| Edgar Valter on imeinimene, kellesarnaseid sünnib ainult kord saja aasta jooksul. |
|
| |
| Väga raske on ette kujutada Edgar Valterit oma sünnipäeva pidamas. Saatmas laiali kirju: palun tulge minu 75. sünnipäevale 21. septembril. Võtmas kodutrepil (uhke ballisaal ei tuleks üldse kõne alla) vastu külalisi, et istuda mitmekümnekesi lookas laua taga, mille igas nurgas on mõni aktivist, kes hoolitseb, et pitsid täis oleks. Asumas tubli süldibändi saatel esimest valsikaart tegema… |
|
| |
| See oleks absurdne nagu põrgusigidike disko, kuigi tegelikult ju väga tüüpiline väikekodanlik pralle. Aga no Edgar Valter pole ju väikekodanlane. Leelo Tungal julgeb koguni väita, et Ets on imeinimene, kellesarnaseid sünnib ainult kord saja aasta jooksul. | | 
21. septembril saab noorte ja vanade lemmikul Edgar Valteril täis 75 aastat. Palju õnne! |
|
| |
| Ja vastu vaielda on sellele raske. Ta on ikka nii usutavalt üles joonistanud näiteks Krõlli, täiesti ebamaise olendi, kellel ju ei peakski nägu olema, sest ta on lihtsalt kehastunud lapsevemp. Selline kummaline karvakera. Palli, lemmiklooma ja lustaka lapse segu. |
|
| |
| Tagasihoidlik Edgar Valter |
|
| |
| Kujutlen hoopis, et Edgar Valter on muhe naksitrall Sammalhabe, kes korjab habemest marju ja seeni ning pakub neid külalistele: oravale, jänesele, põdrale… |
|
| |
| Aga puunottidel seisva servamata sünnipäevalaua taga hõivab enamiku ruumist muidugi pokupere. |
|
| |
| Kuni pruukosti võetakse, istub kunstnikuhärra oma rohelisse Nivasse ja sõidab kolme kilomeetri taha postkasti juurde, et tuua sõpradele ettelugemiseks vahepeal saabunud sünnipäevakaarte. |
|
| |
| Ei, asi pole selles, et Edgar Valteril poleks inimeste hulgas sõpru – ta lihtsalt eelistab eraklikku olemist, seepärast elab ka postkastist võimalikult kaugel. |
|
| |
| Aga “Eravalduse” silt Pöörismäe talu tee peal ei tähenda, nagu poleks ühegi inimese jalg peale Edgari, tema elukaaslase Merle ja kasutütre Külli sealt edasi astunud. |
|
| |
| Inimesed, kellel on midagi öelda, on igati teretulnud. Lõukoerad pannakse luku taha, alati lahkelt naeratav proua Merle pakub kohvi kõrvale rabarberikooki või mõnda muud sama hõrgutavat küpsetist. Pisut hämaras ateljees rahulikult piipu popsutava Etsiga juttu puhudes möödub aeg kiiresti. |
|
| |
| Võrumaa raamatukogutöötajad käisid kevadel Pöörismäel terve suure kambaga. Nemadki olid oodatud, sest ei tuldud niisama lõhverdama, vaid igaüks tõi kaasa paari töökaid käsi. Maja ümbrus ei saanud veel päris korda, aga tublisti kenamaks küll. |
|
| |
| Need aga, kes tahavad lihtsalt sõprade ees uhkustada, et on Edgar Valteriga sama õhku hinganud, ajavad vanahärra vihale. Need, kes vaatavad lihtsalt kohmetult ringi ja jutujätku otsides küsivad, kui palju see või teine pilt maksab. |
|
| |
| Kuid on ka üks suur külalistetuba, kus võetakse vastu kõiki soovijaid. Selle toa pindala on 55 hektarit, lae rolli täidab taevas, seinteks on metsapuud ja põrandaks maapind. Selle toa nimi on Pokumaa ja sinna mahub oi kui palju rahvast, eriti lapsi. |
|
| |
| Ja kui sülem särasilmi on kohale jõudnud, tuleb ka tuntud inimpelgur ja püüab massi sulanduda. See tal mõistagi ei õnnestu, sest Puuko prototüübi tunneb iga laps juba kaugelt ära ning tõttab autogrammi küsima. |
