole pähegi tulnud sulgeda seal laevaliiklust.
 
Ummelas kirjutab: “rahvuslaste kerge paat oleks võinud suurema lainega ümber minna. Lisaks rikkusid nad ka teadlikult piirirežiimi, väljudes lahele ja ületades Eesti merepiiri oma ettevõtmist piirivalves registreerimata. Nii palju lojaalsusest!”. See on soovmõtlemine – meie purjekale jäi tuul nõrgaks. Mis puutub registreerimisse, siis helistasin piirivalvekordonisse ja informeerisin neid ning olime ühenduses ka piirivalveametiga. Seega teadis piirivalve meie aktsioonist ette ning sealt sooviti meile edugi!
 
Edasi läheb Ummelas rahvusluse juurde. Ta tunnistab selle rolli iseseisvuse saavutamisel, kuid eufoorsed keele- ja kodakondsusseadused olevat liialt ranged (tegelikkuses on need ühed lõdvemad). Nüüd, kus oleme rahvusvaheliste ühenduste ja seitsmemiljardilise rahvaste pere liikmed, polevat meie rahvuslik iseolemine ja püüdlused enam vastuvõetavad. Ta on unustanud, mis oli iseseisvumise eesmärk – soov jääda püsima, mitte sulanduda, soov suurendada oma rahvuslikku julgeolekut, tagada majanduse ning kultuuri areng.
 
Hukutav multikultuursus
 
Ummelas üritab rahvuslust muuta pelgalt kultuuritegevuseks. Püüeldes multikultuursusesse, unustab ta, et eesti kultuur huvitab teisi vaid nii kaua, kui see on omanäoline ja suudab rikastada üleüldist rahvusliku eripäraga. Läbinämmutatud eurosoust ei huvita kedagi!
 
Ummelas leiab, et Eesti elanike tihedam lõimumine ja eestlaste enesehävituslik järeleandmine neile, kes kutsuvad üles multinatsionaalsusele, olevat just see, mis aitaks eestlusel ennast paremini afišeerida. Kas rahvaste punases raamatus? Nõukogudeaegne venestamisloosung “Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” tundub Ummelase hinges edasi elavat. Ainult sõna “sotsialistlik” on vahetatud sõnaga “multinatsionaalne”.
 
Mis on siis rahvuslus, mida Ummelas ründab? See on mõtteviis, mis lähtub kõigis küsimustes rahva ja riigi huvidest, pidades silmas rahvust kui orgaanilist, vaimset ja kultuurilist ühendust. Rahvuslus nõuab, et kõigil ühiskonnaelu tasanditel soodustataks seda, mis tuleb kasuks rahvuse igakülgsele arengule.
 
Rõhutatakse eestlaste ühtekuuluvust ning eripära. Kõige selle tagamiseks on loodud Eesti riik, mille põhiseaduse preambula kinnitab – Eesti riigi eesmärk on tagada “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Kuigi meile sisendatakse, et Eesti peab olema multikultuurne ja multinatsionaalne riik, kinnitab põhiseadus üheselt, et Eesti on rahvusriik.
 
Siia venestamise eesmärgil asustatud muulased või Eesti kuulumine rahvusvahelistesse ühendustesse ei muuda riigi eksisteerimise aluseid, ükskõik kui palju rahvuslasi ka maha tehtaks. Mitte eestlus ei ole foobia, vaid Ummelas on estofoob ja just estofoobia on see, mis võib saada saatuslikuks nii riigile kui rahvale.
 
Alla Kallas: Varandus kõrvade vahel 
Edgar Savisaar: Kes kaitseb laenuvõtjat? (1)
Anti Liiv: Kumba soosib riik? (1)
Marko Mihkelson: Vabaduse tugevusproov (1)
(1)
Sinu nimi:
Sinu E-mail:
Kommentaar:
Kommentaari postitamiseks palun sisestage järgmised numbrid:
Lingid

Maaleht on EALLi liige