Elab Sakus ja töötab seitsmendat aastat Saku gümnaasiumis muusikaõpetajana. Ta on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal ja andis Saku lastele muusikatunde juba akadeemias õppides. Teine töökoht on Dianal Estonia teatris, kus ta on poistekoori õppekooris õpetaja.

Tema õpilased nii Sakust kui Tallinnast elasid väga oma õpetaja Eurovisiooni esinemisele kaasa.

“Mina tundsin väga hästi Kadrit, olen koos temaga laulnud juba pikemat aega ja Kadri mind ansamblisse kutsuski.” Varem pole Diana solistina või ansamblis esinenud, küll aga laulab ta kammerkooris “Voces musicales”.

Võit eurolaulu rahvahääletusel tuli Dianale üllatusena. “Meil oli kogu aeg rõõm koos laulda, aga et “Tii” nii hästi vastu võeti, on küll üllatus.”

Astrid mängib pilli, laulab ja loob ise lugusid. Rõõmsaid ja kurbi nagu elu ise. Elab ennast välja nagu teisedki loojad, kelle laulud nüüd ehk juba rahvalauludekski saanud.

Rahvamuusika tundubki Astridile õige muusikana. Sellest on ta läbi immutatud juba rohkem kui aastakümne jagu. Viimati immutati teda Viljandi Kultuuriakadeemias, mille ta koos Anu Tauliga lõpetas.

Sellest pole midagi, et Astrid praegu Hiiumaal elab. See pole tähtis, kus sa elad või oled. Tähtis on see, kes sa ise oled, tõdeb Astrid.

Ka Käina kaunite kunstide kooli õpilased tahavad folkloori, kannelt või kitarri õppida. Astrid võttis Hiiumaale kaasa oma pillid, neid on nüüdseks kogunenud kümne ringis.

Eesti saartest on Astridil side veel Kihnuga. Selle sideme nimi on Virve Köster, väga vahva inimene. Astrid on Virvega koos laulnud, pilli mängisid siis Olavi Kõrre, Aivar Teppo ja Lembit Lust.

Nüüd on Astrid eurolaulik ja sõidab Türki. Mine tea, ehk viivad ka selle pikkade mustade juustega tüdruku juured kusagile tõmmude inimeste juurde. Kuhu täpselt, ei teata. Ja need, kes teadsid, on juba teispool.

Päris rahvalauluks tõrgub Astrid “Tiid” nimetamast. Kui, siis etnosugemetega lauluks. Kindlasti aga positiivseks looks, mis nii tegijate kui lauljate meeli köitis. Selle laulu ümber on head väge, ütleb Astrid, see tuli hingest ja läks hinge.

Kas Neiokõsõ suvel Eurovisiooni ja Viljandi Folgi kokku viivad, sõltub juba pärimusmuusika festivali korraldajatest. Tüdrukud võiksid ju “Tii” veelgi omasemaks teha. Läbi pillimängu näiteks.

Minu põliskodu asub Valgamaal (ajaloolisel Mulgimaal Helme lähistel), väikeses külas, millel nimeks Allika. Nimi olevat tulnud sellest, et külas on palju allikaid. Siin metsade vahel sündisid minu esivanemad. Minu vanavanaisa mängis ja meisterdas kandleid ning juhatas külaansamblit.

Vanaisa on loonud hulga laule ja praegu meisterdab viiuleid. Kindlasti on tal sahtli põhjas veel nii mõnigi senikuulmatu laul. Ta juhtis ansamblit, kus rahvapille mängis ka mu tulevane isa. Isa tundis samuti pillimeisterdamise vastu huvi ning 1972 valmis esimene tema restaureeritud torupill.

Peale lendamise ja muude huvitavate hobide armastab isa väga akordionit mängida. Ema räägib ikka, et kui ma alles kõhus olin, mängis isa mulle kauneid prantsuse ballaade. Ja nii ma siis seal kuulasin, ise alles sündimata. Peagi hakkasin ka ise lauluviise ümisema.

Armastasin ka väga joonistada, eriti loomi ja inimesi. Minu käe alt nad sündisid ja elasid paberil edasi oma elu. See oli põnev maailm ja on siiani. 11aastaselt hakkasin raamatuid kirjutama. Elasin justkui ise nendes lugudes. Võisin nii ennastunustavalt kirjutada, et söömine ja magamine läks meelest.

Inspiratsiooni sain ikkagi loodusest. Metsades hulkudes, jälgides pulbitsevat elu, kogesin ürgelujõudu ja sain aru surma tähendusest.

See maailmatunnetus, mis ma lapsepõlvest olen saanud, aitab elus toime tulla. Inimene on kui puu. Olen õnneks leidnud õige pinnase ja juured on kindlalt mullas, iga ilmakaare tuuled lehtedes kahistamas.

Miski on jäänud helisema, just nagu laulaks lind mu okstes. Nõnda olen loonud laule. Õieti pole mina laule loonud, vaid nad on ise mu juurde tulnud. Las nad siis tulevad, kui tahavad, nagu linnud teisest ilmast. Elan nendega ja olen rõõmus ja rahulik.

Olen lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika osakonna ja õpetan nüüd seal uuemat rahvalaulu.

Laulan koos õe Triinuga omaloomingulisi mulgikeelseid laule. Võitsin peapreemia Urmas Alenderi mälestuseks pühendatud laulukonkursil Paides. Oma lauluga osalesin ka saates “Kaks takti ette”.