|
| |
| See ei sega Etsi kuidagi, esiteks on ta laste sõber ja teiseks on niikuinii päev joonistamiseks vabaks tehtud. Eks ole ju kunstnikule vaja rohkem puhkepäevi kui ehitustöölistele, ärimeestele või kontorirottidele. |
|
| |
|
| |
| Etsi võib Pokumaal muidugi ka tavalisel päeval trehvata, ent kindlasti siis, kui toimub mõni tore festival. |
|
| |
| Viimati, 9. septembril toimunud lasteluulepäevale tuli Edgar Valter peaaegu et otse haiglast. “Nad tahtsidki mind sinna jätta, aga mul õnnestus neile auk pähe rääkida,” kõneles ta kavalalt. |
|
| |
| Paljuski tänu Edgari säravale isiksusele ja tema Pokumaa ümber tekkinud aurale õnnestus kohale meelitada sedavõrd esinduslik koosseis: Leelo Tungal (ja koos temaga Hea Laps), Jaanus Vaiksoo, Lehte Hainsalu, Jaan Kaplinski, Heiki Vilep, Milvi Panga, Ilmar Trull ja Wimberg. |
|
| |
| Särtsaka viktoriini kõigile lastele viis läbi ajakiri Täheke Ilona Martsoni isikus ning minu ja Wimbergi vahendusel käisid laval ka Henno Käo ja Ott Arder. Ja muidugi Viluste lapsed Põlvamaalt, kes on igal pokuüri-tusel säravalt esinenud. |
|
| |
| Paljud lasteluuletajad paistsid olevat Edgari vanad sõbrad. Aga pole midagi imestada, isegi Jaan Kaplinskil oli näpus aastakümnete eest abikaasa Tiiaga kahasse tehtud lasteraamat, mille illustreerinud… kes ikka muu. |
|
| |
| Siis meenus mulle, et ka mul on üks raamat, millele Ets pildid joonistanud. Seitse aastat tagasi oli ta mu klient Urvaste sides, kohal käis peamiselt kirjade saatmiseks. |
|
| |
| Ta eelistas sõita 8 km kaugusele, et anda kirjad isiklikult üle, mitte toppida neid oma kodu lähedal anonüümsesse kollasesse postkasti (mis ka tegelikult ju 3 km kaugusel). |
|
| |
| See on minu kirjanduslik fantaasia, et ta just ainult täpselt nii oma kirju saatis, aga ma ise usun küll seda. Pealegi jõudis sedaviisi kiri päev varem adressaadini. |
|
| |
| Mitu korda võtsin hoogu, ja ükspäev, kui Edgar oli taas kirju saatma tulnud, võtsin sealt kuskilt saapasäärest südame rindu ja küsisin, et mul on selline Tarczani raamat valmis, kas oleks võimalik… |
|
| |
| Ta ei võtnud isegi mõtlemisaega, ütles, et teeme ära. Ja saigi seitse pilti just sellisest kummalisest Tarzanist, nagu ta minu ettekujutustes pidi olema. Hulga rohkem ahvi moodi, kui “tegelikult”. |
|
| |
| Peab ütlema, et vahel tekib kirjanikul raamatut kokku pannes selline tugev tunne, et sinna just ühe kindla kunstniku käekiri juurde sobiks, ja siis oleks jube tunne küll vist, kui kunstnik eitavalt vastaks. Kogu projekt variseks kokku, umbes nagu jääks armastuse avaldamine katki pelgalt selle tõttu, et A-klahv ei tööta. |
|
| |
| Nii et, suur tänu, Edgar Valter! |
|
| |
Kangekaelne Edgar Valter
Edgaril endal on valminud järjekordne raamat pokudest, nimega “Pokulood”. Veel tänavu peaks see ka lugejani jõudma. |
|
| |
| Küll aga kiratseb suurejoonelisem idee, millest nii palju räägitakse – esialgu on unistuste Pokumaa vaid kaardi peal. Tegelikult pole seal ei pokukoda, ei Puuko maja, ei külastuskeskust. Küll on liigirikas ja üsnagi puutumata loodus, mille pärast tasub Urvaste–Kanepi piirile sõita. |
|
| |
