Hella Wuolijoki oli kirjanik, poliitik, salongidaam ja põllupidaja

Viljandi Ugala laval on lõppemas etendus “Niskamäe kired”. Publik aplodeerib ennastunustavalt. Mõnel õhtul on ta seda teinud ka püsti seistes. Täissaal juba mitmendat korda – ime väikese linna jaoks.

“Niskamäe kirgede” lavastaja, teatri peanäitejuht Peeter Tammearu on suutnud kogu Ugala trupi panna Niskamäe dramaatilisi lugusid tõepoolest haaravalt ja kirglikult esitama.

Kuid miks ikkagi “Niskamäe kired”? Pole ju soome–eesti kirjanikul Hella Wuolijoel sellenimelist näidendit. Kavalehel kaasautorina esinev Peeter Tammearu on kasutanud ära asjaolu, et Wuolijoel on terve sari – koguni viis – Niskamäe-ainelist näidendit, mida suurelt osalt seovad ühised tegelased ja eriti seob ühine mõttetelg Niskamäe suurtalu näol.

Tammearu on võtnud neist viiest kolm paremat – “Niskamäe noorperenaine”, “Niskamäe Heta” ja “Niskamäe naised” – ning sidunud need kolme vaatusena ajalises järgnevuses üheks tervikuks.

Hella Wuolijoe surmast möödub tuleval aastal pool sajandit. Wuolijoe uurija Oskar Kruus on teda nimetanud kõige kuulsamaks eestlannaks. Ilmselt põhjendatult.

Bertolt Brecht ja Hella Wuolijoki kirjutasid kahasse “Härra Puntila ja tema sulase Matti”

Tema näidendid on ületanud keele- ja riigipiire: kui arvestada ka koos Bertolt Brechtiga kirjutatud “Härra Puntilat ja tema sulast Mattit”, siis on neid mängitud peaaegu kõigil mandritel.

Tema näidendite põhjal on, eriti Soomes, tehtud hulgaliselt filme. Üks neist koguni Hollywoodis. Ta on leidnud koha paljude Euroopa maade leksikonides-entsüklopeediates.

Sedavõrd võimas dramaturgiline anne, nagu oli Hella Wuolijoel, ilmutab end harva.

Sama haarav ja dramaatiline kui oli Wuolijoe näidendite maailm, oli ka ta elu. Kohati dramaatilisemgi.

Hella Wuolijoki, neiuna Ella Murrik, oli pärit Mulgimaalt. Oma vanaisale kuulunud Lupe talus õppis ta tundma taluelu ja elavat rahvakeelt. Haridusjanu tõi andeka tüdruku Tartusse gümnaasiumi. Kuid Tartu ülikooli sel ajal naisüliõpilasi ei võetud.

Kui söakas pidi olema 18aastane neiu, kes soome keelt oskamata (oskas küll vene ja saksa keelt) sõitis Helsingisse ülikooli? Kuid kiiresti tuli ka soome keele oskus ning Hellaks muutunud Ella jäigi Soome elama. Tuli abielu Häme suurtalust pärineva kaasüliõpilase Sulo Wuolijoega. Mehe alkoholilembuse tõttu see abielu küll lagunes.

Tuli huvi poliitika ja sotsiaaldemokraatlike ideede vastu – paradoksaalsel moel oli hiljem mõisaprouana elanud Wuolijoki elu lõpuni vasakpoolsete vaadetega.

Hämmastav oli selle erakordse naise ettevõtlikkus ja võimekus, ning seda sugugi mitte ainult kirjanduse alal. Aastail, mil kirjandus algajat kirjanikku veel ei toitnud, avastas ta endas hiilgava äriande. Edukalt tegutses ta kohvi- ja naftavahendajana, hiljem metsaäris.

Selle tegevusega saadud raha eest ostis ta kaunis kohas asuva Marlebäc-ki mõisa, mis tema edasises elus suurt osa mängis. Kuigi lagunema kippuv abielu Sulo Wuolijoega püsis veel vaid juriidiliselt, käis ta siiski 1920. aastate algul poliitilistel põhjustel vangi sattunud sotsialistist mehele vangimajja toidupakke viimas.

Hella kirjavahetus Sulo vangisoleku ajal puudutas tihti ka mõisa põllumajandusmuresid.

Naine küsib mehelt nõu: “Ja veel: kas teil oli lisaväetise suhtes plaane? Seda peaks ilmselt varsti ostma, sest hiljem muutub kohaletoimetamine raskeks. Kui vaid teaksin, kuhu see paigutada, sest kõik hoidlad on täis.”

Sulo vangisoleku aegu tekkis Hellale uus meessõber. Marlebäckis peatunud Inglise mereväeohvitser Harold Grenfell tekitas Sulos hüsteerilist armukadedust, ehkki tal endalgi oli uus naine juba valmis vaadatud. Pärast Sulo vangist vabanemist nende abielu lahutati.