Õige pea on välja tulemas mulgikeelsete lauludega plaat “Tähe tüdär”.

Õpin Tartu Elleri nimelises muusikakoolis II kursusel klassikalist laulmist.

Muusikapisiku sain perekonnast, aga laulmise juurde leidsin iseseisvalt tee. Käisin juba koolitüdrukuna Tõrva laste- ja noorte laulustuudios ja võistlesin ETV “Laulukarusselli” konkursil. Kaks aastat tagasi võitsin “Laulukarusselli” vanemas rühmas esikoha.

Mulle ei meeldi diskomuusika. Seda pole lihtsalt mõtet kuulata. Kuulan vendasid Johansone, Urbisid, Riho Sibula loomingut, rahvamuusikat. Käin väga hea meelega Viljandi Folgil.

Eurovisiooni olen alati jälginud, kuid pole kunagi mõelnud, et võiksin kunagi ka ise sinna pääseda. Kui “Tiid” laulma läksime, mõtlesime: “Teeme ära!” Seltskond on ju vahva, selle laulu tegemise käigus sai palju nalja.

Ma ei usu, et Eurovisioon väga oluliselt mu tulevikku võiks mõjutada.

Arvan, et kui ma muusikaga millegipärast enam ei saaks või ei tahaks tegelda, siis hakkaksin kindlasti kujutava kunstiga tegelema. Juba praegu meeldib mulle maalida ja skulptuure teha.

Lõpetasin eelmisel aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis raadiorežii eriala ning nüüd teen kaastööd Vikerraadiole.

Laulnud olen kogu elu – 12 aastat Ellerheinas ning hiljem väga paljudes erinevates koosseisudes.

Mängin plokkflööti ja torupilli. Tänu sellele tutvusin Triinu ja Anu Tauliga, kelle isa Ants Taul korraldab suviti torupillipäevi. Ka Astridit tunnen tänu rahvamuusikahuvile.

Neiokõsõ koosseisu sattusin pisut hiljem kui Triinu, Anu ning Astrid. Priit Pajusaar oli nendega juba proove teinud ning väga rahule jäänud. Edasi otsis ta tüdrukuid, kelle hääletämber oleks teistega kokkusobiv. Anu ja Triinu kutsusid mind ning mina omakorda Diana.

Minu seljatagune on seotud isaga. Hakkasin pillimeestega kaasa sõitma juba seitsmeselt.

Tegelikult olen eluaeg tahtnud olla kitarrist või laulja, sest trummimees on pidudel ikka see, kes kõige viimasena oma trumme kokku paneb. Söögist ja muust ilma jääb. Esimesena tuleb ja viimasena läheb.

Olen juba vana känd. Abielus ei ole, aga kaks poega on: 14aastane Siim ja 9aastane Sven. Mõlemad mängivad trumme, väiksem küll rohkem rusikatega.

Selline soeng on mul juba aastaid. Ka passis ja juhiloal. Oli kord huvitav bänd Nazareth, mille ühel plaadiümbrisel oli lihaseline sarvik, kes mõõgaga teisele sõdalasele virutab.

Tegelikult on mind ennast see immits juba ära tüüdanud, tahtsin seda muuta, aga nüüd pole enam võimalust. Pean vähemalt aasta selline olema.

Olen Tartus seitse aastat pidanud väikest kõrtsi, mille nimi on Krooks – on selline rokikoht.

Olen kogu aeg teadnud, et minu tulevik on seotud muusikaga. Mingit muusikakooli ma lõpetanud pole. Võin improviseerida ja mängida soolosid taktimõõdus, mida öeldakse ülikeeruline olevat.

Muidugi tean elementaarsel tasemel nooti ja kõiki rütme, aga olen põhimõtteliselt jätnud õppimata kõik raamidesse suruvad asjad.

Vihkan valelikkust ja kadedust. Ei saa öelda, et ma midagi armastaks. Aga ma hoian. Olen seda tüüpi, et hoian inimesi ja asju. Räägin isegi oma trummidega.

Jaak Joala ütles mulle telemaja koridoris pärast “Tii” võitu mu mängu kohta, et toore jõu vastu ikka ei saa.

No miks ta hea ei ole. Tänu eesti rahvale, kes oma keelest oskab lugu pidada.

Küpsetasime pirukad ja koogid valmis. Oli õrn lootus, et Anu ja Triinu tulevad Tallinnast kogu pundiga siia esinemist tähistama. Olgu võiduga või ilma. Aga ei pääsenud Tallinnast tulema.

Helistajaid on palju olnud, kes võidu puhul tervitavad. Üks esimesi oli Karula vallavanem, kes ütles, et külas suur pidu käib.

Kui lapsed olid väikesed, oli meil laudas mitu lehma. Võib-olla on neil hea lauluhääl ka sellest, et said oma lehma piima, kohupiima ja võid.

Nüüd on laudast turismimaja ehitatud. Eks neid külalisi käi palju. Aga selle nädalavahetuse planeerisime vabaks. Tartu maratonist osavõtjad tahtsid külla ööbima tulla. Aga õnneks jäi maraton ära.

Võtsime pühapäeva vabaks lõõgastuseks ja käisime Karula kandis, kus me esimest korda kohtusime.