| Pokumaa on üsna armas ka praegusel kujul. Edgar on inimene, kes oskab loodust näha – vähe sellest, ta oskab loodust teistelegi näidata. Isegi lastele, kes avastavad maailma veel peamiselt läbi mängu. |
|
| |
| Aga kuidagi ei õnnestu rahakraani hoidjatele näidata, et Pokumaa vajab edasiarendamist. Igaüks, kes on valmis investeerima, tahab selle mitmekordselt tagasi teenida. |
|
| |
| Pokumaa aga ei peaks mitte kommertslikult meelt lahutama, vaid pakkuma just mõnusat metsatalukeskkonda. Kaubanduslikud reklaamsildid sobiksid sinna niisama hästi kui sadomasomängud tivolisse. |
|
| |
| Peab ütlema, et inimesed ei oska kaugele ette mõelda. Kui õpetada kõik lapsed loodust armastama, võiks tulevikus suured vanglad müüa erakätesse, et keegi saaks seal näiteks šampinjone kasvatada. |
|
| |
| Rääkimata sellest, et haigekassa üüratutest rahadest saaks tulevikus ülal pidada Pokumaad ja teisi looduskauneid kohti. Ja laste silmad säraksid nii, et poleks vaja lisaks elektrile ka tohutult kasutut saasta tootvaid elektrijaamu! |
|
| |
| Ausõna, kui arvestada, et kaasaegne muusika muutub uue otsingutel aina elektroonilisemaks, saaks ainuüksi pillide seinast tõmbamisega tohutu energia kokkuhoiu. |
|
| |
| Tõeline tulevikužanr on juba leiutatud ja selle nimi on pokuümin. Loodust imiteeriv laul, kust ülearuse ballastina kõrvale heidetud häälitsused, mida tunneme “sõnade” nime all. |
|
| |
| Selles vallas on vist ainult kümmekond teost rahva ette jõudnud, nii et arenguruum on tohutu. Sinna võib mõõdukal määral ka sõnu juurde pookida, ilma et lõpptulemus kannataks, näitas veebruaris toimunud pokuümi-nate konkurss. |
|
| |
|
| |
| Edgar Valter elab täielikult oma kunsti sees. Uued kunstivoolud teda ei huvita, tal on oma käekiri ammu välja kujunenud. Aga see on niivõrd mitmekülgne, ta paneb paberil elama nii tavapärased poisid-tüdrukud, metsloomad, muinasjutulised lohed ja printsessid, karmid indiaanlased, aga ka vallatud onud ja tädid. |
|
| |
| Seksikarikatuuride raamatut “Ho-Ho-Hoo!” sirvides paneb muigama juba ainuüksi mõte, et need on joonistanud lastekirjanik. |
|
| |
| Huvitav, kas mõni raamatupood või -kogu on hakkama saanud ka sellise näpukaga, et paigutanud siivutu pildiraamatu lasteosakonda? Tegelikult võiks “Ho-Ho-Hood” lastele näidata küll, iseasi, kuidas täiskasvanu nüansside lastepärase lahtiseletamisega hakkama saab. |
|
| |
| Aga Edgarile pole oluline muu kui hingerahu. Kui võtta võrdluseks tänapäevane tüüpkunstnik, kes tähelepanu võitmiseks korraldab perfor-mantse: võtavad ennast alasti, ronivad kanalisatsioonikaevu või puu otsa. Käivad Pariisis ja New Yorgis, kui vähegi saavad, kuid nende piltidest aga ei tea peaaegu mitte keegi mitte midagi. |
|
| |
| Nende kõrvale Edgarit sättida on lausa naljakas. Istub looduse rüpes kaugel maanteest ning sehkendab oma pildikesi ja jutte teha. Ja need tulevad välja nii head, et müüvad hästi ning loomulikult on siis ka kirjastus, kes neid välja annab. Edgaril ei olegi vaja muud teha, kui minna esitlusele ja nagu ikka vaikselt muheledes autogramme jagada. |
|
| |
| Ka selle loo otsustasin kirjutada nii, et Etsi endaga rääkima ei hakka. Mis ma vanameistrit ikka segan, kui teod räägivad ise tema eest. |
|