Niisiis oli Hella Wuolijoel oma näidendite armu- ja armukadedusdraamasid kujutades tunnetuslik alus omastki elust võtta. Hella ja kapten Grenfelli suhetest abielu siiski ei tekkinud, Sulo aga abiellus varsti pärast lahutust uuesti.

Niskamäe näidendite keskseks konfliktiks on peetud valikut raha ja armastuse vahel – või täpsemalt, Niskamäe talu ja armastuse vahel.

Kui “Niskamäe noorperenaise” peategelane Loviisa (hilisem “Niskamäe naiste” vanaperenaine) on valmis loobuma teda petnud mehest Juhanist, mitte aga Niskamäe suurtalust, mida ta on valmis üksinda üles ehitama, siis meenuvad tahes-tahtmata kirjaniku enda elu seigad. Marlebäcki ilma meheta elama jäänud Hella eneseteostuseks sai – peale kirjanduse – selle muutmine uhkeks suurmõisaks. Seda ta ka tegi.

Ka “Niskamäe Heta” peategelane Heta paneb mittearmastatud mehe kõrval elades kogu oma energia ja auahnuse kehva talu muutmisse mõisataoliseks. Temagi saavutab oma eesmärgi.

Alles “Niskamäe naiste” Aarne ja Ilona loos loobub Aarne suurte kõhkluste järel Niskamäest Ilona kasuks.

Nii nagu Niskamäe naised, ilmutas ka Hella Wuolijoki oma mõisa ülesehitamisel visadust ja jõudu. Ta kujundas häärberist ampiir- ja rokokoomööbliga glamuurse koha.

Marlebäcki laialdast põllumajandustootmist hoidis ülal sulaste-mõisateenijate ja masinate rohkearvuline armee. Kirjaniku autole palgati autojuht.

Perenaist huvitas väga ka aiandus. Mõisal oli aeda neli-viis hektarit, kasvuhoones paarsada lava, vaarikaid istutati vähemalt kaks hektarit. Aiandussaadused müüdi. Wuolijoe erilise armastuse objektiks olid Marlebäcki äärširi tõugu lehmad, kellel Hella ise silma peal hoidis. Mõisa piim veeti rongiga Helsingisse.

1930. aastatel kirjutas Wuolijoki oma parimad näidendid, mis talle nii raamatute kui ka teatrilavastuste ja filmidena rohkesti raha sisse tõid.

Kuid Marlebäck neelas ka palju raha. Oma vanematele, kelle ta Eestist Soome tõi, laskis kirjanik ehitada eraldi maja. Külalislahke ja seltskonda armastava inimesena kutsus ta külalisi Soomest, Eestist ja mujalt.

Mõisas on omal ajal käinud näiteks ameerika ajakirjanik John Reed, raamatu “Kümme päeva, mis vapustasid maailma” autor.

Külalisteks kas Helsingi korteris või Marlebäckis on olnud Oskar ja Aino Kallas, Jaan Tõnisson, Liina Reiman, kirjaniku näidendite põhilavastaja Eino Salmelainen, Eino Leino, luuletaja Elmer Diktonius, ajakirjanikke Ameerikast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Jaapanist ja mujalt.

“Hella vajas enda ümber inimesi,” on oma mälestusteraamatus “Sulo, Hella ja Vappuli” kirjutanud kirjaniku tütar Vappu Tuomioja. Elu rahvarohkes mõisas kees ja tormitses. Siin lavastati näidendeid ja musitseeriti, peeti lugemisõhtuid. Ilmus koguni oma ajaleht Marlebäcki Uudised.

Sealsest rikkalikust inimgaleriist sai kirjanik valida eeskujusid oma näidendite tegelaskujudele. Tütar Vappu kirjutab: “Hellal oli kombeks uutest inimestest vaimustuda ja siis neist tüdineda.”

1940. aasta suvest sügiseni oli Marlebäckis külaliseks Bertolt Brecht oma kaaskonnaga. Wuolijoki oli Brechtist lummatud.

Koos kirjutasid nad Wuolijoe varasema näidendi “Saepuruprintsess” alusel näidendi “Härra Puntila ja tema sulane Matti”, mille tulud pidid autorid vastavalt sõlmitud lepingule jagama võrdselt.

Hiljem Brecht sellest kinni ei pidanud, kuni Wuolijoki pärast sõda Berliini sõitis ning nad öö läbi üheskoos restoranis pummeldasid. Seejärel hakkas ka Wuolijoki oma osa saama.

Tema üle ääre keev vitaalsus otsis aina uusi avaldamisvorme. Selleks sai poliitika. Kui näiteks 1939/40. aasta Talvesõda Venemaa ja Soome vahel oli tarvis lõpetada, sai Soome-poolseks mitteametlikuks vaherahu-läbirääkijaks Stockholmis Hella Wuo-lijoki. Soome oli sunnitud neil läbirääkimistel tegema raskeid järeleandmisi, kuid säilitas siiski iseseisvuse.

1940. aasta sügisel müüs ta Marlebäcki maha ning ostis Helsingile lähemal asuva väiksema Jokela mõisa. Maaelust loobuda ning Helsingisse kolida ta ei tahtnud.

Teise maailmasõja ajal liitus Soome Saksamaaga. Ettenägeliku naisena oli Wuolijoki juba 1942. aastal üks esimesi, kes söandas hakata mõtlema separaatrahust Venemaaga ja selles osas samme astuma.

Kuid esimesed sammud sellel teel lõpetas kõige dramaatilisem sündmus tema elus. Nimelt tuli Jokela mõisa ühel 1942. aasta märtsiõhtul noor neiu ning palus öömaja. Tegemist oli vana sõbra, kommunist Santeri Nuorteva tütre Kerttuga, kes osutus langevarjuga alla visatud Nõukogude luurajaks.

Luuraja palus Wuolijoelt oma tegevuses kaasabi. Kirjanik keeldus, kuid noort väsinud tüdrukut vastu ööd välja ka ei täinud visata. Kui siis hiljem Nuorteva Helsingis sisse kukkus ja ka Wuolijoe välja andis, mõisteti tollele riigireetmise eest eluaegne vanglakaristus. Vaid ühe häälega pääses ta surmanuhtlusest.

“Niskamäe kired” Ugala laval – Ilona (Hilja Murel) ja Loviisa (Leila Säälik)

Vangis oli Hella Wuolijoki 1943. aasta suvest 1944. aasta sügiseni. Muutus poliitiline olukord ja kirjanik sai vabaks.

Iseloomulik on ligi 60aastase kirjaniku käitumine vanglas. Vangla viletsates olmetingimustes, sapikividest ja haigest seljast vaevatuna jätkas kirjanik ka siin kirjutamist, pannes kirja oma mälestused ja alustades näidendit “Niskamäe Heta”.

Jätkus jõudu muretseda ka Jokela pärast, mille perenaiseks oli nüüd Vappu. Eluaegselt vangi mõistetu kirjutab tütrele: “Kuid mul on Jokela rukki pärast kahju, sest pidevalt ju sajab – kui saaksite vähemalt selle rehealuse juures kasvava seemne koristatud. Loodetavasti on kogu rukis kärbistes, mitte aga hunnikutes.”

Tütar kirjeldab oma ema vastuolulisemaid iseloomujooni: “Hella oli täielikult vastuoluline inimene, teist niisugust vaevalt leidub. Kui tuju peale tuli, võis ta olla valsk, irooniline, arvestav, ebaloogiline, ebausaldusväärne, kitsi ja tige. Samas võis ta olla helde, empaatiline, suurejooneline, abivalmis. Ta armastas elu ja inimesi ning oli kõigele vaatamata optimist.”

Vangist vabanenult ei tõmbunud vanaemaseisuses Wuolijoki avalikust elust tagasi. Oma avalikkuse mõjutamise iha sai ta nüüd rahuldada Yleisradio peadirektorina ja parlamendi liikmena. Ilmusid ta mälestusteraamatud ning näidendid “Niskamäe Heta” ning “Mis nüüd, Niskamäe?”.

Ka sai ta teistkordselt vanaemaks: lisaks 1940. aastal sündinud Tuulile sündis Vappu Tuomiojal 1946. aastal poeg Erkki – praegune Soome välisminister, kes oma Eesti juurtesse tähelepanu ja huviga suhtub ning kes Loomingus ka oma kuulsast vanaemast on kirjutanud.

Hella Wuolijoki suri 1954. aastal.

Tema isiksus ja elu on sedavõrd koloriitsed, et lausa nõuavad selle kajastamist laval või filmis.

Vähemal määral on seda ka tehtud (sellest annab üksikasjaliku ülevaate Oskar Kruus oma raamatus “Hella Wuolijoki”), kuid miks ei võiks just eestlased olla siit pärit kirjaniku saatuse filmilindile jäädvustajateks?

Kujutleksin näiteks tüpaažilt ja temperamendilt hästi sobivat Anne Reemanni Hella Wuolijoena ning – miks mitte? – Elmo Nüganeni filmi lavastajana.

Artiklis on kasutatud Oskar Kruusi raamatut “Hella Wuolijoki” ning Vappu Tuomioja mälestusteraamatut “Sulo, Hella ja Vappuli”.